Ega karma pole naljaasi

Nägin täna lõustaraamatus ühte tuttavat halamas: “Küll see maailm on ebaõiglane koht, miks tema peab nii palju haiget saama – mida ta ometi nii kurja teinud on?” Ütleme nii, et ma vana, kuri mutt itsitasin küll täiega pihku.
Nimelt on too tšikk ikka selline puuk, et karju appi. Neid lugusid ja tegusid on ikka tohutuuuult, aga kuna ma pole kellelgi jalgu hoidmas käinud, ega ise midagi pealt näinud, siis nendest ma parem ei räägi. :D

Kunagi, kui me alles väiksed olime, ja ma ta pahaaimamatult endale külla kutsusin (sest ta oli meie koolis uus ja ma tahtsin sõbralik olla!), rottis ta mult mingi kolm paari kullast ja hõbedast kõrvarõngaid ära (mis olid kingituseks saadud, muide), sel ajal kui ma vetsus käisin. Ma ei julgenud oma emale öelda, ning ammugi mitte ei julgenud ma tollele tšikile midagi öelda, sest ta oli minust mitu aastat vanem (aga käis samas klassis – khmkhmk) ja umbes poole suurem (:D) Aga wtf, ma kutsun su heast südamest külla ja sa rotid mu tagant nõnda naglalt?
Ükskord varastas ta kooli garderoobist mu megalahedad kindad ära, ma JUST olin need saanud. Päris ei olnud tige noh…
Ja siis oli veel selline lugu, et ta ajas mu tolleaegsele ”elu armastusele” mingit saasta (jumal seda enam mäletab mida) ja pani ta reidis mu vv’ks, ajal kui ma õpetaja juures midagi küsimas käisin (mingi arvutitund vist oli ilmselt?). Karta on, et tüüp enam never mu poole ei vaadanud ja minust suuuuure kaarega mööda käis. :D
Aga kõige nahaalsem tegu, mis ei lähe mul vist iial meelest – tšikk pätsas mu botased ära ja siis tuli nendega mulle uksetaha!!!

Mul on Maximast kõrini

Maximas käimine on nagu tähelepanumäng! Põhimõtteliselt iga jumala kord saan ma millegiga tillist ja mind ajab juba ennast ka nii närvi, et ma ei kontrolli KÕIKI triipkoode üksipulgi läbi.
Näiteks eile. Vaatasin, et ohh ühel mänguasjal on hea soodukas. Nimi klappis sildi peal ja kiirelt viskasin ka pilgu triipkoodile. Sobib. Lendas korvi.
Ning nagu alati, siin enne poest väljumist kontrollin tšeki korralikult läbi. Nagu pidevalt juhtub, siis ka sel korral oli mänguasja hind hoopis teine, mis mina olin vaadanud. Läksin kassapidaja juurde, et vot selline lugu on. Olin endas üsnagi kindel, sest ma ju kontrollisin koodi! Tema aga ütles üsnagu üleolevalt: ”kindlasti mitte” ja tormas riiuli juurde. Mina pugesin siis ka väravate vahelt tagasi ja vaatasime asja koos uuesti üle. Tuli välja, et ma olingi jälle valesti vaadanud ja koodi lõpp oli väikese erinevusega. Mänguasjal 149, aga sildil 194. Aga sellise koodiga mänguasja muidugi riiulil üldse polnudki… Kahju 3 euri.
Ja taolisi kordi on ikka omajagu. Ükskord ostsin kana. Vaatasin, et oh, vapsee hea hind. Kontrollisin nime, klappis täpselt. Kontrollisin koodi. Täiesti teine. Ja muidugi sellise koodiga liha seal ei olnud. Silt oli ilusti sätitud täpselt sinna kallima liha alla. Tihtipeale ei leiagi ma üldse siltide seast õige koodiga toodet ja asi jääb ostmata… Aga mõnikord kiiruga ma unustan, et selline kammajaa selle Maximaga on, ning usaldan lihtsalt nime ja asjade/siltide paigaldust, ning siis kassas avastan, et oppaaaa. Ja siis pole enam kedagi süüdistada ka. Pood ”ei tee” ju midagi valesti. Müüja saab kohe öelda, aga kood on ju teine.
Mängivad lihtsalt inimeste tähelepanuvõimel ja eksitavad oma kliente.

