Minu püsimeik

Ma olen saanud palju palveid, et ma oma kulmudest blogiksin, kui need ükskord ära paranevad. Kuna nüüd on esimesest protseduurist juba pea kolm kuud möödas, võib lõpptulemusest rääkida küll.

20180908_155839

Mina oma nähtamatute, puhma kasvatatud kulmude ja vinnilise mordaga hüvastijätukirja tarbeks viimast selfiet tegemas (mu ”I’m SO done with this shit” nägu). Isver kui jube pilt tegelikult!

Esimesel protseduuril käisin 9.septembril. Uskuge või ei, aga püsimeigi tegemine ei olnud tegelikult üldse valus! Kulmudele pandi tuimestavat geeli ja ma ei tundnud mitte mingisugust valu. Ainult selline tunne oli, nagu keegi joonistaks mulle pastakaga otsaette. Kui aga tuimestava geeli mõju ära kaduma hakkas (minu puhul kestis üks kiht ca 10-15 minti), siis aegamisi hakkasin küll tundma nagu keegi kriibiks mu kulme nõelaga. Aga õnneks ei pidanud ma midagi ütlemagi, sest püsimeigi teostaja sai juba mu (tahtmatust) tõmblemisest aru, et geeli mõju on lahtunud ning pani kohe uue kihi peale, mis alguses küll veidi kipitas, aga see möödus nii ruttu, et lõppkokkuvõttes võin öelda, et see kõik oli täiesti köömes ja ma võiks seda protseduuri kasvõi iga päev uuesti teha.

41413792_2026808987383664_3065392384780009472_n

Vahetult peale protseduuri

20180912_101015

Pool tundi hiljem autos – punetus oli juba peaaegu kadunud!

Ma olin (olen) niiii rahul, et ma seda teha otsustasin! Korralikud kulmud annavad väga palju juurde ning raamivad näo kenast ära. Isegi siis, kui meiki tegelikult näos pole, jääb üldmulje selline nagu ”nägu oleks peas”. Ise ei oska ma omale kulme joonistada (ega end tegelikult üldse meikida), seega on püsimeik mulle ideaalne lahendus.

Peale protseduuri tuleks umbes kolm päeva ettevaatlik olla. Hea oleks kulme mitte märjaks teha, ning nühkida neid ka ei tohi. Vastasel korral võib pigment lihtsalt kergemini välja tulla, lõpptulemus võib ebaühtlane jääda vms.

Mulle pandi lõpus kulmudele mingi geel, mis aitab neil paraneda ja kaitseb ”haava” mustuse eest, st seda ei tohi siis ka maha pesta. Minul koorikut ega sügelust esimesel korral ei tekkinud, ning kogu protseduur kestis ca 2.5-3 tundi, aga kuna ma vahepeal toitsin beebit ja mässasin temaga ka, võib sealt julgelt aega maha arvestada. Tavaliselt pidi kulmude tegemisega minema ca 2h.

20180919_090727

Ca kaks nädalat peale protseduuri, paranenud kulmud

Aga ühest korrast ei piisa! Selleks, et saada täiuslik tulemus, tuleb kuu-kahe pärast käia ka hoolduses, mille käigus antakse kulmudele viimane lihv ning vaadatakse kõik veelkord üle, parandatakse tekkinud vead jms.

Paar päeva peale 2. protseduuri

img_20181015_164442_533

Paar päeva peale 2. protseduuri

Peale hooldust pidin taaskord 3 päeva ettevaatlikum olema ja üritasin pestes kulmud kuivana hoida (ei õnnestunud). Lisaks ei tohiks minna sauna ega  trenni, sest muidu võid kulmudest pigmenti välja higistama hakata. :D

Nüüd on mul teisest protseduurist üle pooleteise kuu möödas ja ma olen ikka vägaväga rahul! Palju mõnusam ja enesekindlam on olla, ning ma ei tunnegi vajadust end meikida. Tavaliselt üritasin vähemalt kulmud omale pähe joonistada, kui kusagile minema hakkasin, aga nüüd on jälle üks mure vähem. Paneks veel püsiripsmed ja laseks küüned ka geeliga üle võõbata, oleks täitsa ilus ja lebo elu kohe.

20181112_100659 Mina siin niisama Madlike kaisus tööd tegemas

Ma pean vajalikuks veelkord rõhutada, et kui püsimeiki üldse teha lasta, siis tuleks kindlasti valida kogenud proff, sest see asi jääb teile näkku AASTATEKS ja hiljem pekki keeratud tööd parandada on tunduvalt keerulisem ja kulukam, kui kohe korralik asi teha lasta. Ma ei taha siia ühtegi konkreetset näidet panna, sest tänavapildis jookseb ringi igasuguseid ja ma ei taha ka, et keegi end puudutatuna tunneks, aga kui näiteks googlesse lüüa ”messed up permanent makeup” saab igasuguseid jubedusi näha. Kui sulle on ikka kaks sirget musta kriipsu otsaette joonistatud, ei saa enam väga midagi teha.

