Mul on tunne, et ma rohkem lapsi küll ei taha. Enne mõtlesin, et tahaks väikse vanusevahega, sest siis oleks neil mõnus koos kasvada. Ma nii hästi mäletan, kui kurb oli üksi kasvada. Aga nüüd ma juba kahtlen selles teise lapse saamise mõttes.
Ma lohutasin end koguaeg mõttega ‘kohe läheb paremaks, kohe läheb kergemaks, kohe, kohe, kohe’. Ja kui ei läinud, siis mõtlesin ‘kolmandaks kuuks läheb paremaks, kolmandaks kuuks…’. Aga ei. Ainult hullemaks läheb.
Viimane nädal on olnud täielik…nightmare on elm street. Alustades sellest, et tibi öösel kell 12 mõtleb, et jube lahe oleks üles ärgata ja hommikuni sipelda, nutta, jutustada, vahelduva eduga veidike tukkuda, siis jälle sipelda, nutta… Ilma mingi selge põhjuseta. Gaasid need enam ei tundu olevat. Ta ei punnita, ei tõmba pulgaks, ega midagi. Kas tõesti hakkavad hambad JUBA haiget tegema? Gaasidki pole veel täielikult läbi, ja juba saame järgmise nuhtluse kaela? Ta on nagu tatiprits. Koguaeg puristab tatti mulle näkku ja mullitab. Nutab ka vahepeal nii nagu teeks suuga peeru hääli. Puristab nagu huultega, ja siis tatti lendab igas kaares. Aga jumal seda teab miks täpselt see ilavool tal on. Kahekuuselt pidid hakkama süljenäärmed tööle, ja umbes sel ajal see tal ka tekkis. Rusikad on muidugi ammu juba väga suur teema. Need peavad koguaeg suus olema, muidu on selline häda, et anna olla.
Eilse nutmise käigus panin talle sõrme suhu ja ta hakkas seda raevukalt järama, ning rahunes nagu maha. Nii kui sõrme ära võtsin hakkas uuesti nutma. Olen seda ennegi tähendanud, et talle närida meeldib. Britt saatis meile selle kaelkirjak Sophie, ja see on üks lemmikumaid asju, mida ta pidevalt järab. Kui see kurivaim ainult suus püsiks ja koguaeg ära ei kaoks. :D
Viimase aja hitt on muidugi veel pöial. Vot sellepärast ma lutti üritasingi talle peale sundida, et ta jumala eest pöialt imema ei hakkaks. Aga noh, lutti võime me ise imeda, tema teeb selle peale ainult okendamise nägu. Lutiga oleks kergem, võtad ära ja rohkem ei anna lihtalt, aga mida sa pöidlaga teed? Lõikad otsast ära? Igast sinepid ja muud möllud ei pruugi ka töötada ju. Ja imemisvajadus on tal meeletu. Nagu oleks nälgas koguaeg. Aga kui tissi pakkuda, siis pöörab pea ära ja hakkab hüsteeriliselt nutma, kui teda uuesti tissi poole üritan keerata. Üldse see tissitamine hakkab naeruväärseks muutuma juba. Nii kui kuskil mingi heli või valgus on, siis ta laseb lahti ja hakkab keerutama, et näha mis värk on. Ja kui ma ei lase, ning uuesti rinnale üritan panna, kordub eelpool kirjeldatud hüsteeria stsenaarium. Ning jumal selle eest, kui issi veel jutustades tuppa peaks astuma, sest ta ei tea, et ma parasjagu põrsakest sööta üritan. Nii kui nibu suust kaob, on söömine unustatud teema ja tema rinnale tagasi saamine on raskem, kui olümpiakulla võitmine. Ja siis pärast hüsteeritseb, sest kõht on tühi. Aga tissi enam ei taha, sest uni on. Uinuda ei saa, sest kõht on tühi. Ja siis lõpuks on ta üleväsinud ja hüsteeritseb veel kõvemini ja veel kauem.
Vahel on mul tunne, et ma ei oska mitte midagi teha. Et ma ei saa hakkama. Et mis kuradi ema ma selline küll olen.
Nüüd te ütlete, et ‘sa peaksid puhkama, mine kuhugi ja jäta laps isale’? Aga ka see on võimatu. Ta lihtsalt ei jää mitte kellegiga. Ilma nututa muidugi. Lugematu arv kordi on see ‘ära minemine’ lõppenud hüsteerias beebiga. Kuigi see ‘ära minemine’ on tähendanud ainult duši all käiku.
Kord on nii, et ma saan ta õhtul magama, ning lähen pesema. Loomulikult ta ärkab, kohe, kui olen shampooni pähe saanud. Mees läheb tema juurde. Ja laps lihtsalt röögib. Täpsel nii kaua, kuni kuuleb minu häält, saab minu sülle, või näeb mind.
