Nagu te ilmselt teate, siis 09.10 oli Annu esimene sünnipäev. Kuna see oli reedene päev, siis pidasime pidu laupäeval.
Mul on aastane tütar – kuidas see küll juhtus?!
Aga enne, kui hakkan peost endast rääkima, siis peaksin vist ”lühidalt” kokku võtma ka sellele eelnenud ettevalmistused ja kogu selle ajukebensi. Tõsiselt, ma ei põdenud sünnitama minemise pärast ka nii palju, kui selle peo pärast! :D
Neljapäeval sain siis oma emaga Tartus kokku. Ta põdes seda linna sõitmist vist kolm päeva. Aga ta sai ideaalselt hakkama ja ma olen tema üle nii uhke!
Igatahes, mingi kella üheks jõudsime mõlemad linna ja saime bussijaama taga kokku, et siis koos Lõunakasse edasi minna ja sealt peo jaoks kraami soetada.
Kuna Annu keeldus mul hommikul midagi söömast, oli ta linna jõudmise hetkeks juba ammu näljane, ning jauras nagu tige tikker, seega pakkusin talle autos tuubipüreed. See talle ka ei kõlvanud ja ta kallas mind sellega lihtsalt üle! Väga tore, me ei ole veel kuskile jõudnudki, aga ma olen juba ülepeakaela plägane. Eks järgmine kord tean siis, et nüüdsest pean ka endale varukomplekti riideid kaasa pakkima. Super.
Esimene asi mida otsima läksime oligi siis uus pluus, sest ma ei kavatsenudki terve päeva mingi juraga kaetuna ringi tuuseldada. Aga loomulikult ei leidnud ma mitte midagi ja uue pluusi sain alles õhtuks selga. Saate aru, ma käisin terve Lõunaka läbi nagu kodutu! Me olime seal kaheksa tundi! KAHEKSA! See on seal nagu mingi must auk, päriselt ka. Kas keegi sinna surnud ka on? Mina küll arvasin, et sinna ma koolen…
Kui me olime neli tundi ringi trampinud ja polnud veel mitte midagi asjalikku leidnud, läksime hoopis sööma. Selle ajal suutis Annu hävitada ka mu püksid. Ta tõmbas laualt ümber mu mahla, mis muidugi terve mu vasaku külje märjaks pritsis. Mmmmm, mõnus!
Lõpuks ikka saime end kokku võetud ja ostsime asju, mida meil reaalselt ka vaja oli. Sellele mitu miljonit me sinna lõunakasse jätsime, ei taha ma mõeldagi. Paha hakkab.
Põikasime läbi ka sellest palju kiidetud vahvli kohast. Mr Waffle, või mis ta ongi. Minu arust polnud see üldse nii hea, nagu kiidetakse. Minu ema tehtud kodused vahvlid on sada korda paremad. Mmmmm, tahaks neid praegu.
Kui me 15 minutit enne sulgemist uksest välja astusime, oli mul küll tunne nagu oleks kuskilt üksikult saarelt pääsenud – selline kergendus!
Koju jõudsime lõpuks mingi kümne paiku, või ehk isegi pool üksteist? Annu oli nii laip, et teda isegi ei häirinud see, kui tal riideid vahetasin.
Asju andis muidugi tuppa tassida ja ära paigutada. Mu ema pakkis auto nii oskuslikult kokku, et ruumi jäigi täpselt istumiseks.
Võeh, seekord ütlen ma täpselt samamoodi, nagu paar kuud tagasi ”mitte kunagi enam!”
Terve reedese päeva kulutasime ettevalmistuste tegemisele. Hommikul vara juba hakkasime vaaritama ja möllama. Mina ei tea mida mina terve selle aja tegin, aga enamus tööst tegi ära mu ülitubli ema. Ma ei tea mis oleks saanud, kui tema poleks appi tulnud… Ilmselt oleksin ma külaliste saabumise ajaks kuskil tolmuses nurgas loote asendis nutta ulgunud…
Pool ööd tegime veel kaunistusi ja mina olin juba alla andmas, sest mingit rõvedat saasta ka üles panna ei tahtnud. Emme mul muidugi päästis jälle päeva (öö), rahustas mu maha, ning võttis kõik enda peale ja sai kõigega hakkama. Magama saime mingi poole kolme paiku.
