Viimased päevad on olnud minu jaoks nagu… müstika. Ma pole elus end nii veidralt tundnud, kui tunnen nüüd. Ma nii igatsen seda naiivsust ja rahulikku kulgemist, mis mul Annut oodates oli. Kuigi ma moe pärast vingusin, et tahan juba sünnitada ja kõik muud jutud, siis seesmiselt olin ma ikkagi üsna rahulik. Vähemalt nii ma seda asja nagu mäletan.
Ma ei mäleta, et ma tema ajal oleksin selline närveldis olnud, nagu praegu. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata millal ükskord asi tõeliselt pihta hakkab! See pidev üle saamine on mind täiesti hulllllluuuuuuks ajamas! Iga jumala õhtu lähed valudega magama ja ärkad IKKA ühes tükis! Teate ka kui õudne selline keberniit on? Ma eile õhtul tihkusin lausa vaikselt nutta ja ütlesin poisile, et kebi välja sealt kõhust, aitab pullist. Tuleb, ei tule, tuleb, ei tule – otsustagu ära! :D
Nagu eile. Mul oli terve päeva maru kahtlane tunne olnud ja olin õhtu ees juba põnevil. Ma nimelt loodan/arvan, et mul hakkavad valud öösel ja siis saan rõõmsalt hommikul sünnitama sõita – ajaliselt oleks see ideaalne, sest mees jõuaks siis ehk õhtuks juba koju Annu juurde tagasi, ning laps ei peaks ”võõraga” ööseks jääma.
Sisetunne ütles nagu, et täna juhtub midagi. Ja mis siis tegelikult juhtus?
Flippisin vetsus kolm korda ära, sest arvasin, et nägin paberil midagi imelikku (oooo armas limakork, kus sa kondad).
Vaevlesin kõhulahtisuses (liiga palju infot, teaaaan).
Laps ei liigutanud terve päeva varvastki, ükskõik mida ma tegin (täna sama teema suht).
Pool päeva oli kõhus selline väga veider ebamugavustunne, mida ma isegi kirjeldada ei oska. Sama asja tundsin viimati Annut sünnitades, kui dušši all valutasin. Selline…pressimise soovi tunne. Või nagu…ülirõve igatahes. :D
Õhtul algasid taaskord valusad kokkutõmbed.
Südaööl läksin magama, mõeldes, et ma lihtsalt ei jaksa enam emotsionaalselt rase olla, ning märgasin patja.
Hommikul ärkasin järjkordselt selle peale, et Annu ronis üle minu mehele kaissu. Ma pole vist elus rohkem soovinud VALU peale ärgata, kui nüüd.
Et kui ükskord hakkavadki pärispäris valud, arvan ma ilmselt, et ned on jälle mingid ajukeberniidid, ning ma ei teegi neist välja.
Ja siis sünnitan diivani ette.
Annu võtab venna vastu.
Ma juba naeran, et ise pole veel väljagi vuranud, aga juba oskab mind täpselt sama hulluks ajada, kui tema isa. Kuradi kaksikud ma ütlen… Avastasin ÕUDUSEGA ükspäev, et kõhubeebi sünnib ka kaksikute tähtkujus. Ma olen endale ikka sellise kangusejunnide koloonia ümber sebinud, et jommajoo…
Aga tegelikult ka. Asi on naljast kilomeetrite kaugusel. Mu keha (ja see laps!) saadavad signaale, et kohe-kohe on midagi toimumas ja siis huiatki. See on nagu…
Isegi faking linna vahel (ja poes!) ei saa normaalselt käia, sest kõik vahivad sellise näoga, nagu ma oleks elevant, kes 12 kuud rase püsib. Et kas ma nagu juba mingi eelmisel aastal ei pidanud kedagi endast välja pressima asuma? Sest kuidas see võimalik on, et ma IKKA VEEL rase olen ja IKKA VEEL paisun? Kõhu järgi eeldasid enamus inimesi juba kolm kuud tagasi, et ma kohe sünnitamas olen. No ja siis võite nende imestust endale ette kujutada, kui ma neile ikka veel päev päeva järel 2in1 vastu sammun, endal kõht põlvini.
Enne oleksin just kõhu auto pagasniku luugi vahele jätnud. Tüüp, kes meile piima toob, vaatab mind iga kord aina suurema ja suurema imestusega. Vähemalt pole tal julgust küsida millal mu tähtaeg on. Ma ei oska selle küsimuse peale mitte midagi kunagi öelda! 24.mai-9.juuni? Kuldne keskmine 2.juuni? MA EI TEA JU.
Ja nüüd saan ma juba aimu ka sellest, mida tähendab pidev pärimine ”kas sa oled ikka veel rase?”. Ei tead, ma siin niisama trollin inimesi oma feik kõhuga. Tegelt mul titt juba kolme kuu vanune. Lihtsalt hoian teda keldris. Noh, niisama, nalja pärast või nii…
Agh, ma ei taha sellest rääkida. Ma lähen närvi muidu jälle. :D
Ühesõnaga, ma olen valmis need kuradima veed ise endal läbi torkama, kui ta lähima paari päeva jooksul ei tule! :D
Naliii.
Aga tegelt, kas see on võimalik?
Okei-okei.
Nali.
Edit: Hah, OK. Sõbrants ütles mulle just, et poiss ei julge välja tulla vist.
Kuule, ma ka ei julgeks, kui peaks kuskilt summutatud kapist kuulama mis siin väljaspool toimub. Üks hull huilgab enamus päevast nagu keegi saeks teda pooleks, teine hull lihtsalt möliseb, röögib, närvitseb, nutab ja möliseb natukene veel. Kolmandast ei maksa kohe üldse rääkida.
Jap. Ma istuks ka emaksa edasi ja väriseks hirmust.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!