Kolmas laps: kakskümmend nädalat

Pool ootust on läbi, ning ma ei suuda ära oodata, et see teine pool ka sama kiirelt läheks! Tõenäoliselt lähevadki järgmised 15 nädalat kiirelt, aga siis need viimased paar nädalat jäävad ikkagi venima nagu tigu mööda märga muna.

Ma ei hakka ilustama, enesetunne on kohati ikka päris sitt. Eile õhtul näiteks viskasin diivanile kummuli ja püsti enam ei saanudki. Lõpuks lihtsalt jäingi sinna samma magama, sest puus oli lihtsalt niii metsikult valus. Iga väiksemgi liigutus tekitas sellise tunde nagu keegi rebiks mul jalga otsast ära. Hakkavad juba vaikselt meenuma need varahommikud Joeli ootusaja lõpust, kui roomates vetsu läksin (oli valida kas lasen end täis, või nutan ja roomas – nunnu eks).

Sellist hetke nagu enam ei olegi, kus midagi kuskilt ei valutaks või tunda ei annaks. Kui puus põrgupiina ei tekita ja lonkama ei sunni, siis selg ikka valutab. Kui juhuslikult mingi ime läbi selg ei valuta, siis on mul kõrvetised jne. Ja noh, ühesõnaga… parem oleks, et see titt seda kõike väärt on! :D :D :D

Eile käisime mehega üle pika aja kahekesi ringi tuierdamas. Lapsed sokutasime sõbranna juurde segadust külvam, ise läksime kinno ”Klassikokkutulek 2” vaatama. Tegelikult pidime linna minema üldse sellepärast, et auto remonti viia, aga siis mõtlesin, et kasutame võimalust – raputame marakratid maha ja lähme naudime paar tundi lastevaba elu. Üks mõngel ujus muidugi salaja kaasa, aaga noh, peaaegu. Keegi vähemalt ei oksendanud mu peale, ega karjunud söögi ajal laua alt, et ma talle ampsu annaks…

Söögiisu, sh ka magusaisu on leidnud minuni tagasitee ja tulemus on ka kohe näha – neli nädalat ja kolm lisakilo. Nii palju siis sellest lootusest, et ehk ei tõmba ämmakas mind liistule, kui ma liiga palju juurde ei võta. Need on need neetud juustusaiad öösel kell kaksteist…

God fucking damn it

See rasedus on ikka veel minu jaoks kõigist eelnevatest kuidagi nii erinev. Näiteks, esimest korda elus ei tunne ma end raseduse ajal mingi imelise rasedus-jumalannana. Kuigi kõht nagu kasvab ja on ju nähtav kah, siis on mul ikkagi ennast vaadates selline tunne, et ma olen lihtsalt fätso, mitte rase. Selline…ebamäärane ja pekine ja… blääh.

See väike suller, kes teiselpool mu naba puuküürnikku mängib, on endast lõpuks ka märku andma hakanud. Viimase nädala jooksul olen teda tihemini tundma hakanud, umbes 3-4 korda päevas tunnen, et taidleb seal midagi. Päris esimest tuntavat liigutust ma ei osanudki kirja panna. Kuskil 15-16 nädala paiku hakkasid mingid mulinad pihta, aga ei osanud mina siis veel kindel olla, et see ongi nüüd see. Hehh, ise kolmandat korda viimase nelja aasta jooksul sellises staadiumis rase, aga aru ei saa kas kõhus möllavad gaasid või beebi. No tee või tina, minu jaoks on nad alguses eristamatud.

Ma olen üpris ärevil ka. Nädala lõpus on mul looteanatoomia ultraheli. Tõenäoliselt ei öelda seal mulle lapse sugu ja isegi kui öeldakse, siis ei saa ma seda 100% usaldada. Annu oli mul ju ka nende sõnul ”kindel poiss”. Tellisin isegi ”it’s a boy!” särgi omale (issand kui nõme see särk tegelikult oli!). 30. nädalal otsustasin siiski millegipärast Elites käia ja seal siis öeldi, et see poiss on küll oma tilli ära kaotanud. :D

Tahtsin nüüd ka Elitesse minna, aga siis vaatasin, et nad on jälle hinda tõstnud (Annu ajal oli hinnaks 50euri, Joeli ajal 60euri, nüüd 70euri), ning otsustasin hoopis TÜK’is tavalises ultrahelis käia, sest see on kolm korda odavam. Minu jaoks vahet pole, sest pilte saada ma ei looda (laps näeb hetkel nkn välja nagu tulnukas) ja ninnunännu suhtumise eest ma ka antud hetkel maksta ei raatsi. Tahaks vaid teada kas oodata on tilliga või tillita isendit. :D Minu jaoks muudab lapse soo teada saamine raseduse kuidagi mõnusamaks ja ma muutun lapsega kohe lähedasemaks, kui tean kuidas temast mõelda. Loodetavasti nad ikka viitsivad seal TÜK’is vaeva näha, kui ma peale maksan. Riiklikus korras minnes nad igatahes soo vahtimisele ülemäära aega ei raisanud, mis on muidugi arusaadav ja okei, sest lõppkokkuvõttes polegi soo määramine selle uuringu eesmärgiks. Kui ma aga oma rahakotirauad avan, siis tahaks ikka saada seda mille järgi ma sinna lähen.