Tegime ka ‘heade soovide ja ennustuste’ laua, kus palusin siis külalistel kirja panna oma ennustused, kelleks Annu saada võiks, või niisama head soovid.
Kõige suurem mure oli muidugi, et kas saame ikka kõik õigeks ajaks valmis, ning kuhu ja kuidas külalised mahutame. Nagu teate, siis otsustasin pidu kodus pidada, aga meil pole ju siin veel eriti mitte midagi. Kõik meie vana mööbel jäi eelmisesse korterisse, sest ei näinud mõtet kaasa tarida asju, mille niikuinii lähiajal välja vahetame.
Seega polnud meil isegi korralikke istumiskohti, lauast rääkimata. Kraapisin maja pealt kokku umbes 5 tooli. Osad külalised istusid sektsiooni serval, teised väiksel diivanil ja kolmandad toolidel, mis nad ISE kaasa tõid. Lapsed said kasutusse meie suured padjad ja fitness palli. Sööma pidid nad põlve otsas, roosadelt printsessi papptaldrikutelt.
Ütleme nii, et see vaatepilt oli ikka üsna hale ja mul oli piinlik.
Aga noh jah, mis teha. Hetkel on nii ja küllap järgnevatel aastatel kukub asi rohkem nii välja, nagu mina vaimusilmas näen.
Selleks hetkeks, kui külaliste saabumiseni oli jäänu umbes 2 h, rahunesin mina juba maha. Ma sain toad korda, pesus käidud, korralikud riided selga, puudu oli vaid ”nägu”. Selle sain ka lõppkokkuvõttes pähe. Ja siis läks hoopis mu ema veidi ärevusse. Tema sai riided vahetatud alles poole peo pealt. :D
Järgmiseks aastaks ehk suudan lõpuks kõik ära ka koristada. Ma siiamaani veel avastan üllatuslaga, sealt kuhu esmapilgul vaadatagi ei oska. Ja lihtsalt selliseid asju mis kahe silma vahele on jäänud. Näiteks unustasin ma köögi lambi ära pesta, sest pidime peole eelneval päeval uue saama, aga seda polnud hetkel ja nad pidid alles tellima. Kui pidu peaaegu läbi oli, avastasin, et lamp on endiselt paksult kärbse sitaga koos. Ilus.
Aga mis me siis süüa pakkusime?
Mõtlesime, et midagi keerulist tegema ei hakka, ning üle ei pinguta. Niikuinii jääb terve tonn toitu üle. Aga ma ikka mõtlesin üle ja ainuüksi salatit jäi juba ma-ei-tea-kui-palju üle.
Tegime siis viineri- ja singi-juustupirukaid, kana ja kartulit, toorsalatit, feta-makaroni ja kartulisalatit, lihapalle juustuga, kananagitsaid ja viinereid, kolme erineva maitsega dippi + porgandit, kurki, paprikat ja muidugi palju erinevaid puuvilju. Lisaks palusin emal küpsetada oma lemmikut shokolaadi-mandli kooki ja külalised tõid ka erinevaid kooke-torte. Ja muidugi Annemaia eritellimusel tehtud tort. Toitu oli küllalt. Kõige enam maitsesid külalistele vist need singi-juustu pirukad. Salatid ei läinud eriti peale. Makaroni oma ei tulnud eriti hästi välja ka, panin liiga palju pipart. Kana ka eriti ei söödud, ju oli seda põlve otsas ebamugav nosida.
Tordi osas olid mul kõrgemad ootused. Tellisin tordi inimeselt, kes tegi ühe meie kursuse lõpu auks imemaitsva asja valmis. Ma polnud elusees paremat torti saanud. Lootsin seekord samaväärset tulemust, aga pidin kahjuks pettuma. Sel ei olnud otseselt midagi viga, aga see ei olnud ikkagi SEE, mida mina mäletasin.
Kartulisalati andsin eile kõik koerale. Ma oma targa ajuga kallasin laual seisnud salati külmiku omaga kokku. Pärast sain aru, et laual olnud salat oli juba halb, ning rikkus veel hea salati ka ära.
Kahetsen, et ma peolauast eraldi pilti ei teinud…
Mis Annu kingituseks sai?
Minu arvates väga äge!
