Veits paduraseda hüsteeritsemist

Viimased päevad on olnud minu jaoks nagu… müstika. Ma pole elus end nii veidralt tundnud, kui tunnen nüüd. Ma nii igatsen seda naiivsust ja rahulikku kulgemist, mis mul Annut oodates oli. Kuigi ma moe pärast vingusin, et tahan juba sünnitada ja kõik muud jutud, siis seesmiselt olin ma ikkagi üsna rahulik. Vähemalt nii ma seda asja nagu mäletan.

Ma ei mäleta, et ma tema ajal oleksin selline närveldis olnud, nagu praegu. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata millal ükskord asi tõeliselt pihta hakkab! See pidev üle saamine on mind täiesti hulllllluuuuuuks ajamas! Iga jumala õhtu lähed valudega magama ja ärkad IKKA ühes tükis! Teate ka kui õudne selline keberniit on? Ma eile õhtul tihkusin lausa vaikselt nutta ja ütlesin poisile, et kebi välja sealt kõhust, aitab pullist. Tuleb, ei tule, tuleb, ei tule – otsustagu ära! :D

Nagu eile. Mul oli terve päeva maru kahtlane tunne olnud ja olin õhtu ees juba põnevil. Ma nimelt loodan/arvan, et mul hakkavad valud öösel ja siis saan rõõmsalt hommikul sünnitama sõita – ajaliselt oleks see ideaalne, sest mees jõuaks siis ehk õhtuks juba koju Annu juurde tagasi, ning laps ei peaks ”võõraga” ööseks jääma.
Sisetunne ütles nagu, et täna juhtub midagi. Ja mis siis tegelikult juhtus?
Flippisin vetsus kolm korda ära, sest arvasin, et nägin paberil midagi imelikku (oooo armas limakork, kus sa kondad).
Vaevlesin kõhulahtisuses (liiga palju infot, teaaaan).
Laps ei liigutanud terve päeva varvastki, ükskõik mida ma tegin (täna sama teema suht).
Pool päeva oli kõhus selline väga veider ebamugavustunne, mida ma isegi kirjeldada ei oska. Sama asja tundsin viimati Annut sünnitades, kui dušši all valutasin. Selline…pressimise soovi tunne. Või nagu…ülirõve igatahes. :D
Õhtul algasid taaskord valusad kokkutõmbed.
Südaööl läksin magama, mõeldes, et ma lihtsalt ei jaksa enam emotsionaalselt rase olla, ning märgasin patja.
Hommikul ärkasin järjkordselt selle peale, et Annu ronis üle minu mehele kaissu. Ma pole vist elus rohkem soovinud VALU peale ärgata, kui nüüd.

Et kui ükskord hakkavadki pärispäris valud, arvan ma ilmselt, et ned on jälle mingid ajukeberniidid, ning ma ei teegi neist välja.
Ja siis sünnitan diivani ette.
Annu võtab venna vastu.

Ma juba naeran, et ise pole veel väljagi vuranud, aga juba oskab mind täpselt sama hulluks ajada, kui tema isa. Kuradi kaksikud ma ütlen… Avastasin ÕUDUSEGA ükspäev, et kõhubeebi sünnib ka kaksikute tähtkujus. Ma olen endale ikka sellise kangusejunnide koloonia ümber sebinud, et jommajoo…

Aga tegelikult ka. Asi on naljast kilomeetrite kaugusel. Mu keha (ja see laps!) saadavad signaale, et kohe-kohe on midagi toimumas ja siis huiatki. See on nagu…

Isegi faking linna vahel (ja poes!) ei saa normaalselt käia, sest kõik vahivad sellise näoga, nagu ma oleks elevant, kes 12 kuud rase püsib. Et kas ma nagu juba mingi eelmisel aastal ei pidanud kedagi endast välja pressima asuma? Sest kuidas see võimalik on, et ma IKKA VEEL rase olen ja IKKA VEEL paisun? Kõhu järgi eeldasid enamus inimesi juba kolm kuud tagasi, et ma kohe sünnitamas olen. No ja siis võite nende imestust endale ette kujutada, kui ma neile ikka veel päev päeva järel 2in1 vastu sammun, endal kõht põlvini.