Tegelikult on aeg juba nii kaugel, et ma peaksin hakkama vaikselt asjade soetamisele mõtlema, aga see tundub kuidagi nii sürr veel, et ma reaalselt ka varsti kolmanda prääniku siia majja toon.
Kuna mul on alati peale sünnitust umbes 6 kuud ”NEVER-EVER ei sünnita enam!” mentaliteet, siis olen ma iga jumala kord kõik asjad laiali jaganud ja uuesti rasedaks jäädes jälle otsast alanud. No see kord ei ole erand… Annust jäi Joeli jaoks vähemalt lamamistool ja kiik alles, aga sel korral andsin needki kohe ära, kui Joel neist välja kasvama hakkas.
Kui nii võtta, siis tegelikult polegi meil palju vaja. Nüüd juba tean mida ma kasutan ja mis jääks seisma, seega uuesti pean muretsema mingi kiige-laadse asja, kuhu titte turvaliselt käest ära saaks panna (eeldades, et ta seda teha lubab), midagi kuhu ta riided mahutada, väike vann, turvahäll (ilmselt midagi cybexilt ja koos alusega), ning korv või vooditasku, et kaks suuremat ahvipärdikut beebit keset magamist sodiks ei hüppaks. Uue laari korduvkasutatavaid mähkmeid pean ka tellima, sest vanadel andis nüüd veekindel kangas lõpuks otsad. Uut vankrit tahaks kaaa, sest meie vana hea Hartan on juba kolme lapsega üle nelja aasta igapäevases kasutuses olnud, ning näeb veidi väsinud välja, aga no see on pigem ”tahaks” kui ”peab” asi. Mõned kodinad ka juurde ja peakski nagu vsjo olema, sest mida sel titehakatisel ikka nii väga tegelikult vaja on – süüa (tiss), magada (linas, vankris, kaisus), sooja (riided), häda teha (kk mähkmed) ja turvaliselt reisida (turvahäll). Meelelahutuse olen talle juba eelnevalt valmis sünnitanud.

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud! Ma käisin glükoositaluvuse testil ju ka siin paar nädalat tagasi. Ega ma ei ole teile veel rääkinud? Igatahes, kui olen, siis olen, loete uuesti. :D Ühesõnaga, lootsin seal magada, sarja vaadata ja vaikust nautida, aga selle asemel sain palatikaaslase, kes suht non-stop rääkis. Kui ma oleksin ka sõna sekka saanud öelda, siis ehk oleks talle maininud, et ma tulin siia mehe ja laste eest peitu, et närve puhata, aga noh, jah… :D
Lõppkokkuvõttes torgiti mind kolmemeetriste nõeltega siniseks (reaalselt, verepunnid lõid üles, ning ma olin veel kaks ja pool nädalat sinine nagu herohoor), ning 0.1’ga väänati mulle gestatsioonidiabeet ära. Järgmisel nädalal on mul esimene diabeediõe konsultatsioon, eks näha ole mis saab. Kui ta minult jälle 3x päevas enda torkimist ja iga söödud-joodud asja üles kirjutamist tahtma hakkab, siis ma a) hakkan nutma b)nõuan kordustesti c)annan kuskile allkirja, et loobun sellest porrist omal vastutusel. Loodetavasti ta siiski halastab mu peale ja laseb mul näiteks paar korda nädalas mõõta ja siis need näidud talle näiteks meili peale saata. Päris ilma igasuguse kontrollita ka nagu jääda ei tahaks, sest diabeet pole tegelikult ju naljaasi, aga samas see 0.1 on nagu nii…napikas, et megalt tõmblema ka hakata ei tahaks.