Kas selliseid poode on veel, või on ka teie kodukoha Maxima sellise teguviisiga?

Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

Ilmselt panite tähele (või siis ka mitte), et ma mingil hetkel olin suht eemal ja ei bloginud, aga askis ikkagi vastasin pidevalt. Ükskord aga kadusin ma ka sealt nädalaks ära, ning paljud olid mures,et mis ometi juhtus. Ma ei tahtnud sellest eriti rääkida, sest kellele ikka meeldiks tunnistada enda vigu ja rääkida avalikult suhteprobleemidest, ning ajasin mingit suvalist häma. Alates sellest ajast on ikka huvilisi olnud, et mis siis ikkagi juhtus, et minusugune askipede järsult pausi tegi.

See oli umbes siis, kui Annu oli kolme ja poole kuune. Ma olin juba 3,5 kuud magamata, stressis ja eneka äärel. Laps muudkui röökis ja möllas, aga mina olin koguaeg temaga üksi. Kui laps nuttis, siis ei olnud mul sellist võimalust, et astun viieks minutiks eemale ja rahunen maha, sest mul lihtsalt ei olnud kedagi. Või kui mees oligi kodus, ei aidanud see muhvigi, et lapse talle andsin. Laps ikka röökis ja vat, et veel hulleminigi, sest ta tahtis ju ometigi ainult mind. Sest nii oli ta harjunud. Algusest peale oli ju emasüli see kõige turvalisem ja mõnusam koht, emme musid ravisid kõik valud ja ainult emmega on mõnus ja tore. Ühesõnaga, ma olin läbi nagu läti raha. Ning teadupärast tekivad siis ka kergemini tülid. Pluss siis veel hormoonid (mille olemasolu ma ei tunnista!). Ma süüdistasin meest, et ta on nii palju tööl (kas ta on üldse tööl, äkki käib ringi hooramas – RAUDSELT on tal seal mingi linnuke! Ma olen psühho eit, I know), et ta ei hooli meist ikka üldse, et ta ei armasta mind ja et ta on üldse üks igavene mölakas. Mis mõttes ta julgeb praegu selle taldriku siia laua peale jätta? Kas ma olen mingi koristaja tal või!? The usual. Ja karta on, et vaesel mehel, kes on samuti ju väsinud, kopa ette viskas ja ta mulle midagi lõpuks vastu kobises. Selle peale läksin mina muidugi veel rohkem kettasse, et mis mõttes ta mulle nii ütleb, mul polegi teda vaja – saan ise ka hakkama, vot nii kõva mutt olengi! (nagu selles artiklis siin, mida hilaaegu lugesin)


Ühesõnaga, läksime täiega raksu ja ma mõtlesin, et nüüd ongi finito ja mina hakkan kotte pakkima. Õnneks tuli mõistus pähe. Mis siin ikka ilustada ja varjata, pole mina ju mingi ninnu-nännu-kõik-on-nii-roosa-ja-mu-elu-on-perfektne tüüpi blogija. Diip shit noh.

Lisaks aitas kaasa ka veel see, et mingi sitavikat käis askis mulle väsimatult heiti jätmas. Et mul oleks ikka tore ärgata ja esimese asjana lugeda milline laev ma olen (SU MEES PETAB SIND, JÄTAB SU KOHE MAHA – NÄGIN TEDA SEAL-JA-SEAL TEDA-JA-TODA PÕRUTAMAS – jeeee rait) ja üleüldse võiksin end põlema panna. Nii tore, armas ja nunnu, et võiks sellele anokale lausa shampa välja teha! :D
Mind üldiselt ei kõiguta eriti see õelus ja muu shit, paks nahk on juba kasvanud, aga vahel viskab ikkagi kopa ette ja astusin lihtsalt korraks olukorrast välja, ning tegin väikse pausi. Kahjuks/õnneks olen ma piisavalt suur tähelepanuhoor, sest blogimist ja askitamist ma lõpetada ei suuda. Ning ma arrrmastan kirjutamist – mis siis, et kirjavigadega ja ajan ainult hülgemöla suust välja!

