Rasedusnädal: Kolmkümmend viis

Selle nädala jooksul olen ma päris mitmel korral natukene ehmatada saanud. Esiteks see kokkutõmmete värk, peale ämmaemanda visiiti, millest SIIN kirjutasin. Teiseks, sellele järgneval päeval see kokkutõmmete jant natukene aega jätkus, aga õnneks vaibus just siis, kui olin arstile helistamas (tüüpiline). Aga kõige ehmatavam oli see, kui ma üksöö enne magama minekut vetsus käisin ja paberil verekiudu nägin… Loomulikult oli mu esimene mõte, et limakork hakkab eralduma. Ja no see tähendab seda, et sünnitus on loetud päevade kaugusel (tavaliselt).
Õnneks see siiski millegini ei viinud ja ma olen endiselt ilusti ühes tükis. Seega mul pole aimugi kust see veri tuli…
Nüüd paar päeva on üsna rahulik olnud ja kokkutõmbeid eriti pole olnud. Need mõned üksikud (veidi valusad) mind midagi lootma/kartma eriti ei pane. Kuigi täna nägin jälle paberil mingit kahtlast ollust. Loodetavasti/ilmselt oli see kõigest niisama läga, mitte järjekordne osa limakorgist…

No ma lihtsalt ei usu, et see poiss ise välja kippuma hakkab. Vähemalt mitte lähima paari nädala jooksul.

Ma loodan, et poiss on ikka sõnakuulelik (erinevalt teistest siin majas patseerivatest kahe- ja neljajalgsetest), sest ma pidasin talle pika loengu sellest, kuidas ta peab vähemalt paar nädalat veel oma koopas kükitama ja jõudu koguma. Ja no emme tahab enne ikka ilusad kõhupildid teha…

Kõhupiltidest rääkides, siis mul on kerge paanikaosakond. Mul on varsti mitu pildistamist – üks sel nädalavahetusel ühe hobifotograafiga, kellele ma oma kõhukest katsetamiseks eksponeerima lähen, ning teine sellele järgneval nädalavahetusel Ailiga. Ja mul pole mitte midagi selga panna!!! Nagu päriselt. See ei ole selline mu-kapp-on-riideid-täis-aga-miski-ei-tundu-sobilik olukord, vaid mul päris-päriselt ei ole midagi selga panna! :D
Ma juba mõtlesin, et lähengi dressidega, sest no selline kotakas ma ju tegelikult vabal ajal olengi. Aga no kus see kõlbab… Tahaks lihtsalt musti teksasid ja valget, pika varrukaga pluusi, aga no ma keeldun maksmast mingi 50 euri pükste eest, mida ma umbes kaks korda jalga saan.
Müüginipp: Pane lihtssalt pükstele-pluusile ette ‘raseda’ ja võid selle eest küsida kolm korda rohkem. :D
Et jamh… emme peab mulle maalt kaks kartulikotti saatma, sest midagi muud ma endale enam selga ei saa… Soovitatavalt siis juba eelnevalt kokku õmmeldult, eksole. Pole mul siin aega traageldada (keegi võiks mulle õmblusmasina anda). :D

Enne beebi sündi pean muretsema talle veel kojutoomiskomplekti (no kust ometi!?), kõhukotile selle beebisisu, kõhukipsi ära tellima ja tegema, ära laskma teha kõhupildid, käima apteegis ja ostma omale sünnitusjärgseks ajaks sidemed, ning võrkpüksid, poest võtma ühe väikse paki muumi mähkmeid, niiskeid salfakaid, rinnapatju ja haiglakotti snäkke.
Lisaks sellele ühel hetkel pakkima (lõpetama pakkimise/vähemalt läbigi mõtlema/üles kirjutama) haiglakoti ja Annu koti.

Ning siis vaatama veel kust ma saan beebimonitorid ja võreka. Ja võib-olla ka turvahälli (või uue turvatooli Annule).
Nagu ma rääkisin, siis alguses ma ei plaaninudki mingit teist võrekat koju vedada, sest öösiti magab beebi niikuinii kaisus. Aga no siis tekkis mul kinnisidee, et mul on ikka vaja kuhugile mähkimiseks mingi nurk tekitada. Ja ainus loogiline koht, millele ma suudan praegu mõelda, on võrekale asetatud mähkimisalus. Mujal nagu väga ruumi/kohta poleks. Ning võrevoodisse on hea turvaline beebi ka magama panna, sest Annut teades, võib ta vabalt selle tite lömmi hüpata. :D
Mees ütles küll, et kolime Annu pikendavasse voodisse ja siis jääks võrekas poisile. Aga no võrekas töötab praegu Annu jaoks nii hästi, ning ma ausalt ei taha hakata jamama asjaga, mis töötab. Milleks riskida hea asja rikkumisega. Pealegi, kogu see üks-suur-muutus-korraga-asi… Seega uue võreka pean ma saama. :D

Alles keegi küsis, et kas mul on juba pesapunumise faas peal? Sel hetkel veel ei olnud. Aga nüüd küll paanitsen pisiasjade pärast sajakümnega. Tahaks juba, et iga detail oleks paigas, kõik asjad olemas, ning ainus puuduv asi olekski beebi ise. Nii põnevad on need viimased nädalad… Täitsa uskumatu, et mul ongi seda rasedust jäänud vaid loetud nädalad. Nii põnev, aga NII hirmutav!

Aga sümptomitest rääkides, siis pole endiselt nagu midagi muutunud. Ikka see sama vana laul – kõrvetised, kuiv nahk, väsimus, pearinglus, selja-, puusa-, rinna- ja tutiluu valud. Muide, eile vahetasin voodipesu ja märkasin, et tekil oli mingi kollane lärakas. Nuusutasin seda kahtlevalt – ternespiim! See oli ikka mõnusalt suur lärakas, oma peopesa suurune…

Tüdinenud ma veel ei ole, aga selline tunne on küll, et huvitav mis tunne see oli, kui kõik kohad ei valutanud ja voodist sai ilma nutmata püsti? :D

Hakkasin juhuslikult pilte võrdlema, et näha kas on mingi muutus ka toimunud. 32.nädala pildil on ilusti näha kuidas kõht on ülevalt kandiline ja lapse pepu turritab välja. 35.nädala omal on aga see kadunud…

32vs35



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!