Tsiteerides oma mehe õde: ”Oh sa armas jumal, anna armu! Ja võta kannatus ka kaasa.”
Annemaial on ‘kohutavad kahesed’ korralikult pähe löönud. Ta võib ka kõige väiksema asja pärast sellise draama teha, et terve maa väriseb. Serveerisid õhtusöögi valel taldrikul – draama, ta tahtis hoopis seda rohelist taldrikut, mitte hello kitty oma. Valasid ta vee valesse tassi – draama. Sõid ära ta ülejäägid, mida ta JUST väitis enam mitte tahtvat – draama, sest tuleb välja, et ta ikkagi tahtis edasi süüa. Panid pusle karpi, sest kaks sekundit tagasi ta kinnitas, et ta ei soovi enam sellega mängida – draaaaaama! Ta ikkagi tahtis edasi mängida. Ühesõnaga, ühel hetkel tahab üht, järgmisel hetkel juba teist ja kolmandal hetkel jälle esimest asja. Mis sekund tagasi oli ’imemaitsev’, on nüüd ‘kastik’ (vastik). It’s driving me nuts! :D
Ta jookseb mu eest ära, ta viskab poes pikali, ta röögib, ta lööb, ta hammustab, ta on nagu taltsutamatu metsaline. Ma tõsimeeli kardan, et ma olen ta ära rikkunud ja ta on ‘katki’, sest kuidas on võimalik, et üks kaheaastane on selline. Oeh, see lapsevanendamine on ikka keeruline töö!
Mingi paar nädalat tagasi oli meil näiteks selline seik. Läksin Annuga kahekesi poodi. Kui olime jõudnu jäätiseleti juurde (mis ühtlasi on ka külmutatud juurviljade lett, eksole), soovis Annu jäätist. Mina ütlesin automaatselt ei. Annu viskas loomulikult siis leti ette pikali ja teatas, et tema ei liigu (esimene kord). Siis mõtlesin, et miks ma üldse ‘ei’ ütlesin, ta oleks ju võinud täitsa vabalt selle jäätise praegu saada. Aga no kuna ma olin juba ‘ei’ öelnud, ei saanud ma enam talle ju järele ka anda. Seega võtsin jäätise salaja ja vedasin lapse kuidagi läbi poe kassade juurde ära. Aga no kassalindi peal ta ikkagi nägi jäätist ja hakkas seda oma kätte nõudma. Kui ma ütlesin, et enne maksame ära, siis saab ta seda hoida, viskas ta teist korda pikali. Kui olime poest välja saanud ja Annu sai oma jäätise pihku, oli mõnda aga kõik korras. Aga siis ma märkasin ühel hetkel, et ta on selle jäätise juba otsapidi lahti teinud ja üritab seda käimise ajal sööma hakata. Loomulikult võtsin tal selle käest ära. Ja loomulikult viskas ta siis pikali. Kolmandat korda. :D
Ausalt, ma olen sellest ‘tunnete peegeldamisest’ nii väsinud. ”Ma saan aru, et sa tahad praegu jäätist süüa, mis siis, et õues on 15 kraadi külma ja me oleme kodust kilomeetri kaugusel. Sa pead kahjuks koduni ooatama ja enne tuleb õhtusöök ka ära süüa.” ”Ma saan aru, et sa tahaksid terve öö üleval olla, aga kell on juba üksteist ja emme on nii väsinud, et ta silmamunad kukuvad kohe kolinal maha ning veerevad kuskile voodi alla minema, kui sa kohe magama ei jää.” ”Ma saan aru, et brokoli on sinu arvates nagu roheline surm, aga TEGELIKULT on see sulle hea ja kui sa seda kohe ära ei söö, ei saa sa enam mitte iialgi mitte midagi magusta.” Okk, naliiii, ma tegelikult ei peegelda ta tundeid teda salaja ähvardades.
Lisaks veel see vastu haukumine ja ülbitsemine. Selles olen ma tegelikult vist ise süüdi. Näiteks on ta üle võtnud mingi oma vormi lausest ”nii ei tohi rääkida, see on inetu”. Nüüd, kui ma temaga pahandan, siis käratab ta mulle ”minuga nii ei räägita!” No mida ma selle peale tegema peaksin? :D Pean vist tõesti hakkama jälle vastavaid raamatuid lugema.
Müsteerium omaette on tegelikult ka see, kust tal osad sõnad ja laused üldse tulevad. Ükspäev näiteks vajus Annu diivanile lösakile ja virises läbi hammaste: ”mul on nii igaaaaaav”. Üks teine päev jälle käratas ta mulle, et ma vait oleksin. Ma ei ole iial kodus nii rääkinud, aga ometigi käib ta siin ringi ja ütleb selliseid asju. Nii palju siis sellest, et lapsed on kodu peeglid.
Varsti hakkan ma aimu saama ka sellest, mis tähendab laste tülide klattimine. Siiani on nad ilusti mängitud saanud, sest alati on Annu saanud valida kas ja millal ta poisiga tegemist teeb. Aga nüüd on poiss aina aktiivsem ja kiirem, seega saab Joel Annule igalepoole ka järgi. Eile näiteks läks Joel Annu puslet lammutama, Annu läks närvi ja lükkas kuti lihtsalt kummuli. Kõik asjad kisub ta ka poisil käest ära ja jookseb ”minu omaaa” kiljudes minema. Ma ei kujuta ette mis siis veel saab, kui Joel päris-päriselt jalad alla saab. Praegu käib ta juba abivahendite abil mööda tuba! Lükkab näiteks madalat taburetti enda ees või kõnnib tumba najal. Nii, et varsti on mul kaks jõmmi, kes igaüks ise suunas jooksu paneb.
Oma seisusest kukkusin ka ükspäev kolinal allpoole. Nüüd pole ma enam Annule ‘emme’ vaid lihtsalt ’issi naine’. :D
Oeh, palun öelge, et ma ei ole teda katki teinud ja kõik saab korda.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!