Muudatused ja lahendust otsivad probleemid, seoses pere suurenemisega

Kui ma kunagi rääkisin sellest, et tahaksin tegelikult veel lapsi, saatis üks lugeja mulle lingi, kus oli välja toodud 20 probleemi, mis esinevad 3 lapse saamisega. See tundus naljakas, aga kui nüüd järele mõtlema hakata, siis on seal siiski asju, mis hakkavad meie majas parajalt keerulised olema.

Mul on rohkem lapsi, kui käsi. Ma ei kujuta hästi ettegi, kuidas ma hakkan nendega väljas käima. Hetkel on raske Annutki kantseldada, rääkimata siis veel kolmest või neljast kõndivast, aga mõistust mitte omavast põnnist. Sa võid ju rääkida ja selgitada, aga 4-aastaselt ei saa ülemäära palju ju oodata, ning alati peab olema valmis ootamatusteks.

Kui Joel alles sündis, olin vägagi tänulik, et olin soetanud kaksikutekäru. Kasutaksin seda nüüdki Joeli ja Mannateraga, aga Mannatera sünnib nii talvisel ajal, et see käru jääb liiga paljas. Sel on nii mõttetu ”kaarvari”, mis ei kaitse õieti päikesegi eest, rääkimata siis veel talvekülmast. Imikut ma sellega igatahes sõidutada ei saa. Samas uut käru ei tahaks ka osta, kui just mingit väga head pakkumist ette ei juhtu. Annu ja Joeliga kasutasin ma seda kaksikutekäru umbes täpselt selle ajani, kuni Annu kaks sai ja õues ilmad külmaks läksid. Nüüd kõnnib ta pikki ringe (ok, u 3 km) ise, aga ikka hakkab ta vahel lambi kohapealt jooksma ja võib sõiduteele tormata, seega ma ei kujuta ettegi mis saab siis, kui mul on kaks (kolm) last, kes kõnnivad käru kõrval ja kummalgi õieti aru peas pole. Kaksikutekäru + mingi iste käru külge, tundub igatahes kõige turvalisem variant. Või pean ma nad rihmadega kokku siduma, ma ei tea. :D

Ja tegelikult on mu Hartan ka suhteliselt läbi omadega. On ta siiski juba kolme last sõidutanud. Õnneks on läbi vaid kaarvari (valge nahk on koledaks kulunud) ja raam on siiski täitsa heas korras. Küsisin ka Kärusõltlaste grupist nõu, ning seal soovitati sellist kohta nagu ”VankriPai – Ilusalong vankritele”. Vaatasin seal ringi ja tundub, et 25-75 euri eest võiksin ma selle naha nende juures korda saada. Peakski järele uurima…

Hästi lähedale kaissu mahuvad vaid kaks last, sest noh, mul on vaid kaks kaenlaauku. Ja kui nad on kõik nii tillukesed, siis tahavad ju kõik olla need kõige lähemal asuvad põrnikad.

Emme kõrval saavad istuda vaid kaks. No õnneks on hetkel suurem hitt siiski issi, seega äkki joppab ja kaks tükki on nõus ka issi kõrval olema.

Voodi jääb väikseks. Meil on 180cm voodi ja me magame seal neljakesi. See on tõesti nagu magaks samas voodis kahe kaheksajalaga, kes parasjagu oma autovõtmeid taga otsivad. Te ei taha teadagi mitu korda olen ma ärganud selle peale, et kellegi varbad on otsapidi mul ninaaugust sees. Lisades sinna veel kaks kaheksajalga…eeee, pöörane. Keegi kolib siit voodist igatahes välja ja need ei ole meie mehega!

Lapsed on igalpool lisakulu. Ujumine, spad, hotellid, lendamine jne. Iga lapse pealt pead midagi juurde maksma.

Paljud lauamängud jäävad pereõhtult kõrvale, sest mängijaid on rohkem, kui neli. Issand, milliseid mänge saab üldse kuuekesi mängida?