Enne oleksin just kõhu auto pagasniku luugi vahele jätnud. Tüüp, kes meile piima toob, vaatab mind iga kord aina suurema ja suurema imestusega. Vähemalt pole tal julgust küsida millal mu tähtaeg on. Ma ei oska selle küsimuse peale mitte midagi kunagi öelda! 24.mai-9.juuni? Kuldne keskmine 2.juuni? MA EI TEA JU.
Ja nüüd saan ma juba aimu ka sellest, mida tähendab pidev pärimine ”kas sa oled ikka veel rase?”. Ei tead, ma siin niisama trollin inimesi oma feik kõhuga. Tegelt mul titt juba kolme kuu vanune. Lihtsalt hoian teda keldris. Noh, niisama, nalja pärast või nii…

Agh, ma ei taha sellest rääkida. Ma lähen närvi muidu jälle. :D

Ühesõnaga, ma olen valmis need kuradima veed ise endal läbi torkama, kui ta lähima paari päeva jooksul ei tule! :D
Naliii.
Aga tegelt, kas see on võimalik?
Okei-okei.
Nali.

Edit: Hah, OK. Sõbrants ütles mulle just, et poiss ei julge välja tulla vist.
Kuule, ma ka ei julgeks, kui peaks kuskilt summutatud kapist kuulama mis siin väljaspool toimub. Üks hull huilgab enamus päevast nagu keegi saeks teda pooleks, teine hull lihtsalt möliseb, röögib, närvitseb, nutab ja möliseb natukene veel. Kolmandast ei maksa kohe üldse rääkida.
Jap. Ma istuks ka emaksa edasi ja väriseks hirmust.

each-month-has-an-average-of-30-31-days-except-the-last-month-of-pregnancy-which-has-1453-days-3e750



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

”Ema uus mees ei salli mind”

Eilse külalispostitusega, meenus mulle üks lugu mu enda lapsepõlvest.

Mul oli kunagi sõbranna, kes oli lahutatud vanemate laps. Kui ta oli umbes 10, kohtas tema ema uut meest. Peagi sai ta temaga kaks last ja jäi koduperenaiseks. Mees käis tööl edasi, ning dikteeris kodus kuhu ja kuidas raha jagatakse. Väiksemad lapsed said kõik mis hing ihaldas ja neid hoiti nagu kullatükke. Neil olid uued ja vinged mänguasjad, värske remondiga toad, ilusad riided jne. Aga minu sõbranna kandis kaltsukast saadud ja plekilisi riideid, ta toas polnud tapeeti seinas, ning ta magas kaltsuhunnikus, millele oli lina peale visatud! Vabanduseks öeldi, et sõbranna ei oska oma asju hoida, seega ei vääri neid.
Kõik uued asjad sai ta oma isalt, kuhu uus mees sõbrannal muidugi väga tihti minna ei lubanud.
Kasuisa sõimas teda pidevalt igast tühiste asjade pärast ja alandas teda nii kuis sai. Mäletan hästi ühte korda, kui olin neil külas, ja kasuisa võttis restilt taldriku. Uuris seda nagu kull, ning hakkas irvitama ”nii pesedki nõusid? ise tahad suur tüdruk olla, aga ei saa isegi nõude pesemisega hakkama?” Sõbranna läks näost punaseks ja hoidis pisaraid tagasi.

Lisaks sellele ei sallinud uus mees sõbranna koera ja sajatas teda koguaeg. Ala “korista oma krants siit ära” ja “hoia teda oma toas”.
Sõbrants pidi pidevalt pesamunasid hoidma ja ei saanud selle eest isegi lihtlabast aitähi.