Kas see muretsemine ja õudukas kunagi otsa ka lõppeb

Mul on tunne, et ma rohkem lapsi küll ei taha. Enne mõtlesin, et tahaks väikse vanusevahega, sest siis oleks neil mõnus koos kasvada. Ma nii hästi mäletan, kui kurb oli üksi kasvada. Aga nüüd ma juba kahtlen selles teise lapse saamise mõttes.
Ma lohutasin end koguaeg mõttega ‘kohe läheb paremaks, kohe läheb kergemaks, kohe, kohe, kohe’. Ja kui ei läinud, siis mõtlesin ‘kolmandaks kuuks läheb paremaks, kolmandaks kuuks…’. Aga ei. Ainult hullemaks läheb.
Viimane nädal on olnud täielik…nightmare on elm street. Alustades sellest, et tibi öösel kell 12 mõtleb, et jube lahe oleks üles ärgata ja hommikuni sipelda, nutta, jutustada, vahelduva eduga veidike tukkuda, siis jälle sipelda, nutta… Ilma mingi selge põhjuseta. Gaasid need enam ei tundu olevat. Ta ei punnita, ei tõmba pulgaks, ega midagi. Kas tõesti hakkavad hambad JUBA haiget tegema? Gaasidki pole veel täielikult läbi, ja juba saame järgmise nuhtluse kaela? Ta on nagu tatiprits. Koguaeg puristab tatti mulle näkku ja mullitab. Nutab ka vahepeal nii nagu teeks suuga peeru hääli. Puristab nagu huultega, ja siis tatti lendab igas kaares. Aga jumal seda teab miks täpselt see ilavool tal on. Kahekuuselt pidid hakkama süljenäärmed tööle, ja umbes sel ajal see tal ka tekkis. Rusikad on muidugi ammu juba väga suur teema. Need peavad koguaeg suus olema, muidu on selline häda, et anna olla.
Eilse nutmise käigus panin talle sõrme suhu ja ta hakkas seda raevukalt järama, ning rahunes nagu maha. Nii kui sõrme ära võtsin hakkas uuesti nutma. Olen seda ennegi tähendanud, et talle närida meeldib. Britt saatis meile selle kaelkirjak Sophie, ja see on üks lemmikumaid asju, mida ta pidevalt järab. Kui see kurivaim ainult suus püsiks ja koguaeg ära ei kaoks. :D
Viimase aja hitt on muidugi veel pöial. Vot sellepärast ma lutti üritasingi talle peale sundida, et ta jumala eest pöialt imema ei hakkaks. Aga noh, lutti võime me ise imeda, tema teeb selle peale ainult okendamise nägu. Lutiga oleks kergem, võtad ära ja rohkem ei anna lihtalt, aga mida sa pöidlaga teed? Lõikad otsast ära? Igast sinepid ja muud möllud ei pruugi ka töötada ju. Ja imemisvajadus on tal meeletu. Nagu oleks nälgas koguaeg. Aga kui tissi pakkuda, siis pöörab pea ära ja hakkab hüsteeriliselt nutma, kui teda uuesti tissi poole üritan keerata. Üldse see tissitamine hakkab naeruväärseks muutuma juba. Nii kui kuskil mingi heli või valgus on, siis ta laseb lahti ja hakkab keerutama, et näha mis värk on. Ja kui ma ei lase, ning uuesti rinnale üritan panna, kordub eelpool kirjeldatud hüsteeria stsenaarium. Ning jumal selle eest, kui issi veel jutustades tuppa peaks astuma, sest ta ei tea, et ma parasjagu põrsakest sööta üritan. Nii kui nibu suust kaob, on söömine unustatud teema ja tema rinnale tagasi saamine on raskem, kui olümpiakulla võitmine. Ja siis pärast hüsteeritseb, sest kõht on tühi. Aga tissi enam ei taha, sest uni on. Uinuda ei saa, sest kõht on tühi. Ja siis lõpuks on ta üleväsinud ja hüsteeritseb veel kõvemini ja veel kauem.
Vahel on mul tunne, et ma ei oska mitte midagi teha. Et ma ei saa hakkama. Et mis kuradi ema ma selline küll olen.
Nüüd te ütlete, et ‘sa peaksid puhkama, mine kuhugi ja jäta laps isale’? Aga ka see on võimatu. Ta lihtsalt ei jää mitte kellegiga. Ilma nututa muidugi. Lugematu arv kordi on see ‘ära minemine’ lõppenud hüsteerias beebiga. Kuigi see ‘ära minemine’ on tähendanud ainult duši all käiku.
Kord on nii, et ma saan ta õhtul magama, ning lähen pesema. Loomulikult ta ärkab, kohe, kui olen shampooni pähe saanud. Mees läheb tema juurde. Ja laps lihtsalt röögib. Täpsel nii kaua, kuni kuuleb minu häält, saab minu sülle, või näeb mind.
Teinekord (nagu näiteks eile) on jällegi nii, et ma ütlen mehele, et ta üritaks ise last magama saada. Ta siis üritab. Ja läheb temaga näiteks lihtsalt teise tuppa. Isegi mitte ei pane teda voodi peale, isegi mitte pikali ei pane. Hoiab teda lihtsalt enda vastus püsti ja käib toas ringi. Ning kõik lõppeb järjekordselt sellega, et mommy to rescue, ja ma saan enda sülle väriseva lapse. Nagu ta oleks tundide viisi röökinud, või kuskilt sillalt alla visatud. Ja ei, ma ei jookse esimese piuksu peale, aga üle paari minuti ma ei suuda ka kuulata, kuidas laps hüsteeriliselt nutab. Ükskõik mida mees ka ei tee.
Tundub, et ma pean koguaeg samas ruumis viibima, ja ta peab pidevalt mu häält kuulma või mind nägema, siis on rahulikum. Näiteks, kui ma ta mängumatile panen, ja ta sinna mingi ime läbi jääb, siis ta ka hüüab mind pidevalt ja kontrollib, kas ma ikka olen olemas. Ma siis pean koguaeg vastu hüüdma, et ‘jaa, olen-olen siin’, seejärel mängitakse rahus edasi.
Kuidas mu emasüda peaks siis riskima sellega, et ma lähen kuhugi kaugemale ära? Kasvõi juuksurisse. Ma ei saa ju pool värv peas koju tormata.