Aaga hää küll, ma lähen võtan kapist porgantit (loe: juustusaia) ja hakkan oma seepe vahtima. See vana hea emmede kimbatus – oma aeg versus uni….

magu on juba nii suur, et ümbert kinni võtma enam ei ulatu – õndsad kakskümmend nädalat

Kolmas laps: kuusteist nädalat

Ma olen viimase nelja nädalaga saanud kinnitust, et palju raskem on olla paks ja rase, kui lihtsalt paks või rase. Ma mõtlesin, et äkki ma Annu ajal olin lihtsalt hädapätakas, sest Joelit kanda oli paljuuuu kergem* ja ometi oli mul siis juba üks aktiivne aastane jõmm kõrval, kes suht nonstop midagi tahtis. Joeli ajal roomasin veel päev enne sünnitustki aiamaal, külvasin ja rohisin. Kui ma praegu, kuusteist koma midagi nädalat rasedana mõtlen, et ma pean paari kuu pärast peenraid tegema hakkama, siis….oibläää. Ma reaalselt ei kujuta seda ette.

*Praegu ja Annu ajal kaalusin 20kg rohkem, kui Joelit oodates.

Mul on need viimased nädalad kohati ikka päris hädised olnud. Selg teeb koguaeg põrgupiina ja parempoolne puusaliiges ka trikitab. Kui ühte asendisse liiga kauaks jään, siis lööb puusaliigesesse hästi terava valu, nagu keegi oleks mind sinna pussitanud või midagi.

Hormoonid möllavad ka täiega. Iga veidikenegi armas filmilõik või video ajab nutma, seal samas jälle suudan end nii välja vihastada ka üheainsama ”valesti” öeldud sõna peale, või ahastusse sattuda kui näen kui räpane mu maja on. Ma ei tea kas see on mingi OCD häire, hormoonid või pesapunumise tuurid, aga ma reaalselt käin kodus ringi ja näen lihtsalt igal pool mustust. Näiteks… Ma vedelesin täna hommikul voodis, kuulasin kuidas lapsed elutoas naerdes igast peenikest mänguasja-sodi maha valasid ja mõtlesin, et ma ei suuda püsti tõusta, ma ei taha sellega tegeleda. Aga oleksin pidanud ikka üles tõusma, sest selle lakke vahtimisega avastasin, et meil on laeliistud pesemata jäänud ja kolm korda võite arvata kas ja kui palju see mind häiris, ning kas ma need lõpuks pestud ka sain… Ütleme nii, et viiendat kuud rasedana, kahe üksteise peale asetatud lauaga lae alla ronimine polnud ilmselt mu tänase päeva kõige geniaalsem mõte, aga ära tegin ma selle ikkagi. Kõigest 15 korda pidin üles-alla ronima, et laudu edasi liigutada, ning ühe korra pidin pikali ka viskama, sest pilt hakkas silmade ees uduseks kiskuma… :D

Lõhestunud isiksuse tunne on. Üks osa minust vaatab kodus ringi ja tunneb metsikut vajadust koristada, organiseerida ja küürida, sest kõik on lihtsalt niii rämesitane, aga teine osa minust ei suuda õieti liigutadagi, sest selg on valus ja puus on valus ja kael on valus ja kõndida on raske ja kõhu lööb valusalt toonusesse, kui üritan liiga palju tõmmelda. Ühesõnaga, blääääh, täitsapekkis värk.

Üksöö nägin unes, et hakkasin lapse liigutusi tundma. Ma veel mõtlesin samal ajal, et no see ei saa ju hetkel veel päriselt laps olla, sest esiteks on mul sel korral platsenta eesasetus, teiseks olen ma nii fät ja kolmandaks pole see laps vist veel nii tugevaid luidki omale suutnud kasvatada, et mind niimoodi toksida. Aga tunne oli nii tuttav ja tore, ning ma ei suuda ära oodata millal ta päriselt niimoodi siplema hakkab. Ja mõelda vaid, see aeg polegi enam mereda ja mägede taga! Annu ja Joeli liigutusi hakkasin tundma 17-18 nädala vahel, aga siis oli platsenta tagaseinas ka, seega nüüd ma enne 20. nädalat väga nagu ei loodagi midagi.

Magu, aju ja isud ei suuda ka kokkuleppele jõuda. Isuga vaatan midagi ja mõtlen, et ooo kus seda alles sööks, aga kui sööma hakkan, läheb süda pahaks või saab kõht kahe ampsuga täis.

Oeh, aeg võiks juba nii kaugel olla, et saaks selle tite kätte ja asi vask. Aga mõte järjekordsest kahekümnetunnisest sünnitusest ei ole just ka kõige meeldivam. Ma oma naiivsuses loodan, et äkki kolmandal korral joppab ja saan siiski lõpuks kergemini. Esimesel korral läks ju asi pekki sellepärast, et Annul oli juba kõhus olles nina püsti ja ta ei mahtunudki normaalseid teid pidi välja. Teisel korral olin hirmul, et esimese korra jama kordub taas, ning avatus hakkaski normaalselt alles siis tekkima, kui epiduraali sain mis kõik ära lõdvestas. Nüüd kolmandaks korraks loodan väga, et saan täitsa ise hakkama, et suudan olla rahulik ja lõdvestunud. Ehk on mu kehal ka nüüdseks selge mida kurjamit ta tegema peab!