Professionaalne tegija on tunnustatud ja koolitatud, ning tal on korralik varustus ja töökoht. Ta ei tee oma tööd kuskil ”nurga taga, põlve otsas” ning sellest ka teenuse kõrge hind. Nagu ikka – kvaliteet maksab.

On ju nagu öö ja päev!

Kas teil on püsimeik või olete selle tegemisele mõelnud? 

Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 2

Kuna see postitus läks väga pikaks, jagasin ta kaheks. Esimene osa on SIIN.

Esmaspäev

Esimene lasteiapäev! Lapsed olid nii õhinas, nad ootasid seda päeva juba kolm nädalat. Mina olin suhteliselt rahulik, sest ma teadsin, et neile niikuinii meeldib ja ma olin valmis neist ka lahti laskma. Lasteaeda minek on minu jaoks nagu esimene suur samm selle poole, et nad pole enam minu beebid. Neil on nüüd mingi ”oma elu”, mis ei hõlma enam mind. Kui ma sellele mõtlema hakkan, siis teeb see mind kurvaks, aga samas ma tean, et on aeg. See on neile hea. Ja ma ei nutnud üldse! Ainus kord, kui mul pisarad silma tulid, oli päris alguses, kui ühe poisi ema minema läks ja see pisike rühma koledal kombel nutma jäi… See oli nii õudne ja mu emasüda tahtis miljoniks killuks puruneda, sest ma ei tahaks iial oma last niimoodi nutmas näha ega teda niimoodi maha jätta…

Igatahes. Mees läks Annuga, mina läksin Joeliga. Mees sai juba 10 minutit hiljem koju minna, ta olevat minema saadetud. Annul oli jumala suva. Läks mängima ja aidaa issi.

Joel ikka alguses nagu vajas mind. Koguaeg otsis mind silmadega, kui rühmas ringi liikusin ja vahepeal käis meid kallistamas. Ma ei tea kas minu pärast, või ehk hoopis sellepärast, et minu juures oli ka väike Madli, keda ta nii hullupööra jumaldab…

Proovisin end tahaplaanile hoida ja ei toppinud end Joeli kõrvale mängima, et ta ise tegutseks, laste ja õpetajatega sõbruneks jne. Istusin Madliga diivanil, telefon näpus ja otsisin kohta kust ma praegusel ajal veel lühikesi riideid saaksin tellida. Joelile oleks vaja lühikesi pükse ja Annule 2/3 (põlveni) ühevärvilisi retuuse, mis sobiksid kleidi alla, aga no mitteeeeeee kuskil ei ole enam müügil! Päriselt ka, kui keegi teab kust saab, või kui kellelgi on ehk müüa korralikke lühkareid suuruses 92 poisile ja retuuse suuruses 98/104 tüdrukule, siis pakkude mulle!

Kuna Joeli ja Annu rühma mänguplatsid on õues kõrvuti, siis ma nägin, kui Annu välja mängima tuli. Ka tema nägi mind – hüüdis ”emme”, lehvitas korra ja läinud ta oligi. Jooksis tüdrukutega võidu ja siis hakkas neil liikumisõpetajaga mingi mäng…

Muide, Annu on endast vanemate lastega samas rühmas, sest 2014a sündinute rühm oli juba täis. Tema rühmakaaslased on temast peajagu pikemad ja enamus saavad juba kuueaastaseks, st järgmisel aasta lähevad juba kooli. Annu saab hakkama küll ja klapib vanemate lastega hästi, aga no ma ei tea, ma ikka tahaksin, et ta oleks veidikene noorematega koos. Ma kardan, et need lapsed on äkki liiga suured ja teevad talle kuidagi liiga, või ma ei tea noh. Samas, võib-olla on see talle hea, sest ta õpib suuremate pealt kindlasti palju. Aga temalt ei saa ju jällegi nõuda samu asju, mis neilt viie-kuueaastastelt. Ma kardan, et mõnes asjas tunneb Annu end kõrvalejäetuna või ehk ei võeta teda mängu, sest ta on ”titt”. Eile mängis ta õues liivakastis küll põhiliselt üksinda… See mõte teeb mind jälle nii kurvaks!!!!
Eks see nõuab õpetajatelt ka jällegi lisapingutusi, et Annut tegevustes aidata. Ega nemad ei paistnud ka sellega eriti rahul olevat, et neile mingi ”beebi” rühma sokutati…

Aga neile meeldis aias ja Annule lausa nii väga, et ma sõna otseses mõttes LOHISTASIN ta röökides lasteaiaväravast välja.

