Sattusin täna poes kokku oma kunagise naabrinaisega, kes rääkis mulle kohe oma kassiolukorrast ja ma lihtsalt ei saaaaa…ma tean, et ma pean aitama, sest keegi teine ju ei aita! See on tegelikult nii nõme, kuidas paljud inimesed abivajajast mööda kõnnivad, lootes, et ”küll keegi teine aitab”.

Ühesõnaga. Ta on suure kullast südamega üksik naine, kes on enda tiiva alla võtnud nii mõnedki kodutud kassid. Esimese pisitillukese kassipoja päästis ta sõna otseses mõttes rataste alt (keegi südametu julmur oli kolm kassipoega töökoja ukse taha visanud ja kassikesed siblisid sõitvate traktorite vahel!). Õigemini, ta päästis kaks, teisele leidis ta hea kodu. Kolmandal kassipojal kahjuks ei vedanud ja tema lühike elutee leidis lõpu enne, kui naabrinaine jaole sai. Päästetud kassipoeg sai nimeks Missi. Alguses paistis tüdruku moodi, hiljem kasvasid munad taha… Ja see kass ravis ta terveks. Ravis terveks selle augu mille oli naise südamesse jätnud 15-aastase kaaslase kaotus. Väike valge koerake nimega Tsammi oli naisele olnud parim sõber! Peale koerakese surma ei suutnud naine isegi oma kodus enam elada, ning oli ajutiselt oma vanemate juures. Ja siis tõi saatus tema teele selle kassikese. Ning tsiteerides tema tänaseid sõnu: ”kodust sai jälle kodu!”

Aga nagu öeldakse, kus on sinna tuleb juurde! Ja nõnda hakkasid tema juurde oma teed leidma näljased, koduta, hoole ja armastuseta kassikesed.

Kuna tal endal oli kodus juba üks üsnagi pirtsakas ja riiakas kass, siis enda koju ta neid tuua ei saanud, aga andis hädalistele süüa, pakkus külmal talvel magamiseks oma koridori ja pehmet asemekest.

Aga sellest hoolimata, tõi ta eelmisel talvel endale kööki elama ühe kassikese, kes oli rängalt viga saanud. Terve kassikese selg oli katki, ning nahk seal peal ainult liperdas. Naine ravis kassi terveks ja poputas ta normaalsesse kaalu, ning nüüd ongi tal juba kaks päris ”oma” kassi. Üks elab elutoas ja teine kööguis. Kokku neid lasta ei saa, sest iga kord lähevad nad nii karvupidi kokku, et tuuste lendab…

Praegu on tema õlul 4-5 kassi toitmine, aga sooja tuba ta neile kõigile ju pakkuda ei saa. Ja kui ta mulle täna kurvalt rääkis, et tema hoovile ilmus üleeile veel üks näljane nägu, oli tema silmadest näha seda siirast kurbust ja muret. Ta silmad olid täis muret kassikese pärast, sest too on täitsa noor totakas (pakun, et u 6-kuune), kes ei karda kedagi ega midagi.

Minu süda ei lubanud seda jama pealt vaadata, ning peale poes käiku suundusin koju, et asjad ära panna, puur haarata ja kass enda juurde viia. Esimene katse läks aia taha, sest kass oli kadunud nagu vits vette. Ootasin seal maja ees, laps süles üle tunni, kuni Annu juba virisema hakkas ja koju tahtis. Lootsime juba, et ehk kassike siiski pole kodutu, sest ta ei ole käitumise poolest üldse kodutu kassi moodi ja ta poleks nagu välismaailma üldse näinudki. Leppisime naabrinaisega kokku, et kui kass tuleb, siis ta helistab mulle, ja õhtul kaheksa paiku ta helistaski. Panin lapse magama ja tõin kiisu sooja koju, diivani peale nurru lööma!

Kass on väga nälginud, selgroog, ribid ja puusakondid on püsti ja käe all väga teravalt tunda.

Tal on väga lahedad värvid. Ta on nagu värvipotti kukkunud. Tagumiku peal on mingi täiesti rändom valge täpp, valgete sokkide peal on kollaseid täppe ja üle kere on ka neid kollakaid tähne.

Aga midagi on temaga ikkagi juhtunud, sest ühe tagumise käpa küüs on tal kadunud. Pildil näeb see jubedam välja, kui see tegelikult on… Vast kasvab tagasi.

Kass on väga sõbralik ja nühib end igaühele külje alla. Tal puudub igasugune hirm inimese suhtes, seega pole teda vähemalt väärkoheldud. Ka praegu ripub ta mul siin kaelas ja ma ei saa õieti kirjutadagi. No vaadake vaid, kui imearmas ja hea ta on!

Aga nagu arvata võib, pole mu mees just eriti sillas sellest, et ma järjekordse looma koju vedanud olen, ning podiseb mul siin nagu katel. Draaama night… Jah, ma saan ise ka aru, et ma ei saa kõiki loomi aidata (aga aitan siis nii palju kui saan!), ning kõiki ma endale ei saa siia ju kuhjata ka! Seega otsib see imearmas kassikene uut kodu ja ma vägaväga palun, et kui keegi otsib kassi, siis andke mulle teada ja jagage seda postitust! Ehk saab see imearmas kollaste silmadega kassipoja ohtu kiisu endale mõnusa kodu ja pere kel on tema jaoks rohkem aega, kui mul. Hetkel tundub ta tüdruk, aga ma pead ei anna, et temast samamoodi poissi ei saa, nagu mu naabrinaise Missist. :D

Ja siis on naabrinaisel seal veel üks valge kiisupoiss, kes vajaks ravi, ning ideaalis ka sooja kodu!

Ka tema on väga sõbralik, ning naabrinaine rääkis, et alati enne sööma hakkamist tuleb kassikene ja nühib end tema vastu – justkui tänab naist!

Sel kassil tundusid haiged olema kõrvad ja üks silm on kaega kaetud. Kindlasti vajavad mõlemad steriliseerimist/kastreerimist, ussi- ja kirburohtu ning sülega armastust!

Seega, kui sul, või mõnel su tuttaval, on pakkuda neile kassidele kodu või mistahes abi, siis palunpalunpalun võtke ühendust! Talv tuleb ja minu süda ei luba, et see valge kassikene peaks veel ühe talve õues veetma! Aitame kõik koos kiisud koju!

 
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!