Mul pole viimasel ajal üldse enam motti (või aega?), et midagi postitada. Eriti veel neid rasedusnädala sissekandeid.
Mul on tunne, et kõik on nagu endine ja mitte kedagi niikuinii eriti ei koti mu hala.
Kõik millele ma praegu mõelda suudan on see, et tahaks juba sünnitada. Ja mitte sellepärast, et väljakannatamatult raske oleks või tüdimus oleks peal, aga järsku kasvas see ootusärevus minus 100 korda suuremaks. Tahaks juba teada mis saab, kuidas saab, tahaks juba beebit hoida ja näha kuidas Annu temasse suhtub, kuidas meil elu olema hakkab jne…
See on kuidagi nii võõras tunne mu jaoks, sest Annu ajal ei läinudki ma enne sünnitust nii pabinasse. Isegi, kui tähtaeg kukkus, olin mina ikka veel suht rahulik ja polnud mul sellist tunnest, et jäängi nüüd igaveseks ajaks rasedaks. Kuigi moe pärast vist ikkagi vingusin sel teemal…

Me oleme neist imelistest ilmadest viimast võtnud ja iga võimaliku hetke õues veetnud. Kahju ainult, et Annu peab päeva kõige soojema ja mõnusama aja maha magama.
Ma olen viimastel nädalatel nii palju rassinud, et kui ma nüüd ükskord sünnitust esile kutsuma peaks hakkama, akende pesemise ja muu sellisega, tunduks see kõik köömes…
Ehitasime mehega siin usinalt kasvuhoonet. Mina muidugi parkisin oma tagumendi iga lauavirna otsa ja lõpuks vedasin isegi väikest tooli endal järgi, sest ei suuda mina see 30 sekundit kükitada, mil on vaja midagi paigal hoida. Esiteks, see on põrguraske ja teiseks, see on põrguvalus. Katsu ise kägaras olla, kui sul on justkui kont kõhus. Kont, kes olude liiga kitsaks minemise ohu korral sulle jalaga näiteks kolmnurka lööb, nii, et luumurru kahtlustamine tundub täiesti asjakohane.
Mees muidugi koguaeg naeris mu üle, aga tühja temaga – nii kaua kuni temal kannikate vahelt sädemeid ei lenda, on muidugi naljakas. :D

Lõpuks sai ikka see kasvuhoone lahmakas valmis ka, ja lausa nii vägev, et kui sel vahepeal kilet vahetada, siis võivad oma tomatid ja kurgid seal üles kasvatada ilmselt ka Annu lapselapsed.
Nii kaua kuni kilet peal ei olnud, oleks vabalt võinud arvata, et tegu on tulevase mängumajakesega (karkass on väga jämedast puidust). :D

Nüüd ongi mul vaja veel seal muld juurikatest ära puhastada ja võibki hooajaga pihta hakata (si**a oleks ka vaja väetiseks :D). Tahaks tegelikult taimed juba aknalaualt kasvuhoonesse ära viia (pottidega katteloori alla?), enne kui kassid need siin täitsa ära hävitavad, aga ei tea kas julgen? Pärast olen taimedest päris ilma.

Aga jamh, õues on ütlemata mõnus ja müttamist on palju. Õues olles on jaksu nii, et tapab, ei taha tuppa tullagi, aga kui ükskord end diivanile maha pargin ja vedelema jään, siis on pekkis. Nagu oleks teerulli alla jäänud. Ükspäev just oli – lõpetasime kasvuhoonet, lõikasime puid, riisusin ja koristasin aias, no ikka terve päev jalgadel. Ja pärast õhtul-öösel surin. Ma mõtlesin, et lasen voodi täis, sest täiesti võimatu oli püsti saada. Selline tunne, et kutsu kraana appi. Puus ja selg tegid nii hullult haiget, et võehh… Aga tegutsemise ajal ei ole nagu hullu midagi.