Peale esimest lasteaiapäeva olid neil sellised emotsioonid. Oeh, kuhu see aeg küll kaob…

Teisipäev

Paganama lapsed, ma ütlen! Nad olid juba pool seitse hommikul üleval, et noh, kas hakkame minema juba? Täitsa soodad…

Söötsin neil kõhud täis ja kolmveerand üheksa olime aias. Annu põhimõtteliselt jooksis rühma ja ma pidin teda taga ajama, et musi-kalli saada. Tal oli nagu, et ok-ok emme lase jeed nüüd.

Joel läks ka rühma hea meelega, naeratus suul. Meil oli räägitud, et täna ta jääb tädide ja titadega üksinda, ning et emme läheb natukeseks ajaks koju ja tuleb talle peale lõunasööki järgi. Ta oli nagu: ”mhmh, jah emme”. Tegin talle musi ja kalli, ning lipsasin uksest kiiresti välja.

Mul on hea meel, et neile aias meeldib… Ma valin selle, et ma mõtlen, et ma olen kõik õigesti teinud ja nad ei karda üksinda aeda jääda, sest teavad, et emme tuleb neile alati lubatud ajal järgi. Mitte, et ma olen kohutav ema ja lapsed tahavad minust eemale saada, ning sellepärast nad nii rõõmuga lasteaeda lähevadki. :D

Ma joon praegu KUUMA kohvi, söön SOOJA hommikusööki ja BLOGIN – kell üheksa hommikul! WHAT! Madli magab igemed laiali ja no vahelduse mõttes on ikka niii paganama hea, et ma isegi ei häbene seda tunnistada. Lähen neile peale lõunasööki järgi ja eks siis ole näha kuidas neil täna läks ja mida nad mõtlevad. Idee poolest võiksid nad homme juba lõunauneks ka sinna jääda…

Kindlasti on see lasteaia värk ka mulle hea – kaks korda päevas 30-40 minutit jalutamist peaks hetkel olema piisav lüke, et mu kaal veelgi kiiremini langeks. Tänu aina langevale kehakaalule ja ilusatele kulmudele, millega ma ise enam vaeva nägema ei pea, on mul ”nägu” justkui koguaeg peas, ning ma tunnen end ka aina ilusamana.

Peaks endale käru külge kohvitopsi hoidja sebima ja mingi laheda termostassi ka, et hommikul aiast tagasi jalutades mõnusat kuuma kohvi juua. Täna hommikul jalutasin kohalikus pagariärist mööda ja mineeee, kui head lõhnad sealt tulid… See muidugi nulliks ära mu hommikuse jalutuskäigu mõtte. :D

***

Ei no jah! Normaalsed lapsed mul. Läksin neile järgi just siis, kui Annu rühm hakkas tuppa sööma minema, seega nägin teda kohe. Annu oli pahane: ”Ähh, emme! Mida sina siin teed? Ma ei taha veel ära minna!” Ma olin ikka suht sõnatu. Missssasja nagu. Aga noh, tema õnneks läksin ma esimesena järgi Joelile, sest nende rühmas toimub kõik veidikene varem.

Kui ma Joeli rühma akna alla jõudsin, kuulsin koheselt meeletut nuttu ja mul tekkis klomp kurku – ega see ometi minu Poja ole? Kuulatasin veidi ja hingasin kergendatult – ei ole Joel. Astusin rühma uksest sisse ja jälgisin vaikselt Joeli askeldamist. Tassis seal tooli, et tema hakkab ka magama sättima… Ja siis kasvataja juhtis ta tähelepanu sellele, et kuule su emme tuli… Ta pani rahulikult tooli maha ja jooksis mind kohe kallistama, ning rääkis kui tore päev tal oli. Kasvatajad kiitsid, et ta oli nii tubli poiss, ei kurvastanud üldse ja pidevalt oli hoopis suu naerul. Seda oli küll igati hea kuulda!

Panime siis vaikselt riidesse ja läksime Annu rühma mänguplatsile mängima, seniks kuni Annu söönuks saab. Ütlesin Joelile, et näe, mine jookse ja mängi veel natuke, kuni Plikale järgi saame minna ja ta vaeseke küsis mitu korda üle, et ega ma ometi jälle ära ei lähe…

12.40 saime siis Annule järgi minna. Panin Madli kõhukotti ja ronisime trepist üles. Koridoris rippusid laste tehtud pildid ja nende seas ka minu Annemaiakese pirn, mille tegemisest ta mulle eile nii suure õhinaga rääkis.