Köök ja söögilaud jäävad väikseks. Hetkel mahume me oma laua taha täpselt ära, neli inimest = neli tooli. Aga juba praegu pean ma iga päev lauda seina äärest eemale liigutama, et kõik ilusti ära mahuksid. Tavaliselt on see laud mul vastu seina lükatud, et rohkem ruumi oleks ja keegi sinna vastu ei jookseks. Meie köök värdjalikult väike! See maja on üldse niiiii ebaloogiline. 34 ja 36 ruudused elutuba ja magamistuba, aga köök on kõigest 12 ruutu, miinus suur puupliit. Meil on vist vaja mingit ülimalt hästi kokku klapitavat lauda. Kõlab nagu kallis eritellimus. Jeeee…

Musta pesu kuhjad hakkavad olema kolm korda kõrgemad. Juba praegu pesen ma iga päev pesu, sest üks mees vahetab minimaalselt kolm korda päevas riideid, plika on vähe kokkuhoidlikum ja piirdub ühe või kahe komplektiga. Pluss riidest mähkmed, meie enda riided, voodipesud ja rätikud, mida ma kasutan põhiliselt kellegi kuse kokku pühkimiseks, mitte mõne miniinimese kuivatamiseks. :D

Elektri- ja veearved suurenevad veelgi. Kunagi ammuammu, kui me veel mehega kahekesi olime, olid meie arved kõik kokku ca 100 euri. Oi need vanad, head ajad! Rääkige mulle veel sellest kuidas lapsed ei tekita lisakulusid.

Suurem auto! Jumal tänatud, et meil juba minivään olemas on, muidu peaksime ka autot vahetama. Või noh, tegelikult oleks meil uut autot ikkagi vaja, sest see 99 aasta pannikas teeb oma viimaseid hingetõmbeid ja ma ei kujuta hästi ettegi, et me veel 5 aastat sellega sõidetud saame. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis viimane jutt oli see, et välja on vaja vahetada sidurikettad (350 euri) ja põhja alt on vaja ära lappida mingi auk (ala 50 euri). Hüvasti Lätti shoppama minemine vist.

Oma aeg – eeee, misasi see veel on? Ööpäevas pole piisavalt tunde. Keegi on alati üleval ja/või nutab, ning mina võin ilmselt oma akude laadimise aja julgelt graafikust maha kriipsutada. :)

Ma koristad ja koristad ja koristad, aga lõppu ei paistagi. Mul on juba praegu kohati selline tunne. Ühes otsas lõpetan ja teisest otsast võin juba uuesti alustada. Ükskõik kui mitu korda ma põrandaid puhastan, leian ma ikkagi kuskilt mõne saiapuru hunniku või maha aetud veeloigu. Ühe riiuli korjan kokku, ning enne kui olen teise riiuliga poole peale jõudnud, on eelmine riiul juba uuesti tühi.

Mul ei jagu igalepoole piisavalt silmi ja käsi. Mul on igatahes tunne, et keegi unustas Joeli sündides mulle lisapaari kaasa pakkida… Keegi jääb paratamatult kahe silma vahele ja ma ei saa end pooleks rebida, et takistada kõiki lapsi midagi korda saatmast. Toon kohe näitena midagi omalt nahalt. On õhtusöögiaeg. Annu on kohe veekannu ümber tõmbamas, samas kui Joel upitab end üle söögitooli ääre, et oma kastmeste kätega kardinat haarata. Või siis see kord, kui ma pesin vannitoas ühe lapse nägu, samal ajal sõi teine elutoas plastiliini. Järgmisel päeval pidin südari saama, kui selle teise mähe sinist sitta täis oli. Ta oleks nagu smurfi ära söönud! Kas ma pean jätkama? :D

Aga noh, sellistel probleemidel on kombeks justkui iseenesest laheneda, seega ma väga ei muretse. Nagu elu juba korra on näidanud, siis ma muretsen alati täiesti valede asjade pärast. Enne Joeli sündi muretsesin ju ka paari asja pärast, aga hiljem selgus, et oleksin pidanud mõtlema hoopis teistele probleemidele. Tol ajal ma neid veel ei näinudki.

Millised muudatused teie peres toimusid, kui perre lisa tuli? :) 

Lisaks tuletan teile meelde, et EBA hääletus käib ikka veel ja ma ootaksin meeleldi teie hääli. Iga IP pealt saab hääletada koguni 5 korda, seega kui tunnete, et olen teie häält väärt, palun pange see minu poole teele eba.marimell.eu. Olen pere- ja beebiblogide kategoorias, ning iga hääl loeb! Aitäh! :)

Kolmas laps raha pärast – aga miks mitte?