Tõesti selline tunne, et pane laps lamamistooliga teleka ette, siis on rahu majas. See telekas on täielik nuhtlus meil siin. Ükskõik mis pidi ta on, suudab ta end ikkagi nii nihverdada, et kuidagi telekat näeb. Vahib kasvõi üle pea. Seega, kui me kahekesi oleme, on telekas välja lülitatud. Eile unustas ta isegi luksumise ära, kui telekat nägi. Sama efekt on ka telefonidel ja muudel huiamuiadel, millel on värviliselt vilkuv ekraan. Ärge nüüd mõelge, et ma lasen tal ekraane vahtida, ei lase. Meil käib pidev võitlus siin selle pärast.

Ja siis muidugi on veel igast terviseprobleemid ka veel. Näiteks, ta ei hoia kõhuli olles käsi ilusti ees, vaid teeb lennukit. Kui käed ette sätin, seisavad need seal täpselt nii kaua, kuni minu käed neid kinni hoiavad. Ta juba ammu keeraks, kui need käed seal külgede peal ees ei tölbendaks. Pidevalt pusib, ja siis saab väga kurjaks, kui hakkama ei saa.
Üritan pidevalt võimelda temaga, aga kuna tal on koguaeg paha tuju, siis ega ta ju ei lase ka. Ning röökiva lapsega juba ei võimle. Eeldan, et tal on õlavöötme lihaspinge.
Ning nagu sellest veel vähe oleks, siis kahtlustan ma ka seda, et tal on ‘puusad kinni’. See tähendab siis seda, et jalad ei lähe piisavalt palju laiali (konna asendis). Seda sellepärast, et kui ma üritan temaga võimelda, siis üks jalg on kuidagi kangem, või ta hoiab seda rohkem vastu. Ja mähkmete vahetamise ajal on ka vahepeal nagu raske jalgu laiali saada. Aga kust ma tean palju minema peab? Ja ega ma ei julge ju väänata ka teda niimoodi… Sõbranna ütles, et talle olevat arst öelnud, et plikadel peaksid jalad minema laiali tasapinnani. Mis see siis tähendab, et põlved peaksid ka maad puudutama? No nii kaugele Annu jalad kohe kindlasti ei ulatu.
Oskab keegi midagi selle kohta öelda? Ja oskab keegi ehk soovitada ka mingeid võimlemisharjutusi, mida ma saaksin juba praegu kodus tegema hakata? Sest ortopeedi ja neuroloogi juurde sain ma aja alles 11.MÄRTS! See on kahe kuu pärast! Annu on siis juba 5-kuune!!! See on üle mõistuse ju.
Pärast peab veel hakkama mingeid pavliku rihmasid kasutama, või vapsee kuskil haiglas venitusvoodis olema. Kui ma alguses neid rihmasid nägin, siis mõtlesin küll, et see on ikka kõige õudsam asi üldse. Aga peale seda, kui nägin mismoodi väike beebi seal venitusvoodis pommide otsas oli, ei tundunud rihmad enam üldse nii hirmsad.

Eile oli mul tõsti selline tunne, et ma viin selle lapse kiriku ukse taha, kui mees kohe koju ei tule. Poolteist tundi lihtsalt karjus mulle näkku, ükskõik mida ma ka ära ei teinud. Selline tunne, et ma vist kõndisin kõrvade peal ka.

Igatahes, soovitage mulle mingeid harjutusi, mida arst teile näidanud on? Sest isegi kui kõik korras on, ei tee võimlemine ju midagi halba.

Tehnoloogia ja pornograafia üledoos – ehk kuidas päästa oma lapsi ”uues maailmas”?

Tahtsin sel teemal juba ammu niikuinii kirjutada, aga kui keegi mulle täna SELLE video aski linkis siis… mul läks lihtsalt süda pahaks ja silme eest kiskus mustaks. Need tüdrukud on ÜHETEISTKÜMMNE AASTASED!!! Lapsed, kes peaksid maja taga matsu mängima, mitte arvuti kaamerasse perset hõõrutama ja siis selle video netti üles panema. Tule jumal appi. Kui ma olin üksteist, siis ma mängisin kodu, ja sõbrannadega sellist tagaajamise mängu nagu ‘karu’. Ise mõtlesime selle mängu välja. Vähemalt nime. Põhimõte oli sama nagu matsus. Ja meil oli sitta kanti lõbus. Mängisime seda tundide viisi ja iga ilmaga. Tõsi, olid ka mul omad ‘suured armastused’ ja enda arvates olin mega beib ja suur naine, aga hinges olin ma siiski laps ja käitusin ka nagu laps.

Kuidas ma kasvatan oma last sel planeedil, kui siin elavad sellised inimesed nagu Miley Cyrus, Nicki Minaj ja muud õudukad? Kõik sellised idiootsused mõjutavadki ju lapsi. Laps vaatab muusikavideot, näeb kuidas seal tšikid sõna otseses mõttes paljalt ringi silkavad ja aelevad mingite martidega, või siis mingi asja otsas/peal/all, ning mõtleb et see ongi normaalne, et see ongi lahe? Et nii ongi okei käituda?
Kuidas ma teen oma lapsele selgeks, et see ei ole normaalne ja mõistusega inimesed nii ei käitu? Kuidas ma teen talle selgeks, et see, et paljud teised midagi sellist teevad, ei tähenda, et ka tema peaks seda tegema (see kehtib siis ükskõik mille muu kohta ka). Kuidas ma selgitan talle, et ta ei pea midagi sellist tegema, et popp olla? Ma võin end ju surnuks rääkida, aga laps arvab ikkagi, et tema teab paremini ja emme on rumal. Alles hiljem, aastate pärast, mõistab, et emal oli tegelikult õigus.

Minu ema tegi minu kasvatamisel võrdlemisi head tööd, ja minust ei kasvanud lapsprostituuti. Ma ei aelenud iga nädalavahetus uue tüübi kaisus, ega joonud end mällerisse, ma isegi ei suitsetanud. No ma praegu ka ei suitseta… Ega aele võõraste martidega… Ega joo end mällerisse… Enivei. See mida ma öelda tahtsin on see, et minu ema ei pidanud mulle selliseid asju seletamagi, ma tead juba ise, et see ei ole normaalne ja mitte ükski endast lugupidav ”naine” nii ei käitu.
Võib olla oli asi selles, et kasvasin maal, väikses külas ja üksinda. Mul ei ole õdesid-vendi, kes oleksid minuga sarnases vanusegrupis. Ainult 9 aastat vanem vend. Aga tema oli juba suur mees, kui mina alles asjadest midagi jagama hakkasin. Ja samas külas ei elanud ka mitte ühtegi teist last. Mul oli nii kurb ja üksik kasvada, tundsin koguaeg ühest mängukaaslasest puudust.
Ma käisin väikses maakoolis, kus kõik teadsid kõiki ja iga pisiasi su elust oligi kõigile kaks sekundit hiljem teada. Kõik teadsid kes kellega käib, või kes su vanemad on. Või oli asi selles, et ma lihtsalt olingi võrdlemisi arukas ja ‘kiiremini arenenud’? Kui ma põhikoolis enda ümber vaatasin, siis tundsin end küll nii, nagu ma oleksin lasteaia lõpupeole sattnud. Eriti poisse vaadates. Ise on 16-aastane, aga loobib keset vene keele tundi paberlennukeid. No ei ole normaalne ju. Mitte, et ma ise oleksin mingi number üks eeskujulik olnud, aga… Ühesõnaga, nüüd tagasi vaadates, siis mina olin küll päris mõistlik, mitte mingi wild child
Okei, ma kaldun väga teemast kõrvale siin.