Annu polnud üldse vaimustuses, et ma JUBA JÄLLE seal olin. Tema tahtis seal mingit pilti veel lõpuni joonistada, tahtis nendega koos seal magama minna ja no sada häda. Peaasi, et koju ei lohistataks, eksole… Ja jällegi, kasvataja kiitis tedagi. Ma ei tea kas see on mingi lasteaiakasvatajate koodeks, et kiitke kõiki lapsi, et lapsevanemate närve rahustada, või mis, aga kasvataja ütles, et Annu on väga tubli, saab kõigega hakkama ja ei jää neile viie-kuueaastastele üldse mitte väga paljuga alla, et ta haarab kõike lennult. Näiteks, et kui teised hakkasid peale õuest tulekut sokke vahetama, siis Annu tegi ka kohe sama, ilma, et keegi talle seda ütlema oleks pidanud. Annu joonistavat ja värvivat ka väga kenasti, oma ea kohta (?).

Homme siis jäävad lõunaune ajaks ka aeda. Seljakotid seljas, nagu koolilapsed… Käisime peale aiast tulekut poes ka ja Annu kinkis oma pildi ühele võhivõõrale, lapsega naisele, öeldes, et ta joonistas selle talle. :D

Ma nii naiivne pole, et arvaks, et nüüd nii jääbki, et nad iga hommik rõõmuga aeda lähevad, aga tore ju oleks. Ma kardan tegelikult väga seda tagasilööki, mis ilmselt hiljemalt järgmise nädala alguses tuleb, kui nad mõistavad, et see lasteaia värk polegi mingi ühekordne lõbus vaheldus, vaid nii nüüd ongi ja nad peavadki seal nüüd pidevalt käima… Ma ei tea kas ja kuidas ma suudaksin oma lapse(d) aeda nutma jätta. Isegi kui ma tean, et see nutt leebub ehk paari minutiga, peaks ikkagi olema minu süli see, mis nuttu leevendab, mitte mingi võõra tädi oma. Ühesõnaga, minu enda jaoks on see vist siiski hetkel kõige keerulisem. Lastele tundub (veel) meeldivat ja ma üritan seda mitte saboteerida.

Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 1

Laupäev. 

wpid-IMG_20180908_162355_450.jpg

See on minu ‘kill me now‘ nägu. Kell on neli. Ma olen täna kaks lonksu kohvi joonud. Oma ülihelikiirusel, tite kisa saatel, valminud ühepajatoidust sain ka ühe ampsu, enne kui see väike preili juba hüsteerias oli, sest omg mind pandi sülest maha… nii, kui tagumik maad puudutab, on kisaaaaa. Ja ei, mitte gaasidest või millestki sellisest. Lihtsalt peab olema hoitud ja kantud, sest muidu… A ja J on ka “muster lapsed”. Ma olen täna kuulnud umbes 738398 draamat, teemadel kes kellelt mida ära võttis, kes kellele haiget tegi jne… Annul oli kolm meltdowni jutti, sest ma julgesin talle öelda, et tal on särk valet pidi seljas ja kas ta PALUN paneks selle nüüd õiget pidi.

Jalutuskäik ja poetiir olid ka fun, nagu ikka, sest Üks ja Kaks ei ole suutelised aru saama lausetest “kõnni edasi” “ära roni kraavi” ja “ära palun puutu”, ning Kolm IKKA VEEL EI MAGANU (kolmas päev juba seda “magamine on nõrkadele” jama). Nüüd vähemalt Kolm magab, aga teha ei saa ma ikka väga midagi, sest mu käed ei ulatu näiteks isegi mitte kraanikaussi, et nõusid pesta, kui ta mul kõhul on. Päev on õhtus, aga minu tänane to do list on alles alguses.

Hirmuga mõtlen juba, et mis küll homme saab, kui Madli JÄLLE magada ei plaani…

Ajutine madalseis.

Pühapäev

Peaaegu lastevaba akude laadimise päev. Ma pole aastaid mitte midagi AINULT enda jaoks teinud. Täna aga läksin ja tegin ja olin ja absull ei tundnud end süüdi! Jätsin 2/3 lastest maha ja sõitsin Tartusse, et lasta endale püsikulmud teha ning veidi poodides tuulata.