Mulle saadeti eile ühe perekooli teema link, kus tõmmati jälle see ”kolmas laps ainult raha pärast” saag käima. Millegipärast oli seal välja toodud nagu ka mina oleksin juba 3. lapse ootel. Et jahh. Tore, et ma end ise ei guugelda, või midagi. Nii võiks ju lausa targaks saada!

Et oleks selge, siis ei, mina ei ole rase.Vähemalt ma loodan. Aga ega ma pead pakule ka panna ei saa, sest mul kukkus täna hommikul spiraal välja. See on see spiraal+tampoon kombo kasutamine. Deem ma ütlen. Oleks ikka pidanud oma moon cup’iga rohkem jändama ja ühe tampooni haaval maailma prügist päästma. :D

Tegelikult saan ma aru ka kust see ‘Lipsuke on kolmanda lapse ootel’ arvamus tulla võib. Olen sellest ju ikka piiiiidevalt igalpool rääkinud. Nagu üks lugeja tabavalt ütles, siis see kolmanda lapse teema on mul ikka hingel küll.

Sellest postitusest ja neist kommentaaridest seal aga võib vägagi selgelt välja lugeda tüüpilist arvamust, et kui sa saad kolmanda lapse, siis ilmselgelt teed sa seda raha pärast. Sest mille pärast siis veel – ega mitte ometi sellepärast, et sa lapsi armastad ja neid juurde tahad. Vanasti, enne seda ”üüratut” toetust, saadi ju ka lapsi ainult raha pärast. Millise raha pärast, seda ma ainult ei tea. Siis oli see toetus küll naeruväärne. Aga noh, parem see, kui mitte midagi ja tegelikult pole meil siin Eestis selle koha pealt ikka kohe mitte midagi ulguda. Välismaal saad sa oma beebiga kodus olla kuskil paar kuud ja siis vaat ise kuhu sa ta jätad, sest töö ootab – istu ta kasvõi omale sisse tagasi. Eestis saad sa aga 1,5 aastat kodus olla ja saad veel raha kah. Ka need, kes pole oma elus päevagi tööl käinud!

See 500, justkui sülle kukkunud lisaeurot kuus, on ahvatlev küll, sest kellel siis raha mööda külgi maha jookseb, eksole? Aga kas selle pärast nüüd just väikseid inimesi vorpima hakata… Ei tasu nagu ära lõppkokkuvõttes ja raha pärast lapsi saada pole ka nagu väga minu teema. Või noh, mis ma siin ikka keerutan. Ütlen otse välja, et see 500 euri paneb mul küll munasarjad kihelema. AGA point on selles, et me niikuinii sooviksime tulevikus veel lapsi saada ja tänu sellele toetusele on see võimalus ka suurem. Kas seda võib siis nimetada laste raha pärast saamiseks?

Kui mul oleks ainult üks laps, siis ma ei saaks selle viie soti pärast veel kahte põngerjat ju. Aga kuna mul on juba kaks tükki olemas ja kolmanda saamine jääb põhimõtteliselt ainult raha taha, on see toetus ju vägagi suureks abiks. Aga see ei tähenda, et ma kohe täna neid triipe püüdma kukuks. Hetkel olen ma küll sellest titendusest väsinud. Tahaks veidi magada, süüa köögis, kus pole söögitooli, minna õue nii, et igaüks riietab end ise ja ma ei pea kedagi ümber diivani taga ajama, et talle mütsi pähe saada.

Kui me saaksimegi praegu kolmanda lapse, peaksime siis ka neljanda kohe jutti tegema, sest minu unistus on ju neli last. Kuidas ma siis selle ühe pesamuna kuskile üksinda jätan, kui õed-vennad kõik juba pubekad on. Aga mõte kolmest, veel vähem neljast, jutti tehtud lapsest ajab mul kõik ihukarvad püsti – see oleks ju enesetapp! Kes ja mis raha eest mulle siis närvirakke siirdama hakkab lõpuks?