Teinekord (nagu näiteks eile) on jällegi nii, et ma ütlen mehele, et ta üritaks ise last magama saada. Ta siis üritab. Ja läheb temaga näiteks lihtsalt teise tuppa. Isegi mitte ei pane teda voodi peale, isegi mitte pikali ei pane. Hoiab teda lihtsalt enda vastus püsti ja käib toas ringi. Ning kõik lõppeb järjekordselt sellega, et mommy to rescue, ja ma saan enda sülle väriseva lapse. Nagu ta oleks tundide viisi röökinud, või kuskilt sillalt alla visatud. Ja ei, ma ei jookse esimese piuksu peale, aga üle paari minuti ma ei suuda ka kuulata, kuidas laps hüsteeriliselt nutab. Ükskõik mida mees ka ei tee.
Tundub, et ma pean koguaeg samas ruumis viibima, ja ta peab pidevalt mu häält kuulma või mind nägema, siis on rahulikum. Näiteks, kui ma ta mängumatile panen, ja ta sinna mingi ime läbi jääb, siis ta ka hüüab mind pidevalt ja kontrollib, kas ma ikka olen olemas. Ma siis pean koguaeg vastu hüüdma, et ‘jaa, olen-olen siin’, seejärel mängitakse rahus edasi.
Kuidas mu emasüda peaks siis riskima sellega, et ma lähen kuhugi kaugemale ära? Kasvõi juuksurisse. Ma ei saa ju pool värv peas koju tormata.
Tõesti selline tunne, et pane laps lamamistooliga teleka ette, siis on rahu majas. See telekas on täielik nuhtlus meil siin. Ükskõik mis pidi ta on, suudab ta end ikkagi nii nihverdada, et kuidagi telekat näeb. Vahib kasvõi üle pea. Seega, kui me kahekesi oleme, on telekas välja lülitatud. Eile unustas ta isegi luksumise ära, kui telekat nägi. Sama efekt on ka telefonidel ja muudel huiamuiadel, millel on värviliselt vilkuv ekraan. Ärge nüüd mõelge, et ma lasen tal ekraane vahtida, ei lase. Meil käib pidev võitlus siin selle pärast.
Ja siis muidugi on veel igast terviseprobleemid ka veel. Näiteks, ta ei hoia kõhuli olles käsi ilusti ees, vaid teeb lennukit. Kui käed ette sätin, seisavad need seal täpselt nii kaua, kuni minu käed neid kinni hoiavad. Ta juba ammu keeraks, kui need käed seal külgede peal ees ei tölbendaks. Pidevalt pusib, ja siis saab väga kurjaks, kui hakkama ei saa.
Üritan pidevalt võimelda temaga, aga kuna tal on koguaeg paha tuju, siis ega ta ju ei lase ka. Ning röökiva lapsega juba ei võimle. Eeldan, et tal on õlavöötme lihaspinge.
Ning nagu sellest veel vähe oleks, siis kahtlustan ma ka seda, et tal on ‘puusad kinni’. See tähendab siis seda, et jalad ei lähe piisavalt palju laiali (konna asendis). Seda sellepärast, et kui ma üritan temaga võimelda, siis üks jalg on kuidagi kangem, või ta hoiab seda rohkem vastu. Ja mähkmete vahetamise ajal on ka vahepeal nagu raske jalgu laiali saada. Aga kust ma tean palju minema peab? Ja ega ma ei julge ju väänata ka teda niimoodi… Sõbranna ütles, et talle olevat arst öelnud, et plikadel peaksid jalad minema laiali tasapinnani. Mis see siis tähendab, et põlved peaksid ka maad puudutama? No nii kaugele Annu jalad kohe kindlasti ei ulatu.
Oskab keegi midagi selle kohta öelda? Ja oskab keegi ehk soovitada ka mingeid võimlemisharjutusi, mida ma saaksin juba praegu kodus tegema hakata? Sest ortopeedi ja neuroloogi juurde sain ma aja alles 11.MÄRTS! See on kahe kuu pärast! Annu on siis juba 5-kuune!!! See on üle mõistuse ju.
Pärast peab veel hakkama mingeid pavliku rihmasid kasutama, või vapsee kuskil haiglas venitusvoodis olema. Kui ma alguses neid rihmasid nägin, siis mõtlesin küll, et see on ikka kõige õudsam asi üldse. Aga peale seda, kui nägin mismoodi väike beebi seal venitusvoodis pommide otsas oli, ei tundunud rihmad enam üldse nii hirmsad.
Eile oli mul tõsti selline tunne, et ma viin selle lapse kiriku ukse taha, kui mees kohe koju ei tule. Poolteist tundi lihtsalt karjus mulle näkku, ükskõik mida ma ka ära ei teinud. Selline tunne, et ma vist kõndisin kõrvade peal ka.
Igatahes, soovitage mulle mingeid harjutusi, mida arst teile näidanud on? Sest isegi kui kõik korras on, ei tee võimlemine ju midagi halba.
