Kui su nimi pole just Mallukas, ei ole sa blogimaailmas mitte keegi

wpid-wp-1488971170198.jpgKuna mu läpaka ekraan on katki, siis blogin ma praegu nii, et arvuti on telekaga ühendatud ja ma vaatan pilti telekast. Oeh, mida kõike ei leiutata hädaga välja.

Ausalt, ma olen praegu nii kade nende blogijate peale, kes on firmade arust piisavalt lahedad, et saavad neilt lausa tasuta arvuteid. Kusjuures, ma ei saa vapsee aru mille järgi nad otsustavad. Ma vahel vaatan, et blogid, mis on minu omast ”väiksemadki”, saavad igast lahedat kama, aga mulle ei pakuta küll midagi. Nagu, what’s up whit that? Ma pole piisavalt lahe või ei ”kerja” ma piisavalt? :D

Kusjuures. Ma tegin suvel isegi katse – kirjutasin paarile firmale ja pakkusin koostööd. Ja mitte keegi isegi ei vastanud mulle! Vägisi jääb tunne, et kui sul just pole 40 tuhandet laiki ja su nimi ei hakka M tähega, siis pole sa nende arust blogimaailmas mitte keegi. :D*

*Üüüü, hea mõte pealkirjaks, sorri Mallu! *klickbait* :D

Aga okei, mis ma ikka siin ulun ja kerjan, muretsen parem omale ise seda nodi, mis mul vaja on, nagu tavaline inimene. Kuigi ma olen südamest tänulik sellele murelikule lugejale, kes Mallule kirjutas ja palus, et ta mulle raha koguks. Sest me oleme ‘nii vaesed’, et ei saa omale tolmuimejatki ostetud. :D
Sorri, oleme jah ‘nii vaesed’, et ei suuda osta pea kolm sotti maksvat tolmuimejat, 150 eurist aurupesurit ja jumal teab kui kalleid madratsikatteid. Ja kui hulluks minna, siis oleks vaja veel ka õhupuhasteid (2x 600 tk – 1200 euri) uut pesumasinat, millel oleks pesukuivati funktsioon ka, sest väidetavalt siis ei tolma riided nii palju, aga pesumasin ja kuivati mõlemad ei mahuks meile kuskile ära, seega 2in1 oleks idekas. Ja no ärgem unustagem uut diivanit! Meie oma on aastaid tagasi teiselt ringilt ostetud ja ma ei taha isegi mõelda sellele mitu miljardit lesta end igapäevaselt selles paksuks õgib ja pidevalt oma junne igale poole jätab, ning mu last vaikselt mürgitab. Väkk! Lisaks sellele pean muretsema igast kassi ja madratsi möksid, aga need vast ei maksa nii palju, et paljalt hinna nägemisest tahaks verd köhida.

Õnneks aurupesuri ma nüüd sain – emme kinkis selle mulle sünnipäevaks (kas see on imelik, et ma olen 22-aastane ja kutsun oma ema emmeks? :D) Ma olen nüüd reaalselt selle aurupesuriga igat maja nurka nühkinud ja terve nädala koristanud kohti, mis pole lappi näinud ilmselt aastast 2001. Ja juba on näha paranemist Annu nahal! See on lihtsalt uskumatu. Igaõhtune nutuga kreemitamine on peaaegu lõppenud. Tulipunased ketendavad kohad on asendunud tumeroosade kuivade kohtadega. See ei kõla suure edasiminekuna, aga uskuge mind, see on SUUR edasiminek! Mul tulevad praegugi pisarad silma, kui ma mõtlen, kuidas ta mul iga õhtu nuttis ja palus, et ma kreemitamise lõpetaksin, sest tal on nii valus. Aga ma ei saa ju teda kreemitamata ka jätta, muidu on järgmisel päeval veel hullem. Seega nutsime ja kreemitasime. See oli nii kohutav…

Seega mõtlen ma praegu millised oleksid tulemused veel siis, kui mul õnnestuks saada ka see pet and family tolmuimeja, mis õhku puhastab ja kuskilt välja jebida 180×200 paksule madratsile kate, mis ei laseks neid lestanärakaid enam madratsist välja (päris uuest madratsist ei julge ma unistadagi).
Aga noh, nii kaua pesen 2-3x nädalas voodiriideid, klopin tekke-patju ja koristan iga päev nagu segane. Pehmed mänguasjad, diivanid ja toolid aurutasin juba selle pesuriga üle, ning kõik võimalikud asjad lasin pesumasinast läbi. Suvalise pudi ja kapist väljaspool rippuvad riided panin ära, kardinad pesin üle, magamistuppa kasse enam ei lase ja kui juhtubki, et mõni sisse lipsab, siis ei saa ta vähemalt enam voodiriideid karvaseks magada, sest voodi peale panin ka päevateki laadse asja, mida kord nädalas pesumasinast läbi lasen. Ühesõnaga, nüüd kulub laste lõunauni koristamisele…

Ma näen nüüd ise ka kui palju seda tolmu ikkagi meil siin majas ringleb. Iga kord tahaks lihtsalt Annule gaasimaski ette panna ja temaga kuskile kaugele ära joosta, kui näen kuidas kass end jälle tema vastu nühib, või kuidas ta diivanil hüppab, ning tolmu keerutab. See on lihtsalt üks lõputu õudus!