Mees meheks, mingil imelikul kombel ehk veidi-veidikene mõistan seda, sest ”võõrad” lapsed ei ole ehk nii kallid, kui enda omad, aga selline käitumine pole küll aktsepteeritav! Kõige haigem oli tegelikult see, et sõbranna ema ei teinud mitte kui midagi, ning lasi oma uuel mehel esiklapsega nõnda inetult käituda.
Kuidas nii saab? Kuidas saab ema mingit mehenärakat oma lapsele eelistada? KUIDAS!

Kas teie olete taolise käitumisega kokku puutunud, et kasuisa/kasuema teeb lastel vahet?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Me vaatasime porri!

Mu mehekesel on viimasel ajal selline tore komme, et enne filmi ”ostmist” ta treilerit vaadata ei viitsi. Lihtsalt…pealkirja järgi valib. Seega vaatasime me ükspäev sellist filmi nagu ”Muck”.

Esimesed kümme minti üritasin ma selgusele jõuda kas me vaatame soft porri, või mis pagan täpselt toimub? Mingi pesus kummipart komberdab mööda sood ringi ja karjub appi. OK!
Kuskilt põõsast vajuvad järsku välja tema sõbrad. Üks tüüp on üleni verine ja suremas. Aga sealjuures tegi ikka seksistlikke nalju ja üritas tibidele kätt püksi ajada. Siis oli seal veel üks eit, kelle pükstest oli saanud seelik. Selle neiukese kõige suuremaks hädaks oli see, et tema mees (? päris saigi aru kes kellega…) kaotab liiga palju verd ja pärast ei jagu teise aju jaoks piisavalt.
Paar nende sõpra oli juba enne filmi algust kuhugile kadunud, aga mis, kus, kes, miks – pole õrna aimugi. Või miks need kaks tšikki poolpaljad olid? – see mõelge ise juurde!

Komberdasid nad siis mingi uhke maja juurde. Munesid seal ikka mõnusa aja. Hea, et veel pitsat ei tellinud… Arutaisd, et kas minna sisse, või mitte? Äkki kutsutakse mendid – mis siis saab? Naersid ja kõkutasid, ei olnud neil kuskile kiiret. Mis siis, et kaks nende sõpra olid juba teadmata põhjustel surnud, üks tüüp oli verest tühjaks jooksmas, kummipardid surnuks külmumas (nagu nad ise väitsid) ja üks paarike elas mokkapidi koos, sest too noormees, ainsa terve meesterahvana, pidi minema abi kutsuma. Enne jõudis muidugi too vigastatud kiimavend paar ümber augu nalja teha, ning ära märkida, et mõtleks kui kahju, kui nad nüüd kõik surma saavad ja tüüp ei näekski oma naist kunagi paljana.

Lõpuks lõi siis kõige õblukesem kummipart ukse sisse ja nad läksid ”sooja”. Pesus tšikk värises nagu haavalehekene, aga teki alla ronis ikka nii, et tissid olid paljad ja tekk oli ainult poolenisti jalgade peal – no tal on ju ilmselgelt NII külm!
Siis lõpuks läks too ”terve ja tugev” noormees abi kutsuma, ning tema neiuke jäi majja, teiste juurde, ja hakkas ema Theresat mängides mööda maja vajalikke asju kokku otsima. Suundus keldrisse, ning sai seal hillbillide käest reipi. Pärast visai ta alasti keha läbi akna, otse tema noormehe jalge ette.
Õbluke kummipart läks üles korrusele duši alla ja etendas seal korraliku show – hööritas ja eputas peegli ees, seebitas ja mudis end iga nurga alt, kuni lõpuks nägi aknast, et kummipart nr üks ja haavatud kiimavend saavad õues hillbillide käest kirvest. Hakkas vannist välja astuma ja kukkus kõhuli – ma juba poolenisti ootasin, et kaotas teadvuse ja sai mälukaotuse! Aga ei! Hoopis jooksis trepist alla ning sai kirvega kõhtu!

