See tunne, kui sa tuled pühapäeva õhtul maalt vanaema juurest koju, suur kott musta pesu seljas, sh on sul pesemata nelja päeva jagu riidest mähkmed. Kuna sa oled laisk as eff, siis sa muidugi virutad koti sahvrisse ja ”lähed magama” (loe: kell on 23.30 ja kolm miniatuurset Kirssi röögivad sulle ikka veel näkku, et nad ei jaksa magada… eee, wtf).
Järgmisel hommikul õnnestub sul pesta üks masinatäis pesu, aga järgmise laariga hakkab pesumasin lambi kohapealt keset pesu röökima. Sa lülitad seda sisse ja välja ja proovid programmi uuesti käivitada ja teisi programme panna ja pmt kõike peale selle neetud masina põlema panemise, aga tutkitki, ikka iniseb see sulle vaid ”tuuuuut-tuuuut-tuuuut” vastu ja sa oled nagu:
What is this lifeeeee
Kiire guugel ja sa saad youtube video’st teada, et E53 tähendab tõenäoliselt emaplaadi riket.
Positiivse poole pealt – paarkümmend minutit vooluvõrgust väljas hoidmist ja pesumasin annab mulle kätte su küüliku kusega kaetud padja ja pleedi. Mis siis, et need on läbimärjad ja pesuainest läbi ligunenud, aga vähemalt läks pesumasina uks lahti, seega nagu täiega jeee ju. On keegi muidu kunagi sulepatja käsitsi pesnud, et kas see on eos juba läbikukkumine, või jaa?
Mäletate, ma naersin, et ”hahahaa, mul on miljon mähet, et kui pesumasin katki läheb või vesi nädalaks ära kaob, siis mul on kriis kaetud” heheheee, saatuse fucking iroonia või mis.
Ah me siin niisama casually oma roka sisse uppumas
Veel positiivset – käisin just lastel aias järgi ja õpetaja meenutas rõõmsalt, et ‘a teil on nüüd viimane nädal aias, jah?’ Aaa…eee, see… suvepuhkus või… nagu… praegu või… kolme lapsega või… üksi või… ok.
Ärge saage valesti aru. Ma armastan oma lapsi rohkem, kui ükskõik mida muud siin maailmas, aga need kaks-kolm päeva nädalas, mil nad on aias… Näiteks… Ma koristan nii, et keegi ei vea mulle 4 minutit hiljem liiva tuppa, ise juba ukselt nii kõvasti ja niii uhkelt ”emmeeeee, ma tegin sulle suuuuureeee liivakoogi” karjudes, et beebi, kel tuleb neli hammast korraga ja kelle sa just 15 minutit tagasi lõppude lõppuks nii uimaseks kussutasid, et ta lausa magama jäi, ärkab jäll-eeeeeee suuuuuuuuuuuure nutuga üles. Ja siis sa kussutad ühe käega röökivat vankrit, teisega feik-sööd seda imemaitsvat liivakooki, mille osad on nüüd mööda su elutuba, kööki ja vannituba ning sa võid täiesti kindel olla, et killuke sellest jõuab õhtuks ka su voodilinade vahele… Et…
Kas ma olen ainus, kelle meelest meenutab see tšikk siin gif’il mu kaas-sarisigijat Janet?
Joel ja Annu niisama siin praegu telekat vaatamas
Positiivne on ka see, et ma olen 98% kindel, et alates järgmisest nädalast hakkan ma taas pääääääääääääääääris normaalselt blogima, st paljud saavad pihku naerda ja tõdeda, et küll on ikka tore, et nemad niiii normaalsed on, mitte nagu ma, eksole. ”Hahaha, on loll, sigib nagu segane ja siis ei saa oma titekarjaga hakkama, hahaha” Aga nali on teie kulul, sest ma saan hakkama, olenemata sellest, et ma vahepeal teen hüsteerilisi postitusi ja halan, et ma lähen lähimasse poodi nööri ostma.
A sa ei olegi batuut vä?
Ma suve lõpuks
Btw, ma ausaaaaaalt ei ole praegu rase, seega quit the shit. Ei ole vaja mingeid teemasid leiutada ja soga ajada. Ma ei ole teile kunagi valetanud, st midagi on, siis küsige otse, mitte ärge leiutage mingit jura. Mul ei ole põhjust varjata, kui mul tegelikult ka päts ahjus oleks. Jah, tahtsin rasedateksasid osta, sest ma olen paks vaal ja kui ma tahan normaalset pluusi kanda, siis tavaliste teksade vöökoht jääb mul pluusi alt näha, st ma näen välja nagu äsja koorunud maipõrnika vastne, kellele on viinerikile selga lükatud. Selliste rullide vahele on ennegi telekapulte ja muud sellist kaotatud. Kaugel pole ilmselt aeg, mil mõni lastestki mu kõhupeki vahele ära kaob… Ühesõnaga, pregosauruste teksad on mugavamad ja imevad kõik mu pekid püksi. Lisaks on need talvel head, sest selg ei lähe paljaks… Jah, ma kannan 10k peale sünnitust rasedate teksasid, andke mind nüüd fucking kohtusse.
*Mul on tegelt kõik kontrolli all ja ei, meile ei ole vaja lastekaitset saata, aitäh muretsemast*