Aga hea on vähemalt see, et enam pole tal munaallergiat. Esimesel päeval sõi ta hommikusöögiks neli (NELI!) praemuna ja nõudis veel juurdegi. Ja nüüd on ta iga jumala päev muna söönud (mul on juba süda paha sellest praadimisest). Mu varustaja ei suuda nii palju mune mulle parseldadagi, kui Annu ära hävitab. :D

Btw, ma mõtlen siin juba pikemat aega sellele, et peaksin facebooki tegema ühe suure allergikute grupi, kuhu saaksid kõik vastava teemaga seotud inimesed kokku koguneda, ning üksteisele nõu ja jõuga toeks olla. Aga päris nadi oleks selles ”suures” grupis pärast üksi olla. Kas kellelgi üldse oleks sellise asja vastu huvi? Ja mida grupi nimeks panna, et kõik selle ikka üles leiaksid?

Ja vabandust smailide ülekülluse pärast. Tänapäeval tuleb neid ju iga lause taha toppida, muidu mõni veel mõtleb, et räägid tõsiselt. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Uus aasta, uued allergiad

Kes Lipsukese facebooki jälgisid, need juba nägid mu ‘minipostitust’ sellest, kuidas me esmaspäeval Tartus arsti juures käisime.
Pikk jutt lühidalt. Tartusse sõitmine oli natukene piinarikas meie kõrvakiledele, sest üks kahest Kirsist karjus nonstop terve tee. Vahepeal tegid nad ka duetti, mis oli kohe eriti tore ja meeldiv viis kurdiks jääda. Haigla juurde jõudes ei leidnud ma parkimiskohta, seega jätsin auto jumal-teab-kuhu ja vedasin lapsi pooleldi joostes läbi lume. Sel hetkel olime juba 3 minutit hiljaks jäänud.
Kui lõpuks ”õigesse kohta” jõudsime ja ma olin lapsed riidest lahti kiskunud, avastasin, et me oleme täiesti vales kohas oodanud. Ime siis, et keegi meist välja ei teinud! Kõik eelnevad korrad olime just selle kabineti ukse taga olnud… Õnneks oli mul sõbranna kaasas ja ma jätsin lapsed talle, ning jooksin ise õiget kabinetti otsima. Lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta ka.
Peale väikest vestlust ja laste vaatlust otsustasime, et Joelil pole hetkel häda midagi, aga Annule tuleb teha vereproovi alusel allergiate määramine. Kõik siis põhimõtteliselt sellepärast, et ma olin unustanud eelnevalt talle allergiarohu andmise lõpetada (nädal enne allergoloogi juurde minekut ei tohiks rohtu anda). Ma juba eeldasin, et see saab olema ko-hu-tav. Minagi vihkan süste ja nõelu, mis siis veel minu väiksest 2-aastasest rääkida, eksole.
Järjekorras oodates seletasin lapsele mis toimuma hakkab ja, et tõenäoliselt on see valus, aga kuna ta on nii vapper tüdruk, siis saame koos hakkama ja kõik läheb hästi. Juba seda juttu kuuldes, hakkas ta nutma. Aga ma usun, et seletamine oli siiski õige tegu. Ta on juba ”suur tüdruk” ja saab natukene ikka aru ka asjadest. Vastasel juhul oleks see tema jaoks ilmselt veelgi shokeerivam olnud – mingid võõrad tädid hoiavad teda kinni, teevad haiget ja ta ei saa aru miks.
Igatahes, ta nuttis, aga oli üsna rahulikult ja ei sipelnud (olin ju öelnud, et kui rapsima hakkab, on veel valusam). Mul oli üpriski uhke tunne, et ta nii vapper oli. :)

Peale vereproovi andmist pidin veel hetke ka toitumisnõustajaga rääkima ja kuulama asju mida ma olen ”tuhat korda kuulnud”, ning siis saime end juba kodu poole tagasi sättida. No peaaegu, enne pidime veel sõbranna ühikasse ära viima. Aga poolel teel ühikate suunas avastas Annu, et ta Mõmmi on kadunud. Johhaidii. Otsisin siis terve auto läbi – no ei ole kuskil! Selge, haigla mängunurk… Suund haigla poole tagasi. Kuna me olime mitmel mänguplatsil, kulus sõbrannal natukene aega, et mõmmi leida, aga kui Mõmmik käes oli, saime jälle teele asuda. Viskasime sõbranna ühikasse ära ja valmistasin end juba vaikselt ette selleks, et kojusõit kestab minimaalselt 4 tundi. :D
Minu suureks üllatuseks aga jäid üsna pea mõlemad ilusti magama ja magasid terve tee. Paradiis! Annul oli uni lausa nii magus, et riisigaleti sööminegi jäi pooleli, ning ta magas galett hambus. :D
wpid-wp-1488456726241.jpg