Mingil ime kombel õnnestus kummipart nr ühel ikkagi põgeneda (endiselt pesus!), ning ta jooksis kuskile väikesesse uberikku peitu. Oleks siis vähemalt tule kustu pannud, või midagi, aga kus sa sellega. Ega pimedas poleks ju rindu kah näha olnud.
Hillbillid leidsid ta sealt muidugi üles. Hirmunult jooksis tšikiita õue ja hakkas ümber nurga Mr. Hillbillit luurama. Aga ootamatult ründas Hillbilli neiut hanguga! Neiul õnnestus hang enda kätte saada ja Mr. Hillbilli kukkus vabatahtlikult, nagu küpse õun, hangu otsa. Neiukene sai muidugi ülepeakaela veriseks (nägi küll rohkem välja nagu tavott). Neiukene tõusis raske ohkega püsti ja ehmatas endal vist püksid täis, kui kuulis klõpsatust. Jäi hirmunult ringi vaatama, kuni vihmuti (üks ainus, ja seegi tema juures!) tööle hakkas, ning neidise peale pritsima hakkas. Kummipart muidugi hakkas vee all end hõõrutama ja ”pesema”. Nautis täiega oma jääkülma duši seal. Ja mingil imekombel oli talle jalga ilmunud… Ei mitte püksid, vaid KUMMIKUD! Kummikud leidis, aga riideräbalaid mitte? Hmmm…

Samal ajal oli ”terve ja tugev” noormees kuskile asulasse jõudnud, ning suundus baari. Esimese asjana hakkas kari eitesid ”dibs” karjuma, kui tüüpi nägid. Selle asemel, et esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt telefoni küsida, läks tema end vetsu pesema! Muidugi võttis särgi seljast ära ja tegi naistele ka väikest showd. Muidu tuiavad seal filmis ringi ju ainult alasti naised…
Lõpuks sai siis ühelt eidelt telefoni ja helistas oma nõole. See nõbu pidutses aga ühe tumedapäise kummipardi ja oma sõbrannaga, kuskil väljasurnud baaris. Nõbu ajas mõlemale eidele kätt püksi… Kummipart suundus vetsu ja hakkas seal rinnahoidjaid proovima. Tal oli neid vähemalt 5-6 paari kaasas… Et nagu. Kes kurat läheb paari jooma ja siis võtab mingi sada komplekti pesu kaasa? Et nagu… Ok. Midaiganes.
Enivei. Nad kolmekesi siis asusid sealt väljasurnud baarist teele, et ”terve ja tugev” noormees, koos oma 4 sõbraga, peale võtta.
”Terve ja tugev” noormees läks muidugi sealt baarist minema ja hakkas lambist mööda asulat jooksma. Maju oli ümberringi tohhujaaa… Jõudis siis selle majani, kus tema sõbrad olid. Nüüd oli see maja keset asulat põhimõtteliselt. Mõtleks, kui lahe, lendav maja! Endalgi oleks sellist vaja.
Jõudis siis sinna hoovi ja tema jalge ette maandus too alasti girlfriend. No vähemalt nägi ta lõpuks paljana kah ära…

