Oleme end nüüd siin põhimõtteliselt sisse seadnud, aga oijoppenpuhh, milline teekond see on olnud! Ma poleks eluuuus uskunud, et keegi julgeks-tahaks-suudaks sellises seisukorras maja üle anda. Ma arvasin, et mina olen sitasaba, aga see mis mind siin vastu võttis oli kergelt öeldes…ko-hu-tav. Pöidlaotsa suurused ämblikud ja nende võrgaud igaaaal pool, kleepuv tavott ümber vetsupoti, mudaga kaetud duššikabiin ja lagi, pistikud-juhtmed-lülitid kleepuvad/tolmused/jumal teab millega koos, uksed ja nende klaasid musti näpujälgi ja mudase vee pritsmeid täis, õues ukse kõrval oli mitmekümne sentimeetrine konihunnik, põrandad pole vett näinud aastast-hui-teab, nagu ka kõik muu siin majas. Kui ma hakkasin sektsiooni koristama, siis leidsin sealt veel üleelmiste omanike asju… Põhimõttliselt esimesed neli-viis päeva ei pakkinudki ma midagi lahti, vaid lihtsalt koristasin ja koristasin ja koristasin ja koristasin natukene veel.
Emotsioonid vaheldusid küll päris kiiresti. Ühel hetkel olin ülisillas – jeee, oma maja, meie maja, jeee-jeee-jee. Järgmisel hetkel tahtsin end juba nurka kerra tõmmata ja nutta, sest olin kindel, et siia sita sisse ma nüüd surengi. Peale esimest siin veedetud ööd, helistasingi ikkagi oma emale ja ”nutsin”, et ”ohjumalküll emmeeeee, tule mulle ometi palun appiiii!!!”
Õnneks on mul imelised sõbranjed! Üks tuli ja koristas ja andis motti ja oli nii armas ja hea, et käis lausa mitmel päeval peale oma koolipäeva siin mul abis, ning teine tõi head-paremat süüa, et me ei peaks siin nuttes ainult makarone mugima. :D
Ahjaaaa, ning siis sain ma pättusega hakkama.
Lasin mehel duššikabiini lahti kruvida, et see kõnts kõik välja nühkida. Kolm tundi nühkisin ja mudisin neid uksi ja klaase. Ja siis ma hakkasin neid dušširuumi tagasi viima… Panin otsa ettevaatlikult maha ja siis käis klirr, ning TERVE vannituba oli klaasi täis! Isegi vetsupott.
Eile vedasime oma köögi tühjaks, ning järgmised päevad teen ma elutoas süüa. