Kas loobuda imetamisest, või mitte?

Mul oli siin vahepeal mingi paaripäevane faas, kus mul oli tõsiselt kopp ees sellest, et keegi koguaeg sõltus minust või tahtis minult midagi. Kogu see imetamine ja rasedus ja kõik… Tundus nii… Kurnav? Ma ei tea. Ma ei leia õigeid sõnu. Oli lihtsalt selline tunne, et tahaks oma keha ainult endale tagasi. Kasvõi üheks õhtuks. Tahaks lubada endale klaasikese veini või teha midagi, mida ‘head rasedad’ ei tee.

See muidugi ei ole põhjus, miks ma kaalu(si)n imetamisega lõpu tegemist. See faas on nüüd õnneks juba minevik.
Põhjuseks pole ka see, et imetamine on hetkel põrguvalus. Rasedus ja hormoonid ja muud jutud, eksole…
Ka see pole põhjuseks, et tissitamine oleks mulle kuidagi kurnav, vastik või ma ei tea mis. Mul on väga hea meel, et imetamise kogemus on meie jaoks kujunuenud üsnagi meeldivaks ja valutuks. Eks neid koledamaid faase ole ka olnud, kus ma mõtlen, et ma ei taha enam (aga alla ka ei andnud). Ka need möödusid õnneks sama ruttu, kui praegunegi ebameeldivustunne.

Põhiline põhjus on siiski see, et peale rasedaks jäämist kuivasid ka piimavarud kokku.
Tegelikult ma ei tea kas siin on aus süüdistada rasedust, sest see langes kokku ka ajaga, mil võõrutasin Annu öisest rinnast. Muidu näksis ta ju öö jooksul ikka mitmel ja mitmel korral. Ja kuna mul on alati piim olnud kerge vähenema, siis tõmbaski see ehk tootluse maha. Keha sai signaali, et pole enam vaja nii palju ja kogu moos. Ning kuna Annu pole kunagi viitsinud tühja tööd taha, et rinda stimuleerida, siis jäigi päevane kogus ka väiksemaks. Või ma ei tea. Ehk andis see kõik kokku selle tulemuse. Aga ega enam väga vahet pole ka, sest praegu on igatahs nii, et Annu saab rinda üldiselt kolm korda päevas. Aga varasema 5-10 minuti asemel, lõpetab ta neelamise juba umbes kahega. Ja see on viimasel paaril nädalal lausa kahe tissi peale kokku. Eile näitks tühjendas ta ühe poole mul alla 30 sekundiga.
Ja kas siis sellist tilgutamist on mõtet jätkata? Kui ta saab sealt päeva peale kokku ehk klaasikese piima. Heal juhul… Tegelikult, kui nii võtta, siis on see klaasike ka ikka parem, kui mitte midagi ja igal juhul talle hea…

Annu on alati olnud väga kiire sööja. Isegi väikse beebina sai ta oma asjad aetud enamasti kümne minutiga. Mulle see sobis. Ja ma loodan, et ka Beebi#2 tuleb kiire sööja, sest siis ei teki probleemi, et pean pool päeva voodis külitama, samal ajal, kui Annu elamist laiali tõstab.

Õnneks pole ta ka ülemäära meeletult tissi kiindunud. Olen ikka igasuguseid lugusid kuulnud. Ala, et ema vahetab lapse ees särki, laps näeb tisse ja on kohe ”oo, ma tahaks nüüd ühte”. :D

Aga sellegipoolest on rinna saamine tema jaoks midagi nii normaalset ja loomulikku, et sellest loobumine tundub hetkel vägaväga keeruline ja ma ei tea kas ma olen valmis selleks sõjaks. Otsest põhjust ju selleks pole… Et milleks teda siis traumeerida sellega. Öisest söömisest lahti saamine oli niigi ooper omaette ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei suudagi seda teha. Ta sai minu peale öösel nii kurjaks, et tuli mulle lausa kallale, nagu ”mis mõttes sa ei anna?”. Hammustas, tiris särki, näpistas ja lõi. Ning muidugi nuttis südantlõhestavalt. Ta lihtsalt ei saanud aru miks ta ei saa, kui on alati saanud… Ja ma kujutan ette, et täielik loobumine oleks veel hullem. Ta saab ju tissi suhu kohe, kui hommikul ärkab (no vahel üritab kaval olla ja ärkab enne seitset, aga siis ma veel ei anna = draama), enne lõuna- ja ööund ka. See on suur osa meie rutiinist ja harjumusest…

Ainus pluss, mida ma loobumise puhul praegu näen, oleks see, et ta ei sõltuks siis ehk nii palju oma uinumistega enam minust ja see oleks kindlasti VÄGA hea ajaks, mil pean sünnitama minema. Oi jummel, ma tõesti ei tea mis siis saab kogu selle krempliga siin…
Tegelikult on ta ju täiesti võimeline ilma tissita uinuma, kui mind pole. On ta ju paaril korral koos issiga ööunne läinud ja ka lõunaunne vajunud nii, et mind pole kodus. Tal on ju pöial, mida ta truult koguaeg imeb, kui tissi pole käepärast. Aga nohjah…

Ja lisaks ka veel see, et kui Annu on lühikese aja jooksul tihti rinnal olnud, või imeb lihtsalt mõnu pärast veidikene kauem, kui kümme minutit, siis löövad emakasse valud. Ma kujutan ette, et see ei ole rasedusele hea. Aga õnneks juhtub seda nii harva… Tavaliselt viskab ta siiski tissid nurka niipea, kui need tühjad on. Aga vahel ta nagu tahaks ikka rohkem ja saab kurvaks, et miks midagi ei tule, ning siis nutab nii õnnetult ja proovib muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti. Kui ma ütlen, et kõik on otsas ja panen oma kehaosad pluusi sisse tagasi, saab ta veel kurvemaks ja nutab veel õnnetumalt…

Kokkuvõtvalt võin vist öelda, et ei mina, ega ka Annemaia ole veel valmis sellest protsessist täielikult loobuma ja antud hetkel ma siiski ei lõpeta veel. Ma ei tea mida või keda ma ootan, aga aeg ei tundu õige. Ma tunnen, et mu laps ei ole veel selliseks muutuseks valmis. Mis siis, et ta ei saa sealt enam ma-ei-tea-mis koguseid, aga see lähedus- ja turvatunne on tema jaoks ilmselgelt veel vajalikud…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!