Samal ajal jõudsid tumedapäine kummipart, kiimavend nr kaks ja pühaliku olekuga sõbranje ka sinna fucked up linna, ning sattusid juba kokku hillbillidega. Neli hillbillit seisid neil, hangud käes, tee peal ees. Noored arutasid autos, et huvitav mida küll teha, kas need imelikud tüübid on tapjad (ei, nad on kindlasti suvepuhkusel olevad jõuluvanad), kas peaks neist üle sõitma või lihtsalt otsa ümber pöörama? Lõpuks jõudsid otsusele, et neile vist ikka ei meeldi see asi… Ohjah. Nii kaua kuni nemad oma sõjaplaani arutasid, hakkasid hillbillid juba nende poole jooksma. Vot siis alles läks paanika lahti. Asi oli lausa nii hirmus, et kisava kummipardi hüplevatest tissidest oli ka vaja üks, natukene liiga pikk, kaader teha.
Hillbillid jõudsid autoni, mis muidugi ei käivitunud enam, ning tagusid sel aknad sisse ja tirisid noored välja. Kummiparti hakati kohe alasti kiskuma, teisi hoiti lihtsalt kinni. Kiimavend hakkas Chuck Norrist mängima ja tagus ühe hillbilli kummuli. Järsult, ja täiesti lambist, lendas auto katuse peale. Lömastades mitu hillbillit ja tolle tumedapäis kummipardi. Kiimavend oli auto pärast ka rohkem endast väljas, kui oma lömastatud girlfriendi pärast. Sõbranje suurim mure oli aga hoopis see, et tal pole piisavalt riideid seljas.
Mõni sekund hiljem lõi kiimavend juba oma sõbrannale külge, ning andis talle laksu vastu kanni. Ja nad hakkasid rõõmsalt edasi jooksma.
Täiesti lambist leidsid nad, keset üsnagi suurt asulat, õige maja ja tolle tüübi, kes oma alasti girlfriendi kõrval ulgus. Vaidlesid veits selle üle kellele oleks pidanud tegelikult ikka helistama, vahetasid paar hoopi, ning läksid sõbralikult majja sisse, et relvi ja alkot otsida.
Täiesti lambist vajus sisse pesus kummipart, ning hakkas sonima ja oli nagu uimas narkokoer.
Ja siis saabusid hillbillid, ning tapsid pesus kummipardi ära.
Kiimavennale tõmmati pael kaela, ning ta lendas mingi kolmekümne meetri kõrguselt vastu maad. Tõusis püsti, pühkis tolmu põlvedelt ja hakkas viie hillbilliga kaklema, nagu fucking kung fu panda!

Ma ei saa aru mis värk neil hillbillidel särkidega on. Koguaeg kisuvad neid kõigil seljast ära. Ehk on kadedad, et neil pole? Japp, ka nemad jooksevad seal peaaegu paljalt ringi.

Lõpuks põgenevad alles jäänud noored sohu, ning kiimavend ja süütu ilmega sõbranje leiavad üksteist.
Aga loomulikult ei pääse nad ilma veel ühe hillbilliga kohtumiseta. Tüübid hakkavad seal selle albiinost vägistajaga maadlema, ning korraldavad uhke veeshow. ”Terve ja tugev” noormees jääb teadmata kadunuks. Värske noorpaar hakkab käsikäes minema kõndima ja soo nende jalgade ees muliseb, nagu kuumaveeallikas. Kiimavend nendib, et ”no see nüüd küll hea märk olla ei saa”. End of the story.

No nii lambi koha pealt lõppevat filmi pole mina enne näinud…
Ohjah. Mis ma oskan öelda. Rohkem ei vaata ma kunagi ühtegi filmi, enne vähemalt imdb’d kontrollimata. Oleks vaevunud seda tegema, oleksime näinud, et too film sai vapsutavad 2,6 punkti 10’st. See oli selline saast, et isegi korralikku treilerit ei õnnestunud mul leida. Ainus mis veidikenegi näitab filmi olemust on SEE videolõik. Sealt näeb kohe mitu stseeni ära, millest ma räägin (k.a. selle vihmuti oma). No vähemalt on meestel midagi vaadata, eksole. :D
See oli selline kräpp, et pooleli ka jätta ei saanud, sest tahad ju teada KUI palju ajuvabamaks veel minna saab?

Kas teie olete kunagi mõnda taolist vägavägaväga halba filmi vaatama juhtunud? Millest see rääkisa? Ma olen näinud veel selliseid ajuvabadusi nagu sharknado (haid lendavad ringi ja hammustavad inimestel päid otsast ära) ja zombeavers (selle kirjeldamiseks pole maailmas piisavalt sõnu). Suur aitäh mu bff’ile, kes harrastab selliste haigete asjade vaatamist! :D



Uutest postitustest teavitab FB fännileht Lipsuke – klikka SIIA!

Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

Ilmselt panite tähele (või siis ka mitte), et ma mingil hetkel olin suht eemal ja ei bloginud, aga askis ikkagi vastasin pidevalt. Ükskord aga kadusin ma ka sealt nädalaks ära, ning paljud olid mures,et mis ometi juhtus. Ma ei tahtnud sellest eriti rääkida, sest kellele ikka meeldiks tunnistada enda vigu ja rääkida avalikult suhteprobleemidest, ning ajasin mingit suvalist häma. Alates sellest ajast on ikka huvilisi olnud, et mis siis ikkagi juhtus, et minusugune askipede järsult pausi tegi.

See oli umbes siis, kui Annu oli kolme ja poole kuune. Ma olin juba 3,5 kuud magamata, stressis ja eneka äärel. Laps muudkui röökis ja möllas, aga mina olin koguaeg temaga üksi. Kui laps nuttis, siis ei olnud mul sellist võimalust, et astun viieks minutiks eemale ja rahunen maha, sest mul lihtsalt ei olnud kedagi. Või kui mees oligi kodus, ei aidanud see muhvigi, et lapse talle andsin. Laps ikka röökis ja vat, et veel hulleminigi, sest ta tahtis ju ometigi ainult mind. Sest nii oli ta harjunud. Algusest peale oli ju emasüli see kõige turvalisem ja mõnusam koht, emme musid ravisid kõik valud ja ainult emmega on mõnus ja tore. Ühesõnaga, ma olin läbi nagu läti raha. Ning teadupärast tekivad siis ka kergemini tülid. Pluss siis veel hormoonid (mille olemasolu ma ei tunnista!). Ma süüdistasin meest, et ta on nii palju tööl (kas ta on üldse tööl, äkki käib ringi hooramas – RAUDSELT on tal seal mingi linnuke! Ma olen psühho eit, I know), et ta ei hooli meist ikka üldse, et ta ei armasta mind ja et ta on üldse üks igavene mölakas. Mis mõttes ta julgeb praegu selle taldriku siia laua peale jätta? Kas ma olen mingi koristaja tal või!? The usual. Ja karta on, et vaesel mehel, kes on samuti ju väsinud, kopa ette viskas ja ta mulle midagi lõpuks vastu kobises. Selle peale läksin mina muidugi veel rohkem kettasse, et mis mõttes ta mulle nii ütleb, mul polegi teda vaja – saan ise ka hakkama, vot nii kõva mutt olengi! (nagu selles artiklis siin, mida hilaaegu lugesin)


Ühesõnaga, läksime täiega raksu ja ma mõtlesin, et nüüd ongi finito ja mina hakkan kotte pakkima. Õnneks tuli mõistus pähe. Mis siin ikka ilustada ja varjata, pole mina ju mingi ninnu-nännu-kõik-on-nii-roosa-ja-mu-elu-on-perfektne tüüpi blogija. Diip shit noh.

Lisaks aitas kaasa ka veel see, et mingi sitavikat käis askis mulle väsimatult heiti jätmas. Et mul oleks ikka tore ärgata ja esimese asjana lugeda milline laev ma olen (SU MEES PETAB SIND, JÄTAB SU KOHE MAHA – NÄGIN TEDA SEAL-JA-SEAL TEDA-JA-TODA PÕRUTAMAS – jeeee rait) ja üleüldse võiksin end põlema panna. Nii tore, armas ja nunnu, et võiks sellele anokale lausa shampa välja teha! :D
Mind üldiselt ei kõiguta eriti see õelus ja muu shit, paks nahk on juba kasvanud, aga vahel viskab ikkagi kopa ette ja astusin lihtsalt korraks olukorrast välja, ning tegin väikse pausi. Kahjuks/õnneks olen ma piisavalt suur tähelepanuhoor, sest blogimist ja askitamist ma lõpetada ei suuda. Ning ma arrrmastan kirjutamist – mis siis, et kirjavigadega ja ajan ainult hülgemöla suust välja!

