Eelmisel aastal oli Annu isadepäevaks veel nii uus, et ma ei olnud nagu jõudnudki sellele päevale üldse mõelda. Seega ei teinud me Annuga mehekesele mingit erilist kingitust. Ja no laps oli nii väike ka, et tema ei olekski suutnud midagi teha, isegi kui ma oleksin aidanud. Kõige parem saavutus oleks ilmselt olnud must mähe, või oksetriip pluusil. :D

Aga sel aastal on Annu juba paras juurikas, et talle pliiatsid pihku anda ja lasta tal mökerdada. Seega valmiski meil issile ”väike” kaart (mis on umbes 8 x suurem, kui A4 leht).

Ma arvan, et see on täiesti piisav, sest see on midagi mille laps peaaegu ise oma isale tegi. Ega mu mees ju minu isa ole, et ma talle mingi uhke kingituse tegema peaksin. Mina mõtlen, et kingitus peaks olema ikka vastavalt lapse võimetele.

Selle kaardi meisterdamine oli muidugi ooper omaette. Kui joonistada Annule meeldis, siis käe- ja jalajälgede tegemise peale läks ta kül kurjaks. Kui muidu talle mökerdada meeldib, siis värviga koos olla ei tehtnud ta mitte üks teps. Oh seda kisa… :D

Algselt plaanisin talle kätte anda söödavad näpuvärvid, aga ma ei saanud nende tegemisega hakkama. Nimelt pole meie poes müügil toiduvärve. Ja muul viisil jogurtile värvi andmine ei tundunud ka just väga ahvatlevana. Läksin siis kergema vastupanu teed…

No ja nende esiküljel olevate käejälgede tegemise peale flippis Annu ka ära ja ei tahtnud üldse, et ma pliiatsiga tema käe ümber joonistaksin. :D

Ma nüüd ei teagi, kas peaksin need read kirja panema või ei, sest ma ei taha kedagi solvata, aga mind ajab nii naerma millegipärast üks asi, mida naised isadepäeval teevad. Nimelt, seletage mulle miks kingitakse selliseid asju nagu karikad, kruusid, pluusid, kirjadega ”maailma parim issi” jne? Või t-särk naise ja lapse pildiga? Ma nagu kahtlen, et mees seda avalikult suurima heameelega kannaks. Minu arust on see nagu…totter. Või ma ei tea. Kui mees mulle sellise karika kingiks, siis ma hakkaksin vist naerma. Sõnum on armas ja kõik.. aga.. ah ma ei tea. Nüüd seda kirja pannes tekib jälle tunne, et aga mis sel siis ikka nii väga viga on? Enne nagu arvasin, et see on täislollus. :D Ma vist ise hakkan peast segi minema hoopis. :D

Minu jaoks on isadepäev siiski selleks, et oma isa meeles pidada. Selleks ei ole vaja kalleid kingitusi ja uhkeid restorane. Minu arust on piisab koos kallite inimestega veedetud ajast ja miks mitte ka heast söögist-joogist, ning lihtsatest, südamest tulnud, kingitustest.

Kas ja mida olete teie oma lapse isale kinkinud/koos lapsega teinud? Kas peate tähtsaks, et laps teeks kingituse ise või tuleks ideele ise?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!