See pusleraamat meeldib mulle kohe eriti, sest seal on päris loomadest pildid, mitte mingi sigri-migri joonistus. Seljakott on ka väga lahe. :)
Alguses arvasin, et see on Annu jaoks veel liiga keeruline ja ehk ka ohtlik (kardan, et kukub selle haamri varre omale kurku!), aga pean ütlema, et see on hetkel ilmselt tema lemmik mänguasi. Päris pihta ta muidugi ei saa, vaid niisama toksib seda, aga väga hästi saab aru, et peab neid pulki sisse taguma ja siis ringi pöörama, ning uuesti taguma kukkuma. Ta üritab! See mängiti nii ära, et esimesel õhtul juba tuli haamril pea otsast ära. Issi tuli appi ja päästis päeva, ning tegi asja jälle korda. Kiidan ka seda, et tegu on puidust mänguasjaga.
See meeldib ka Annule vääääga. Enne just vedasin seda ümber enda, tema kimas mul järgi, ise naeris nii kõvasti, vat, et kukub suurest rõõmust pikali. :D Sellest ma ainult aru ei saa, kuidas laps seda järgi vedama peaks, kui sel on 10-15 cm pikkune nöör.
Kes on näinud meie elutoa põrandat, teab, et puslematte on meil maas oma 7-8 komplekti. Nüüd on siis üks juures. Jama ainult, et ülejäänud mattidega see ei sobi. Sel on need nagad kuidagi teistsugused ja need ei kliki ülejäänud mattidega. Jäävad siis niismaa ehitamiseks, pole hullu. Ega nad seisma ei jää.
Puidust pusle. Sel on nagu mitu korrust, või ma ei tea kuidas seda nimetada. Suure liblika all on veel mitu-mitu väikest. Mida väiksem, seda vähem juppe.
Seda ei hakanudki ma praegu lahti kakkuma, sest sellest ei käi Annu mõistus niikuinii veel niipea üle. Aga sel on ka mitu puslet sees. Väga lahe, näitab erinevaid konna arengustaadiume, kuidas saab kullesest konn.
Neid kuubikuid ma ka veel Annule kätte ei anna. Need on parajalt väiksed, et suhu panna ja rumalusi korda saata. Aga muidu väga lahe, parajalt keeruline ka. Isegi mul läks mõni-sekund-liiga-kaua-aega, et seda sebra kokku panna. Õiget klotsi külge on üsna keeruline leida, paras sigri-migri on seal äärtes. Või olen ma niisama rumal. :D
Sellega lasen ma tal juba mängida. Minu järelvalve all muidugi. Otseselt ohtlik see vist ei ole, aga kunagi ei tea mis tark mõte sel Annul jälle tuleb. See part on parajalt väike, ning täitsa mahuks talle suhu. Pealegi, ta kaotab need tükid kuskile diivani all ära ka, kui ma niisama vedelema selle jätaksin.
Piiksuva tagumikuga kaisukas. Mõnus ja pehme. Sokutan selle Annule voodisse. :D
Ühe nendest tornidest sai ta ka. Aga see on imelik, et ometigi, et nad on sama firma omad, ei klapi kausid omavahel, kui pole just täpselt see komplekt. Värvid jooksevad ka imelikult.
Müts ja papud, mis kindlasti ära kuluvad. Ma ei leidnudki Annule veel saapaid. Õnneks ta veel ei käi ka.
Ja üks kaisumõmm ka ikka sekka. :D
Üks kingitus on Annul veel saada. Lükatav jalgratas nimelt. Ja selle pean ma ise netist välja otsima. Nii, et kui keegi teab kus hetkel on hea soodukas, siis andke teada!
Meie Annule otseselt kingitust ei teinudki. Niikuinii sai ta erinevaid asju nii palju, et pole mõtet hulluks ka minna. Tal on neid asju niigi tohhujaa. Parem paneme selle summa talle arve peale või kulutame maja remondile. Tema niikuinii ei jaga veel biiti. Aega küll teda kingitustega üle valada. Varsti on jõulud kah.
Ja siis saime veel meie ka soolaleivaks kingitusi. Poti, kausse, käterätikuid, leiba, soola, kohvi, trühvlei ja ma ei tea mida veel.
Aitäh kõigile kes tulid!
Ja eriline aitäh mu kallile emale, kes põhimõtteliselt kõik ise tegi! Ilma sinuta ei oleks seda pidu olnud. Armastan ja kallistan sind kõvasti! Annu saatis musi kah. :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