Vanaema, sina või?

Käisime täna jälle arstil. Asi pole siiani lahenenud. Arst vaatas lapse peanupust jalatallani üle, ning tõdes, et tegemist on täiesti terve lapsega, me oleme lihtsalt terrorismi ohvrid. Kui üldse midagi, siis gaasid. Annu naeratas arstile näkku ja oli nagu viis pluss laps.
Arst siis ütles, et ehk on asi ikkagi selles, et mul piima pole. Et laps on lihtsalt näljas ja sellepärast nii õnnetu. Ütlesin siis, et davai, teeme kontrollkaalumise, siin ja kohe. Mina olin nüüdseks kindel, et asi minus enam ei ole. Piima mul on. Enne vist väga ei olnud, sest ma olin ise ka nii pinges. Aga nüüd olen ma end nii rahulikuks sundinud, kui vähegi suudan. Kui tunnen, et hakkan närvi minema, siis hakkan sügavalt hingama. See aitab. Mida ma muud teha saangi, midagi ju võtta ei tohi. Mõtlesin, et ehk võiks palderjani tilkasidki võtta, aga ma ei tea… Kas võib võtta?
Enivei. Panin lapse siis tissi otsa, ja ta hakkas usinalt sööma. Oli vaesekene juba ju mitu tundi korralikult söömata. Tund aega pidime juba arsti ukse taga ootama. Inimesi oli nii-ii palju! Sõi ta täpselt nii kaua, kuni arst pealt vaatas. Nii kui arst eemale astus, hakkas laps siplema, vigisema ja lasi lahti. Arst astus lähemale, laps hakkas sööma. Ja niimoodi mingi 4-5 korda, kui lõpuka siis üldse nutma hakkas ja rohkem ei tahtnud. Kaalumise tulemuseks saime 80 grammi. Seda on vähe. Aga asi ei olnud selles, et piim oleks sealt rinnast otsa saanud, sest peale seda, kui ta lõpetas, pigistasin nibu, ja kraami lendas suure kaarega. Arstki oleks peaaegu pihta saandu. Lihtsalt hakkas tissi otsas nutma, ja enam ei võtnud. Suure pusimisega, oleksin ta ilmselt veel sööma saanud, aga kuna arstil oli kiire ka, siis kiirustas ta veidike meid takka.
Rääkisin ka seda, et lapsel oli eile hommikul kõht lahti ja ta kakas kaks korda vedelat ja rohekat kraami. Arst tõdes, et ju tal siis kõhukene ikka natuke muret teeb, ja ütles, et ma ostaks apteegist geefiluse tablette.
Ütles ka seda, et laps tundub täiesti terve ja särav, et ta on lihtsalt mulle pähe istunud. Ega lapsed siis lollid ei ole. Saavad aru, et mida kõemini karjud, seda kiiremini emme su sülle krabab ja nunnutama kukub. Aga mida ma siis tegema pean? Laskma tal lihtsalt karjuda? Nii ju ka ei saa… Ja kuidas ma lapse sööma saan? Pean pealtvaataja palkama?

Eilne magama panek oli kergelt öeldes hirmus. Ma tõsiselt mõtlesin, et ma pean kiirabi kutsuma, et see ei ole normaalne. Nii kui lapse pikali panin, hakkas hüsteeria pihta. Paar korda õnnestus rind suhu saada, ja ta isegi tõmbas midagi, aga siis lasi lahti ja hakkas nutma. Ja piima oli. Tundub, et ta lihtsalt ei viitsi imeda. Enne tuli ju kõik kergelt kätte, lausa survega suhu, nii, et ole mees ja ainult neela. Nüüd on aga rinnad imetamisega harjunud, ja selleks, et piima kätte saad, peab ta tööd tegema. Ja mida tihemini ta üritab, seda raskem on midagi kätte saada. Seega pean ma teda nüüd ikkagi näljas hoidma, et rind jõuaks täituda ja lapsel kõht piisavalt tühjaks minna. Siis on tal motivatsiooni rohkem pingutada.