Mõtlen endiselt palju ka tasulise ämmaka võtmisele, aga see üks kellele ma kirjutasin, ei suvatsenud mulle vastata. Kui küsite nüüd, et milleks mulle tasuline ämmakas, siis näiteks selleks, et mu sünnituse juures oleks mulle juba tuttav inimene, keda ma tunnen ja usaldan. Inimene kes teab mu eelnevaid kogemusi, mu soove ja hirme. Inimene kes oskab mind maha rahustada, tagant sundida ja vajadusel paika panna, aga seejuures siiski meeldivaks jääda. Lisaks fakt, et mu eelnevad sünnitused on olnud pikad ja rasked, ning ma olen olnud mitme vahetuse valvata. Tema aga oleks terve selle aja minu juures. Valves olev ämmakas ei jõua ealeski end sinu looga kurssi viia ja süveneda, tasuline ämmakas on personaalsem ja tagaks mulle ehk selle rahu, mida ma vajaksin, et sünnitus läheks hästi. Kas keegi teist oskab mulle mõnusat ämmaemandat soovitada?

kuusteist nädalat

Kolmas laps: kaksteist nädalat

Väikeste laste kõrvalt liigub see aeg ikka meeletu kiirusega! Kui nii edasi läheb, on see beebi mul kätel enne kui jõuan rasedusega korralikult äragi harjuda. Mul saab varsti juba 15 nädalat täis, aga mul on veel 8.-12. nädala kokkuvõte kirjutamata!

Enesetunde poolest olid need nädalad üsna normaalsed. Eks selliseid nipet-näpet asjad ikka olid, aga ei midagi hullu veel. Näiteks ei isuta mul endiselt eriti soe toit. Ma parema meelega ei tahaks üldse midagi söögitegemisest kuuldagi, aga noh, pole valikut kahjuks. See, et mina süüa ei taha, ei tähenda, et teised ei tahaks. Mina ise toituks hea meelega vaid puuviljadest ja salatitest. Kuigi noh, mõni erand siiski vahel on. Ükskord isutas mul näiteks rämedalt frikadellisupi järgi. Tegin siis suppi, röstisin kõrvale rukkileiba, sõin ja mõmisesin – niii hea!
Minu jaoks on see isude asi ikka väga veider. Mul pole iial sellised asjad isutanud, nagu praegu – hapukurk, supid, TAVALISED makaronid hakklihaga (ma pole aastaid valgeid makarone söönud!) jne. Magusat ei taha ma ka eriti nähagi, mis on minu puhul jällegi väga veider, sest maailmas pole ilmselt suuremat magusasõpra, kui mina… Aga noh, see on positiivselt mõjunud ka mu kaalule, ma olen 3 kilo vähem pekine. :D

Nende nädalate sisse mahtus ka ämmaemanda külastus, kus ma sain kõigi nende proovide vastused, mida ma eelmise kuu alguses tegemas käisin. Issand, ma mõtlesin, et nad tõmbavad mind seal laboris tilgatuks – u 9 potsikut verd + kaks pissiproovi, et kõiki neid teste teha. Aga vähemalt oli kõik hästi, kui välja arvata fakt, et mu veresuhkur oli täpselt viimase piiri peal – mul oli 5,1 ja probleemseks loetakse 5,2. See tähendab nüüd seda, et mul tuleb vähemalt ühe korra, tõenäoliselt isegi mitu korda, kui esimese korraga diagnoosi ära pandud ei saa, läbi teha see jube glükoositaluvuse test. Ilmselt ma selle diagnoosi jälle saangi, ning pean hakkama iga päev mitu korda veresuhkrut mõõtma, kõiki söödud ja joodud asju üles kirjutama ja toitumisnõustaja juures käima.