Igatahes, eile sain ma siis testi vastused ja no seda ma küll oodata ei osanud. Tuleb välja, et Annemaial polegi enam munaallergiat. Nüüd on hoopis koera, kassi ja majatolmu vastu allergia! Koera oma on keskmisel tasemel (2.79), kass on kõrgel tasemel (9.63) ja majatolm rohkem, kui ülikõrge (52.10). Seletuseks nii palju, et kuni 0.35 on negatiivne, ehk allergia puudub (muna oli nüüd näiteks 0.33, seega peaaegu). 0.35 kuni 0,7 on madal tase. 0,71 kuni 3,5 on keskmine tase. 3.51 kuni 17.5 on kõrge tase. 17.51 kuni 50 on väga kõrge tase. 50+ on ülikõrge.

On kaks asja millest ma aru ei saa. MIKS seda testi juba varem tehtud ei ole, kui see näitab KÕIK ASJAD ära?!?!?!!? Ja miks ei ole antud asjad enne välja tulnud? Neid asju on testitud küll, aga ainult nahatestiga. Veretest on küll täpsem, aga kas nii puusse siis saab ikka panna? Või tõesti tekkisid need allergiad tal viimase 3 kuuga? Ei tahaks nagu uskuda ju. Või aeti hoopis proovid sassi ja see polegi tegelikult Annu vastus? Ma pole enne kuulnud, et kassiallergialööb välja nahalööbena. Pigem ju ikka aevastamise ja köhimisena. Ja no seda muret Annul pole… See on ju veider?

Ma olen neile KOGUAEG rääkinud, et asi ei saa olla ainult toidus ja munaallergias, sest isegi kui laps pole munahaisugi tundnud, on ta punane ning kratsib end koguaeg. Ja nemad muudkui irvitasid mulle näkku, ning ütlesid, et ju siis ikka pole see menüü meil nii ilus. Päriselt?!
Ma tänan jumalat, et ma seekord selle teise arsti juurde juhtusin ja selle veretesti teha lasin! LÕPUKS on mingigi seletus ja lohutus. Aega läks ”kõigest” poolteist aastat! Sest no tõesti, ma pole mingi Sherlock Holmes, et ma ise kõige peale suudan tulla ja näha asju, mida ma ei tea otsidagi.

Aga nüüd, kui põhjused on teada, siis pean ma hakkama tegelema nende likvideerimisega. *Vaatan oma kahte kassi, kes on Annemaia parimad sõbrad, ning mõtlen koerale, kes õues ringi jookseb*. Ilmselge on see, et ma ei suuda oma loomi ilmaski ära anda. Ja veel ilmselgem on see, et keegi neid niikuinii ei tahakski. Aga kõige tähtsam on siiski ju laps ja tema tervis. Mis on siis lahendus?
Minu parim pakkumine on hetkel see, et ma hakkan igapäevaselt hoolega koristama, kassid elavad sooja aja õues, ning ma palvetan, et need allergiad taanduvad uue talve saabumiseks. Mis aga edasi saab, seda ma küll ei tea. ”Kergekäeliselt” loomadest loobumine ei ole igatahes valik. Nad on meie pereliikmed ja sõbrad. Mis siis, kui poole aasta pärast ei olegi Annu enam allergiline ja ma andsin oma sõbrad ”niisama ära”? Aga samas mis siis saab, kui tänu sellele, et ma loomi ära ei andnud, saab Annu omale näiteks astma? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Igatahes selge on see, et tegelikult polegi loomad kõige suurem murekoht, vaid tolm. See on ju oma neli-viis korda hullema näiduga, kui kassiallergia. Aga tolm on ju IGALPOOL. Ma pean nüüd muretsema uued madratsid, sest meie omad on igivanad. Uue tolmuimeja, mis lukustaks tolmu enda sisse, mitte ei keerutaks seda lihtsalt mööda tuba ringi. Hea oleks ka uus diivan, näiteks nahast, sest meie oma on juba sellist nägu, et paljalt selle kõrval istumisest võiks laps end kratsima hakata. Aga kelle uksi ma kraapima pean minema, et me seda kõike endale lubada ka saaksime?

Kas mõnel teie seast on kukkupuudet antud allergiatega, mida ma tegema pean? Kuidas ma seda tolmuvärki ohjeldan, mida ma soetama pean, mida…ma ei tea. Ahastus tuleb peale juba. Jagage kogemusi ühesõnaga.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!