Ega karma pole naljaasi

Nägin täna lõustaraamatus ühte tuttavat halamas: “Küll see maailm on ebaõiglane koht, miks tema peab nii palju haiget saama – mida ta ometi nii kurja teinud on?” Ütleme nii, et ma vana, kuri mutt itsitasin küll täiega pihku.
Nimelt on too tšikk ikka selline puuk, et karju appi. Neid lugusid ja tegusid on ikka tohutuuuult, aga kuna ma pole kellelgi jalgu hoidmas käinud, ega ise midagi pealt näinud, siis nendest ma parem ei räägi. :D

Kunagi, kui me alles väiksed olime, ja ma ta pahaaimamatult endale külla kutsusin (sest ta oli meie koolis uus ja ma tahtsin sõbralik olla!), rottis ta mult mingi kolm paari kullast ja hõbedast kõrvarõngaid ära (mis olid kingituseks saadud, muide), sel ajal kui ma vetsus käisin. Ma ei julgenud oma emale öelda, ning ammugi mitte ei julgenud ma tollele tšikile midagi öelda, sest ta oli minust mitu aastat vanem (aga käis samas klassis – khmkhmk) ja umbes poole suurem (:D) Aga wtf, ma kutsun su heast südamest külla ja sa rotid mu tagant nõnda naglalt?
Ükskord varastas ta kooli garderoobist mu megalahedad kindad ära, ma JUST olin need saanud. Päris ei olnud tige noh…
Ja siis oli veel selline lugu, et ta ajas mu tolleaegsele ”elu armastusele” mingit saasta (jumal seda enam mäletab mida) ja pani ta reidis mu vv’ks, ajal kui ma õpetaja juures midagi küsimas käisin (mingi arvutitund vist oli ilmselt?). Karta on, et tüüp enam never mu poole ei vaadanud ja minust suuuuure kaarega mööda käis. :D
Aga kõige nahaalsem tegu, mis ei lähe mul vist iial meelest – tšikk pätsas mu botased ära ja siis tuli nendega mulle uksetaha!!!