Annu ajal, kui ma olin samas kaalus, mis nüüd, diagnoositi mul gestatsioonidiabeet, Joeli ajal, kui ma olin 20 kilo kergem, aga pääsesin ma sellest õudusest*. Kuigi see ei pruugi alati olla seotud naise kaalu ja toitumisega, siis minu puhul ilmselt see siiski just nii on. Kuigi jah, isegi Annu ajal oli see diagnoos mul minu arvates pigem natukene nagu ”ebavajalik”, sest selle raseduse jooksul oli mul veresuhkur üle normi vaid kolmel korral ja kõik need kolm korda olid siis kui ma olin üle 12h jutti söömata, st siis ka tol päris esimesel proovil, kui mul selle õnnetu 5,2’ga see ”diabeet” avastati. Muidu aga võisin süüa ja juua mida tahtsin ja millal tahtsin, näit üle normi ikka ei läinud ja lapski sündis pigem kribu, kui ülisuur (50cm/3400g). Kuigi jah, see ei tähenda, et asja ei peaks tõsiselt võtma, sest mõnel kaasnevad selle diagnoosiga ikka väga tõsised ohud, nii endale kui lapsele. Minu puhul osutus see lihtsalt minu arust veidi ”üle paanitsemiseks” ja lõpuks isegi häirivaks asjaoluks sünnituse juures, sest mul ei lubatud tänu sellele diagnoosile mõnda asja katsetada, mida ma oleksin proovida soovinud, näiteks vanni sünnitamist jms. Aga noh, pigem karta kui kahetseda ja kui on vaja, siis on vaja.

*Kuidas 9 kuuga 20 kilo alla võtta? Saage beebi, kes never ei maga ja röögib sulle 12-16h päevas silmnäkku. :D

12. nädalal oli mul Tartus ka Oscari uuringu teine pool, st ultraheli. Hakkasin mina siis Tartu poole sõitma, ise jumala rahul, et saan rahulikult üksinda ära käia, sest ema tuli külla ja jäi lastega koju. Aga siis, aga siiis – 20 km enne Tartut käis pauk ja auto jäi lihtsalt seisma.

p_20180125_110739_bf

Helistasin siis koju mehele, et vot selline lugu nüüd. Vaeseke sai peale öövahetust vaid tund aega magada, enne kui ma ta jälle õue külma ja lörtsi kätte ajasin… Helistasin siis ultraheli-tegemise-pleissi ka, et ma jäin autoga teele, aga mees tuleb mulle kohe teise autoga järgi ja kui ma nüüd tund aega hiljem jõuan, kas neil on siis veel võimalik mind vastu võtta – õnneks oli.

Ma pean tunnistama, et kui ma eelnevalt sellele Oscari testile mõtlesin, siis tabas mind mingi imelik hirmu-pojuke. Ma pole varem mitte kunagi kahelnud, ega mõelnud neile ultrahelidele hirmuga, sest alati olen ma juba enne täiesti veendunud olnud, et kõik on lastega hästi. Sel korral aga natuke põdesin. Plaanisin juba isegi guugeldama hakata erinevate sündroomide kohta ja uurida kuidas näeks mu elu välja kasvatades puudega last.

Kaasa ei aidanud ka see, et ultraheli tegev arst ei saanud kuklavoldi mõõtu väga hästi vist kätte ja muudkui mõõtis seda uuesti ja uuesti ja uuesti. Ühel hetkel kuulsin arvu 800 ja mõtlesin, et kas see nüüd oligi see riskinumber? Et 1:800’st on võimalus, et saan puudega lapse, või mis… Aga last sealt ekraanilt vaadates tundsin, et lõppude lõpuks ei oleks sel siiski vahet – see laps sünniks nii ehk naa. Kui tegu poleks just tõesti mingi vägavägaväga tõsise asjaga, ala, et on 100%  kindel, et laps sureb vahetult peale sünnitust vms. Lihtsalt vaatasin seda väikest inimest ja mõtlesin kui õnnistatud ja õnnelik ma ikkagi olen: ennast pole veel õieti ollagi, ta oli kõigest 7,1 cm pikk, aga juba täitsa inimene – käed, jalad, nägu ja kogu krempel, välimuselt juba täitsa inimene ühesõnaga. Mis siis, et kõigest natukene pikem kui tikutops – ikkagi inimene, minu inimene! Ta maigutas seal suud ja hüppas ringi, liigutas oma tillukesi käsi ja jalgu… Oeh, ma ei suuda ära oodata millal ta juba siin on!

Lõpuks sõnas arst siiski, et risk kromosoomihaiguste suhtes ei ole tõusnud ja kõik on täpselt nii nagu olema peab! ”Risk” on 1: 20 000’st. Tähtaeg liikus ka neli päeva ettepoole – augusti algusest, juuli lõppu. Viimase ultraheli järgi oleks beebs pidanud sel päeval olema 12+5, aga seal selgus, et ta vastab juba 13+2 nädalale. No minugipoolest, seda kiiremini ta mul kätel on!