Aga see eilne öö oli ikka level up küll. Ma ei saanud teda isegi süles pikali panna, kohe hakkas siplema ja nutma. Nuttis nagu kuskilt valutaks. Mitte ükski asend ega koht ei sobinud. Lõpuks sain lapse magama nii, et panin talle küünla ja hüppasin palli peal, nii, et ta istus mul süles ja vaatas akna peal olevaid tulukesi. 20 minuti pärast kustus ta lihtsalt ära. Istuvas asendis. Mugav.
Helistasin siis oma emale ja rääkisin talle meie viimase nädala hullumajast, ma lihtsalt ei osanud enam midagi muud teha. Lõppkokkuvõttes nutsime mõlemad seal telefoni otsas, nagu väiksed koolitüdrukud.

Paratamatult meenub kogu selle terroriga mulle natukene mu vanaema. Tema oli täpselt samasugune frukt. Kõik pidi olema ALATI täpselt nii, nagu tema seda tahab, muidu oli maailmalõpp. Näiteks, kui me koera võtsime, siis nõudis tema, et talle Mõmmi nimeks pandaks. Ja kui me tahtsime talle hoopis mingit muud nime panna, hakkas vanaema räuskama, ”Kui te Mõmmi ei pane, siis te VIHKATE mind!!!”. Nooooo, ja see on veel kerge näide tegelikult.
Mis siin salata, me ei saanud temaga 98% ajast läbi. Ta ei olnud kunagi selline tüüpiline sokki kuduv ja lapselapsi nunnutav mammi, kelle juurde pühapäeviti pannkooke sööma minna. Pigem vastupidi. Ta oli väga võimukas ja ma ütleks lausa, et õel. Surnutest ei ole ilus halba rääkida, aga mis teha.
Eks siin mängis rolli ka see, et me elasime koos. Meie olime halvad, ja need kes elasid kaugel, olid kullatükid. Aga siiski. See millise vaimse terrori all me temaga koos elades olime, oli kohutav. Ma ei hakka seda siin väga detailselt lahkama, sest see on siiski perekonnasisene teema. Aga ütleme nii, et ta keeras vanadusega aasta-aastalt aina rohkem ära. Ta vihkas mu ema. Ja ega meie vennaga ei olnud tal ka mingid erilised lemmikud. Pidevalt sisendas meile, kui mõttetud ja saamatud me oleme. Ta lihtsalt ei sallinud meid. Oli mu ema ju tema väikse pesamunakese ”ära röövinud”, temaga ”vägisi” kaks titte teinud, ja vaesekene, sunniviisiliselt pidi veel mu emaga abielluma ka. Küll sõimas mu vanaema, mu ema koledate sõnadega, süüdistas teda mürgitamises (see oli põhiline teema koguaeg!) ja mustmiljon muud jaburust. Kõik kes meid tol ajal tundisd, teadsid, milline horror meil kodus käib. Ning seda kõike pidin mina maast madalast pealt nägema. Lõpuks jäi vanaema pmt voodihaigeks ka veel, ja mu ema pidi teda potitama ja … ohjah. See oli raske aeg, meile kõigile. Aga miks ma seda üldse rääkima hakkasin. Enne oma surma lubas vanaema mulle, et ta tuleb mind kummitama. Ütles seda korduvalt, juba aastaid enne oma surma. Muudkui korrutas mulle, ”kui ma ükskord ära suren, siis ma RAUDSELT tulen sind kollitama!”. Ja nüüd on mul Annu. Täpselt samsugune frukt, nagu oli tema. Ja mina nüüd naljatlen pidevalt, ning küsin Annult ”vanaema, sina või? vanaema, tissi tahad?” :D

2275-large-2275-life-is-tough