Kartsin, et Madli hakkab jälle oma ”magamine on nõrkadele” draamatükki etendama, seega käru lifti lükates mul ikka süda värises sees. Ma ju ei teadnud kas ja kui lastesõbralik see naine on, või mida ta üldse arvab sellest, et ma sinna beebiga lähen… Alguses lootsin, et saan kellegi veel kaasa võtta, kes vajadusel siis beebi sülle võtaks, kui too kisama pistab, aga no polnud mitte kedagi võtta. Aga põrgusse, minemata ka ei jätnud! #see-on-see-kui-sul-tugivõrgustikku-väga-pole

Aga mul joppas hullumoodi! Madlike magas peaaegu terve selle aja lihtsalt maha! Korra küsis süüa ja siis magas edasi. Mõlemad Kelliga imestasime ja lõime suurest õnnest käsi kokku. Mul läks kulmudega umbes 2 ja pool tundi aega, pluss see 15 minti mis ma vahepeal lapsega jändasin. 11.30 alustasime ja 14.17 astusi uksest välja. Umbes kaks tundi sellest oli siis see ”tatoveerimise” osa ja pool tundi ettevalmistus.

wpid-img_20180909_163917_631-819x1024-1

Üks kulm peaaegu valmis, teine veel pooleli. Tegin selfi, sest tahtsin näha mis nägu ma olen. Kuna pilt sai kena, riputasin selle ka instagrami, sest noh, why the hell not? ”Kas sa oled peast soe? Mis sul viga on, et sa SELLISE pildi netti üles paned? Kustuta see rõvedus KOHE ära! Päts paljas, võeh, lollakas kurat…” sain ma esmaspäeva hommikul kell pool kaheksa oma vanemalt vennalt kõne. Jah, spet sulle vennake. Mina sind ka! 

Püsimeigi tegemine ei olnud üldiselt üldse valus. Kui tuimestava geeli mõju ära kaduma hakkas, siis natuke nagu oli, aga nii kui Kelli märkas, et mu nägu tõmblema hakkas, pakkus ta kohe uut tuimestavat geelikihti ja siis ei tundnud ma jälle mitte midagi.

41413792_2026808987383664_3065392384780009472_n

Foto: Kelli Bendeliani Püsimeigi Stuudio & Koolitused

Praegu on kulmud tumedamad, kui nad tegelikult jääma peaksid. Osa värvi kulub lähinädalatel maha ja siis alles näeb tõelist, paranenud tulemust. Oktoobri lõpus lähen hooldusesse, et asjale viimane lihv anda. Praegu (teisipäeval) olen aga selline – null meiki, magamata ja vinnilise nahaga, aga rahul ja õnnelik.

wpid-20180911_093816-1390387722.jpg

Kuigi Kelli ei soovinud reklaami, sest tal on tööd juba niigi nii, et tapab, siis kiidan teda ikkagi. Ta on tõesti väga-väga tore ja sõbralik, ning töö on väga korralik, loomulik ja ilus. Kui püsimeiki üldse teha, siis kindlasti AINULT proffi juures, kel on ka kogemusi ja oskusi. See asi jääb teile ju näkku AASTATEKS. Midagi pekki keeratakse, siis sina oled ju see, kes seda õudust oma näos kandma peab, mitte too ebaprofessionaalne ”kunstnik”. Seega mõelge, enne, kui lähete tegija juurde, kel pole korralikku varustust või piisavalt kogemust.

Peale seda, kui olin omale kulmud näkku saanud, suundusime Madliga shoppama. Tahtsin üle tüki aja jälle enda garderoobi uuendada ja lastelegi oli ühte-teist vaja. Kärutasin mööda poode, Madlike magas magusasti ja mina sain rahus asju vaadata. Niiii paganama hea oli üksi poes olla, et ma kohe ei tea kuidas seda väljendada. Mitte keegi ei ohkinud mulle kõrva, et kui kaua mul veel läheb, mitu tiiru ma veel plaanin teha või miks ma seda ühte ja sama pluusi viis korda vaatan. Keegi ei virisenud, keegi ei jooksnud mul eest ära, keegi ei näppinud asju, mida näppida ei tohi, keegi ei roninud kuhugi, keegi ei hakanud keset poodi valjuhäälselt nutma, sest miks on pluusi peal kiisu pilt, mitte näiteks hoopis hobuse oma… Vaatasin rahulikult asju ja ei kiirustanud kuhugile. Pa-ra-diis!

Millal teie viimati nö ‘akude laadimise’ päeva võtsite ja mis te siis selle päevaga tegite? Kas teil on kunagi püsimeiki olnud või olete ehk selle tegemisele mõelnud?

Kuna see postitus läks väga pikaks, jagasin ta kaheks. Lasteaia esimese ja teise päeva kohta loe SIIT!