See kõhu kasvamise värk on muidugi ka hirmuäratav. Iga päevaga on see suurem ja ümaram ja rohkem nagu rasedakõht, mitte pekivolt. No vaadake ise, ma ei aja ju pada? Või olen ma lihtsalt peast rase ja ise ei näe, et ma olen nagu kilesse pakitud rasvatihane? :D

Kaheksa nädalat versus kaksteist.

Pläran rasedusest ja beebidest ja kõigest mis meelel mõlgub

Raseda aju on ikka täiega end sisse seadnud, koos rumalate raseda-unenägude ja kogu kupatusega! Aidaa mu mälu muidugi ka, aga ega see polnud ju enne ka teab mis hea, seega neeeh. Muide, see olevat teaduslikult tõestatud, et naine jääbki rasestudes lolliks, sest tal on nii palju muud tähtsat millele nüüd mõtlema peab, seega kõik muu ”rämps” visatakse ajust välja. Mina muidugi vaidleksin selle üle, et mis on rämps ja mis mitte… et kas mu sünnikuupäev on rämps? Sest noh, üleeile ma igatahes ei suutnud ära otsustada, et kas ma olen sündinud 04.03 või 03.04. Ärge küsige kuidas see võimalik on… Ununevad ka telefoninumbrid, pangakaardi paroolid, isikukoodid… Ja no kui ämmaemand rasedakaarti vormistades esitas mulle umbes 300 küsimust, stiilis kas, millal ja miks on mul mingid operatsioonid olnud (see nimekiri on ikka piiiiiiiik), mis kuupäevade ja kellaaegadel on mu lapsed sündinud, kui palju nad kaalusid ja kui pikad nad olid, mitu korda ja mis aastatel-kuudel ma rase olen olnud (samuti pikk nimekiri) jne, siis pidin ma küll südari saama ja ämmakas vaatas mind ka sellise näoga, et no nahhui sa üldse siia ronid, kui sa ei mäleta mis mõõdus pägalikke sa endast välja pressinud oled…

Kuna ma olen juba oma seitse korda rase olnud, siis võiks nagu eeldada, et mul on korralik rasedariiete kogu tekkinud, aga no sellega on nüüd küll selline lugu, et ma palvetan iga õhtu enne magama minekut kõige võimsamate poole, et selle kuuga saaksid külmad läbi, sest vastasel juhul ei tõsta mina oma jalga enne toast välja, kui kannatab sinna ilma jopeta minna. Variant kaks on see, et ma rotin oma mehe jope ära ja näen järgmised jumal-teab-mitu kuud välja nagu eksinud eskomo, sest minu mantel on ametlikult mulle kõhust liiga kitsas ja ma saan selle selga vaid nii, et imen kogu oma sisikonna pannkoogiks kokku ja mees toore jõuga tõmbab luku kinni. Kõndides läheb mantel koguaeg üles ja tekitab rindade alla suure voldi. Mees naeris täna, et sinna volti võiks telefoni ja rahakotigi hoiule panna… Poeni saan igatahes kuidagi niimoodi kõnnitud, aga nii kui uksest sisse saan, pean luku lahti tegema, sest muidu kukuks mul küll emakas püksisäärde…

Ahjaaa, unenäod… Toredad asjad. Või noh, olete te kunagi nokaga kassipoega imetada üritanud? Mina igatahes ühes unenäos olen kunagi proovinud… Üleeile nägin unes, et sünnitasin juba ära. Ise veel mõtlesin, et mida asja – mul saab alles 12 nädalat täis, et kuidas ma juba normaalse lapse sünnitasin, aga kuna emotsioon ja uni ise oli ka nii reaalne ja armas, siis üleliia ma sellega oma pead ei vaevanud. Mäletan nii hästi kui ülevoolav see tunne oli – hoida kätel oma kolmandat, imelist beebikest… Eriti rõõmus olin selle üle, et sünnitus läks hästi ja kiirelt – olin nii uhke enda üle, et sain täitsa ise hakkama ja palju kiiremini ka, kui eelnevatel kordadel. Ja omg, ma tundisin tema beebilõhnagi! * Ärkasin naeratus suul ja kui ma aru sain, et see oli kõigest uni, tahtsin ausõna nutma puhkeda. Ma olin niiii pettunud, et ma pean veel pool aastat ootama, et seda tunnet ka reaalselt uuesti tunda.