Tulin ju siia rääkima, kui häirivad need haanamontaanad ja nikinäkipersekäkid on. Endalgi on piinlik vaadata neid videoid, mis siis veel laps seda nähes arvata võib? Ja ma ei saa last ju puuri aheldada, või vati sisse toppida, et ta enne 18. sünnipäeva millegi sellisega kokku ei puutuks. Igal pool meie ümber on niiiii palju erootikat, et mul hakkab lihtsalt paha. Ei, ma ei ole Ema Theresa isiklikult, kes on maa peale laskunud, et inimkonda päästa, aga see ei ole ju väga okei, et keset JÕULULAUPÄEVA lastakse telekast pmt porri? Piisab ainult mõni muusika kanal tööle panna ja seksi ABC on poole tunniga selge.

Teine õudukas, mille eest ma tahan oma lapsi kaitsta, nii palju kui võimalik, on tehnoloogia. Mul jooksevad õuduse värinad üle selja, kui ma näen kuidas AASTASED ja nooremadki lapsed aipäädide ja telefonidega ringi vuravad, või kuidas päevad läbi telekat vahivad. Ja siis emad-isad veel kaagutavad kaasa, ‘aga talle nii meeldib ju!”
Ei, ma ei ole tehnoloogia vastane, aga kuskilt läheb siiski piir! Viieaastasel ei pea olema oma ipadi, ega telefoni!!! Püha jeesus. Ausõna.
Ja mind hirmutab mõte sellest, et kui minu tütar saab kooliealiseks, siis peab tal ka ilmselt olema telefon, muidu ta ei ole lahe ja teda äkki ei võeta kampa. Ning mitte lihtsalt telefon, vaid mingi uhke nutitelefon, või äppel, või jumalteab mis imevidin veel selleks ajaks välja mõeldud on.

Mul ongi selline tunne, et ma pean endale viis titte taha laskma teha, et lapsel oleks kellega õues mängida, sest kõik ülejäänud Präänikud mängivad toas xboxiga, või vahivad teleka ees nagu viis kopikat. Ma kardan, et minu laps ei saagi seda kogemust, mis tähendab hiliste õhtutundideni õues mängida ja kuri olla ema peale, et ta käsib kell üheksa tuppa tulla. Ja kõik muu selline, mis veel 10 aastat tagasigi oli täiesti normaalne igapäev.

Just üks päev jalutasime mehega õues, kui ta ühel hetkel ütles, ”kuula”. Ja ma kuulasin, ega kuulnud midagi. Ütlesin, et ma ei kuule midagi, ja tema ütles ”täpselt, kus on mänguhoos lapsed ja nende kisa? Õues on imeilus ilm, aga näha pole MITTE ÜHTEGI last!”
Õues oli tõesti imeilus laupäev. Päike paistis, tuult ei olnud ja miinuskraade oli ka maksimaalselt kolm. Ideaalne ilm õues mängimiseks. Ja ma ei näinudki mitte ühtegi last. Mul hakkas lihtsalt kurb. Kurb ja masendav.

Mis teie arvate, kas on normaalne, et nii väiksed LAPSED jooksevad ringi ja mängivad kulli asemel libusid? Või, et 13-aastased poisiklutid käivad askis keppi küsimas? Mis oleks normaalne vanus lapsele telefoni muretsemiseks? Kui kaua võiks laps päevas veeta teleri-, või arvutiekraani taga istudes? Mida üldse sellest ”uuest maailmast” arvate? Minul igatahes on tuleviku suhtes suured hirmud.