Nüüd on lõpuks tulnud ka meil aeg oma kompsud kokku korjata, korteri elule lehva-lehva teha, ning end päris oma majja sisse seada. Lõpuks! Olen seda päeva oodanud hetkest, kui oma kodinad siia korterisse sisse vedasime. Sest ilmselgetel põhjustel pole see koht, kus tahan elada laste, koerte, kasside ja kõikide muude elukatega, keda mul võtta ei lubata, sest mingil imelikul põhjusel arvab mees, et kassist ja koerast on küll… Mina lubasin talle aga vastutasuks Annust teha loomahullu, kes talt ilmselt oma esimese täislausega näiteks jänest nõuab. Täiesti adekvaatne ju?
Igatahes. Järgmine nädal, umbes täpselt sel samal ajal, kolime me siit põrguaugust minema. No ‘põrguaugu’ all mõtlen seda korterit, mitte seda väikelinna, kus hetkel pesitseme. Aga ikkagi, jeeeeeeeshhh!
Olgu-olgu. Ükskõik milline see korter ka välja ei näeks, ükskõik milline poleks see sisustus siin olnud ja kõik muud jutud, on see koht kuhu tõime oma esimese beebi. See on Annemaia esimene kodu. Ja mingil uskumatul põhjusel on mul siit tegelikult võrdlemisi raske lahkuda. Ma ei välista, et muutun enda järel viimast korda seda ust sulgedes päris sentimentaalseks, ning poetan pisara. Või paar.
Aga hetkel… Kelle kuradi mõte see oli nädal varem pakkima hakata? Et nagu päriselt…? Miks ma ometi selle vea JÄLLE tegin. Kas ma siis tõesti ei õppinud eelmisest korrast mitte midagi? Oehh… Igatahes nüüd on mul köök, magamistuba, elutuba, külaliste tuba, lastetuba ja kõik muud võimalikud toad täidetud poolikult pakitud kastidega. Vähemalt sel korral on meil kaste. Eelmisel korral toppisin ma KÕIKE suuuuurtesse 250 liitristesse prügikottidesse. Ja siis elasime nende kottide otsas terve nädala. Ning mina jõudsin enamuse neist kottidest lahti tassida, sest mul oli midagi vaja ja mul polnud enam absoluuuuutselt aimugi kuhu ma selle asja panin. Lühidalt öeldes – katastroof.
Sel korral olen veidikene organiseeritum, ning pakin kõikvõimalikud asjad kastidesse ja sildistan ära. Kolimine on minusugusele kontrollifriigile päris raske aeg…
Kui tol korral kolisin ma ainult kahe väikse toa sisu ja meid oli ka ainult kaks (no pluss kaks karvast tegelast), siis sel korral on asju… rohkem. Väääääga palju rohkem. Mul läheb silmade eest kirjuks, kui sellele mõtlema hakkan.
Mõtlesin midagi alguses, et ah mis see siis ära ei ole. Tavaar kasti, silt peale, teibiga kinni ja olemas. Aga oh ei kullakesed. Nii kergelt see juba ei lähe. Kas te teadsite, et mul on kolm kilekotitäit kilekotte? Nagu… miks ometi? Või miks olen ma alles hoidnud teatri piletid aastast hui-enam-teab-sest-kuupäevgi-on-juba-kustunud? Ning siis muidugi kõik need nipet-näpet huiamuiad, millega sa ei oska mitte kui midagi teha, aga samas ära ka nagu visata ei taha. Sodisahtli sisu ühesõnaga. Mul on näiteks Vanilla Ninja kaelapael, mille sain…kuskilt ja siis igast küünlad ja seebid ja magnetid ja pliiatsid ja tikutopsid ja vanad võtmed ja käepaelad, mille lasin meile teha, siis kui meil mehega sai vist… kaks aastat koos oldud (?) ja ja… nodi. Selliseid aardeid sain ma ainuüksi juba köögist terve karbitäie. Mul pole aimugi kuhu ma selle väikse sodi kõik uues kohas panen. Mul on tõsine horderi probleem, heeeeelp?
Kui ma hoolega pakiksin, saaksin ma asjad maksimaalselt kahe päevaga kokku, aga ei, mul on vaja sada aastat enne alustada, et saaks ikka pool elu kastide otsas elada.
Mu ema pidi järgmisel nädalal last vaatama tulema, et ma saaksin rahus pakkida, sest muidu on nii, et mina pakin kokku ja teatud kahejalgne pakib jälle lahti tagasi. Vabalt oleks võinud alles siis alustada, kui ema siia jõuab. Aga noh, mis ma teha saan ma olen elevil!
Tegelikult tahtsin ma alles uuest kodust blogida, aga kuna ma ei tea kas ja kuna sinna alles neti saab, siis mõtlesin, et mis siin ikka. Jagan vahelduseks teilegi häid uudiseid.
Alguses unistasin sellest, et teen sellise postituse kus teavitan teid lausa kahest imelisest ja suurest uudisest, aga seda kuidas selle esimese uudisega läks, saite juba nädal tagasi lugeda kahjuks.
Peale viimast postitust oligi kuidagi raske uuesti midagi kirjutada, sest kõik tundus justkui tühine, või ma ei tea. Kuidas sa ikka peale sellist uudist laivi lendad ja näiteks oma hiinast saadud kraami näited, eksole? Aga noh, kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks, või midagi sellist…
Aga jamh, seoses uue koduga, siis meil oleks nii-ii-ii palju asju vaja, aga me oleme end sel kuul nii emaseks juba maksnud, et sööme ilmselt ülejäänud kuu mehega makarone. :D Aga see ei takista mind suurelt unistamast ja kui ma mingipäev viitsin, siis teen väikse wishlisti ka. Ja mind üldse ei huvita, et teid e huvita. Ma ikka teen. :D
Kas teil on kodus sodisahtel, või kaks, kuhu poetate asju, mis nagu kuskile mujale ei sobitu? Mida põnevat sealt leida võib? Millal teie viimati kolisite? Kas teil on häid ideid, kuidas see kergemalt üle elada?
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!