*Ma tahaks seda lõhna kuskile purki koguda, et seda siis vahel nuusutamas käia. Ternespiima lõhnaline tita on minu arust maailma kõige meeldivam asi! Omg, mul on vist beebipalavik…

See unenägu meenutas mulle valusalt ka seda, et tegelikult oleksingi ma ju lähinädalatel sünnitamas… Oeh, raske on sellele mõelda, aga ma ei saa sinna midagi parata ka. Klomp tekib ikkagi kurku ja raske on lahti lasta. Kes ta olnud oleks… Kelleks oleks ta saada võinud… Täitsa imelik on praegu vaadata Joelit ja mõelda, et kui Annu oli sama vana, sündiski mul Joel. Ja nüüd oleks pidanud sündima Mannatera. Omamoodi lahe, et kõigi sünnituste vahe oleks siis olnud 1a7k.

Ühesõnaga, see on mul hästi omamoodi rasedus. Hästi emotsionaalne, sümptomid on kohati ikka palju tugevamad kui eelmiste rasedustega, kõht kasvab veeeel kiiremini, kui eelmistel kordadel ja ma ei taha mõeldagi milline ma sünnitama minnes välja näen… Tõenäoliselt pean liikumiseks kraanat kasutama, või midagi… Tõesõna, ma ükspäev kuulasin üle tüki aja jälle doppleriga lapse südamelööke ja peale 10 minutilist otsimist, kui ma olin juba mõelda jõudnud, et miks ma toone ei leia, liikusin poolkogemata veidi kõrgemale ja voilaa, seal nad olidki! Umbes 5 cm nabast allapoole. Teoreetiliselt peaks emakas sellele kõrgusele vist jõudma alles u 20.nädala paiku. Et nagu, mida asja. :D

Ükspäev vaatasin Annu ja Joeli haiglast kojutoomiskomplekte ja ahastasin, et kas nad tõesõna olid kunagi niiiii väiksed? See oleks nagu eile olnud, aga samas nagu ka 10a tagasi… Teate seda tunnet? Nii veider!

Kuidas lõpetada laste saamine, kui sa suudad luua midagi nii armast?

Oeh, ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga me teda siin juba ootame. Annu küsib minult igal õhtul, et kas beebi tuleb siis välja, kui emme kõht läheb sama suureks kui seal riiuli peal oleval kujul? Seletuseks: mul on iga raseduse lõpus tehtud kõhukips ja hetkel seisavad need mul magamistoas, lae all riiulil. Praegu ma mõtlen, et kas tasus ikka talle öelda, et beebi siis tuleb. Kõht on mul selline juba vast 30ndaks nädalaks ja jumaaaal, kes see jaksab siis seda pärimist ära kuulata kõik need ülejäänud 10-12 nädalat. :D

Meenutuseks teile – mina mõnda aega enne Joeli sündi20160528-DSC_0054Ja mina Annuga, 37. rasedusnädalal.

Aeg võiks juba sealmaal olla, et saaks põnni liigutusi tunda ja uhkusega rasedariided selga ajada, ilma mõtlemata, et kas ma näen juba piisavalt rase välja või tundun lihtsalt ülesöönud emisena, kes on end viinerikilesse pakkinud. :D

Kolmas laps: kaheksa nädalat

Eelmiste rasedustega olen kokkuvõtteid teinud iga nädal, sel korral otsustasin, et teen korra kuus, sest reaalselt, kes see ikka viitsib nädalast-nädalasse peaaegu sama teksti lugeda… Kuigi jah, sel korral tundub see rasedus kuidagi väga teistmoodi. Mul pole mitte ühegi rasedusega varem niimoodi iiveldanud, nagu praegusega. Ma tahaks uskuda, et see on vaid hea märk. Ja no mul on südames mõnus rahu ka, ning ma eeldan, et see on sellepärast, et kõik rasedused, mis on mul üle seitsme nädala jõudnud, on ka hetkel siin, minu kõrval. Ma ei hakka üldse mõtlemagi, et äkki on sel korral teisiti vms. Ma vist ei elaks seda lihtsalt üle. Seega naudin oma iivelduse-õnne-raseduse mulli täie raha eest.

Ühesõnaga, mul on suht non-stop nii paha olla, et ma pole juba üle nädala normaalselt süüa ega eksisteerida suutnud. Enamus päevast on selline läila, väsinud ja rõve tunne. Pole otseselt iiveldus, et kas oksendada või mitte, aga selline…rõve, et süüa ei suuda ja tahaks vaid diivani peal meritäht olla. Kui päevas paar korda see tunne üle läheb ja ma midagi KOHE (reaalselt, minutite jooksul) ei söö, tuleb see tunne tagasi ja siis veedan ma jälle tunde ja tunde selle õõvastava tundega võideldes. Ükspäev ma näiteks sõin kaks mandariini. Öösel kell üksteist. Ja see oligi kõik selle päeva kohta, sest terve ülejäänud päeva oli selline tunne, et kui keegi kasvõi sööki mainib, jooksen vetsu poole. Kõik tugevad lõhnad häirivad ja ajavad iiveldama. Mul ajab isegi see südame pahaks kui ma pliiatsit hammaste vahel hoian! Paar korda päevas on kindlasti ka selliseid hetki kus ma lonkshaaval vett joon, sügavalt hingan ja olen iga hetk valmis vetsu poole punuma pistma, sest ma tunnen kuidas suu kergelt vesistama hakkab ja…õgh. Kole värk.