Tahtsingi täna daaliate jaoks augud valmis kaevata, mõned seemned veel mulda pista ja ühed lillejuurikad maha istutada, aga Annu otsustas, et päris asjakohane oleks poolteist tundi järjest ”süüa” ja siis tund aega hiljem magama minna, kui tavaliselt. Seega ärkab ta alles jumalteabmillal…

Aga kui nüüd jälle rasedusest rääkida, siis ma olen tõesti väga elevil. Nüüd on juba kätte jõudnud see aeg, kus ma hakkan jälle vetsupaberit kahtlaste eritiste suhtes inspekteerima. :D
Aga karta on, et kui ma siin nii hoolega ootan ja elevil olen, ei kavatse see põnn end enne tähtaega ilmutada.

Lõpuks hakkavad asjad liikum ka ja ma ei ole enam selle päras nii mures, et me pole poisikese sünniks üldse valmis. Kõhukotile beebisisu leidsin (Juku mänguasjapoes on näiteks, pean vaid kohale minema ja ära ostma), erinevad nimekirjad on tehtud, Annu hoidjaga on kokku lepitud ja varsti ilmselt teeme ‘prooviöö’ ka ära (ma ei tea kuhu me ainult selleks ajaks mehega läheme :D) ja esimene sats riideid peaks olemas olema (kuni 62 suurus).
Vaja on veel leida turvahäll, autojuht, poes ja apteegis vajalikud asjad kokku krahmata, kõhupildid ja kõhukips teha, riided pesta ja iga suurus/ese eraldi sortida. Haiglakotti ma ilmselt enne valude tulekut kokku ei panegi ja ülejäänu peaks siis jooksvalt tulema…
Ega mul ju enam palju jäänud olegi. Minu arvutuste järgi on mul täiskantud raseduseni aega umbkaudu 4 nädalat ja lapse suuruse järgi kuskil 2-3 nädalat. Aga noh, vaevalt, et ma 37 nädalal kedagi endast välja pressima asun, seega võib sinna vabalt veel otsa liita kuni 5 nädalat. :D
Oeh, praegu tundub see aeg meeletu ja nüüd hakkavadki vist päevad venima.
Oot, tegelikult. Maksimaalselt on mul jäänud veel 6 nädalat, sest arst viimane kord ju ütles, et üle 2.juuni väga ei tahaks lasta…

Aga enesetundest veel nii palju, et kui ma just õues ei tegutse, siis olen ma ikka väga hädine. Lömberdan ringi nagu pingviin, iga pingutuse peale teen jõutõstja häält (Annu on hakanud seda ahvima, mis on muide hirmnaljakas!), kõik kohad on koguaeg valusad – kõige rohkem alaselg ja puusad – eriti parem pool, mis teeb koguaeg ikka põrgulärmi, et ma ta olemasolu ei unustaks, pidevalt võtab lonkama. Kõrvetised on metsikud! Ma ei teadnudki, et vee joomisest on ka võimalik seesmiselt põleda ja terve öö püstiselt magada, sest muidu on laavajõgi kurgus. Magamine… Hmm, see on tegelikult juba praegu paras defitsiit. See, kes ütles, et maga rasedana, sest pärast enam ei saa, pole ilmselgelt kunagi ‘piisavalt hädine rase’ olnud. Iga kord, kui kuskilt mingi piuks tuleb, olen mina üleval, ilma valust vandumiseta külge keerata ei saa ja umbes nelisada reisi voodi-vets-voodi ei aita ka kaasa. Pluss ma ärkan ka täiesti lambist, vaatan kella ja jään magama tagasi, ning nii umbes teine nelisada korda. Varajased treeningud maratoniks? Mul on eelnev treening, sel korral jätaks vahele – aitäh!

See vetsu vahet sõelumine on tegelikult täiesti hirmus! Annu ajal mul sellist asja ei olnud. Kuni lõpuni käisin vetsus nagu normaalne inimene, mitte nagu supilusika suuruse põiega 70-aastane vanaätt. Kohutav. Lihtsalt kohutav. :D

Aga ükskõik millal ja mis viisil ma ka ei sünnitaks, siis vähemalt lõpptulemus on üks imeline (karjuv) präänik, kes ilmselt sarnaselt oma õele, mulle ühel kenal hommikul sitase mähkmega näkku istub – paradiis! :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!