Kui ma mõtlen neljast jutti saadud lapsest, siis tuleb mulle esimese asjana silmade ette paar kuud vana pilt. Viisin ühele naisele Joeli mängumati koju kätte, sest tal on neli last, kahe aastaste vahedega ja ta ei saa väga kodust liikuma. Ta tuli mulle uksele vastu seljas vaid T-särk ja aluspüksid, endal selline nägu ees, et heidab end kohe viienda korruse aknast alla. Vot see ongi siis neli jutti tehtud last, jah? Ja mina tunnen vahel kahegagi, et upun tittede alla. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu konkreetselt kaelast kinni hoides mu seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu on konkreetselt kaelast kinni hoides mul seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Kuigi kui mõelda hetkeks ainult rahalisele poolele, oleks meie perel tõesti kolmanda lapse hakkama panemine palju kasulikum, kui ootamine ja siis uuesti kahe väikse vanusevahega lapse saamine. Sest seda toetust saab ju kuni selle ajani mil sul on 3 alaealist last. Kui me järgiks hetkelist nö ‘plaani’, saaksime me kaks järgmist last alles ala 10 aasta pärast. Aga selleks hetkeks on Annu juba pubekas ja ‘hea raha saamise’ aeg kohe möödas. Teine ja ilmselt kõige suurem argument on aga hoopis see, et me elame väikses kohas, kus puuduvad head töökohad. Mis kuramuse mõttega ma oma 1,5 aastase Joeli lasteaeda panen, et veel vähema raha eest Maximasse pinki nühkima minna ja olla üks neist mornidest kassapidajatest, kes kogu hingest oma tööd vihkavad. Selle asemel saaksin ma oma pärdikutega kodus olla ja teha midagi, millest olen lapsest saadik unistanud. Juba 5-aastasena teadsin ma täpselt kes minust saab ja ma pole mitte kunagi mõnest muust ametist mõelnudki. Kõik need suured karjääri tegemised ja baka-maka püüdlused… see ei kutsu mind absoluutselt. Uuesti kooli minemine tekitab minus pigem kabuhirmu. Jah, mõne arvates ilmselt olengi mõttetu, hariduse ja harituseta eit, kes vaid sünnitada oskab, aga so what? Keegi peab ju Eestile iivet ka tegema ja meid elus hoidma. Pealegi pole ma mingi narkar, kes saab kaheksa last ja viskab nad keldrisse hängima, ajaks mil ise uue doosi järele kooserdab. Ma julgen siiski väita, et mu lastel on üpriski hea elu ja suurepärane kodu.

See, et mul mingeid erilisi saavutusi ette näidata ei ole, ei tähenda, et ma ka oma lastele sisendaks, et ongi okei olla puuduliku haridusega. Antud lugu on lihtsalt see, mis meile hetkel sobib ja millest mina olen unistanud. Muidugi pean ma ütlema, et 5-aastasena või ka 19-aastasena, mil mul Annu sündis, ei kujutanud ma endale ette mida lapse saamine tegelikult tähendab. Kõik need nutud ja gaasid ja magamata ööd, lõputuna näiv mähkmete hunnik ja oksesed pluusid… See ei kõla ju väga ilusa unistusena? Aga kui jätta kõrvale kõik see, on lapsevanemaks olemine maailma parim asi. Sa saad kõrvalt näha ja tunnistajaks olla millelegi imelisele. Maailmas pole vist mitte midagi vingemat, kui näha kuidas ühest abitust ja krimpsus junnist saab rääkiv, kõndiv ja täitsa asjalik junsu. Ja kui see junsu veel ühel heal päeval oma käed ümber su kaela asetab ja sulle kõrva sisse sosistab, et ta sind armastab – see on taevas, see on õnn, see kaalub kõik muu üles. Mis siis, et järgmisel hetkel ta sulle tõenäoliselt juba sellise stseeni korraldab, et sa mõtled mille pärast sa ometi neid veel KAKS said ja vahel mõtled neid lausa VEEL saada, oled sa hull? Aga siis oled sa jälle tunnistajaks millelegi imelisele. Näiteks sellele, kuidas õde vennale niisama, möödaminnes, ühe suure ja matsuva musi teeb, ning ütleb, et venna on tall väga kallis. Selliste momentide pärast ma neid rohkem tahangi, selliste momentide nimel ma elangi!

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)