Isud vahetuvad ja lähevad ka imekiirelt üle. Ükspäev avastasin kell kaheksa õhtul, peale seda, kui ma järjekordselt polnud päeva jooksul mitte ampsugi söönud, et oooo pitsa kõlab täiega imeliselt – ma pean seda saama! Ja enne veel kui mees uksest välja jõudis, et poest tomatit ja pitsapõhja pulbrit tuua (sest päris ma oleksingi viitsinud pärmi sulatama hakata ja ise teha), läks see isu üle. Aga no kuna mees oli nii armas ja kõik asjad poest tõi, pidin ju ikkagi pitsa valmis tegema. Praadisin hakkliha, okse kurgus. Ja oiblää kui kogu see krempel ahju läks, see hais… ma mõtlesin, et palun mehelt gaasimaski. :D

See iiveldus on rõve, aga samas mulle meeldib see ka väga – tean, see kõlab nii masohhistlikult, kui veel vähegi saab, aga no see mõjub mulle rahustavalt. See justkui kinnitab mulle pidevalt, et rasedus areneb kenasti ja kõik on titaga hästi. Selle nimel olen valmis kõik ära kannatama ja ei unda seejuures üldse. Vähemalt mitte enda arust…

Raske on ka väsimusega toime tulla. Ma olen niigi koguaeg nagu laip, aga nüüd olen ma veeel… laibam. Hommikul tõusen üles ja selline tunne on nagu ma polekski vahepeal üldse maganud. See võib muidugi olla tingitud ka faktist, et need olemasolevad lapsehakatised siin majas ei oska vapsee oma voodites magada ja imbuvad ikka mingiaeg meie omasse. Ja siis olen ma sunnitud magama mingis rõvedas sundasendis, sest külge keerata ei saa – mingid väiksed inimesed on end mulle nii kõvasti kaenlaaukudesse surunud, et raske on hingatagi, rääkimata liigutamisest. Ma tõstan neid mingi kaks-kolm korda öö jooksul ära, aga kui ma hommikul silmad lahti teen, on nad ikka meie voodis! No mida asja.

Kuu aja pärast on mul Oscar (ultraheli + vereproov, ehk uuring väärarengute jms tarbeks). Nii kaua pean siis kannatama ja praadima oma kahtlustes ja kõhklustes. Muide, millal Oscar riiklikku kavva võeti? Vanasti oli see ju tasuline. Igati positiivne üllatus igatahes.

Kui välja arvata meeletu väsimus ja see pidev läila tunne, on kõik väga hästi. Või noh, ma võin väga kergelt närvi minna ja üle terve maja karjatada, nii, et kõik jooksevad laiali, nagu rotid uppuvalt laevalt, aga neeeh – selline olen ma vist niikuinii koguaeg. :D

Ma mõtlesin, et kas panna siia lõppu kõhupilt ka või ei, aga otsustasin siiski, et hetkel ei anna see vist veel eriti midagi. Kõht on mul niikuinii enamus ajast nagu ma oleks 20 nädalat rase, seega hetkel on seal 85% pekk ja umbes 15% beebikraam ja megaimelik oleks kaheksanda nädala kokkuvõttele lisada pilt kus ma näen välja nagu läheks varsti sünnitama. :D

Edit: Mingepekki. Ma sain just aru, et KV, ehk kuklavoldi uuring ja Oscar on vist täpselt sama asi. Ja seda on mulle vist juba mõlema rasedusega tehtud. Kus ma elanud olen… nagu esimest korda saaks emaks! Midapekki.

Edit2: Guugeldasin veidi veel ja tundub, et mul oli siiski õigus, ning KV ja Oscar ei ole sama asi. KV on lihtsalt ultraheliuuring kus mõõdetakse kuklavolti jms, ning Oscar on veretest + ultraheli, mis arvutab täpsemalt riskide suurusi jms. Oscarit ei tehtagi kõigis haiglates, st kas sa saad selle uuringu või ei, oleneb sellest kus haiglas sa arvel oled. Nüüd on see Põlva haigla kavva võetud ja sellepärast ma sel korral selle ka saan. Ugh, hull värk.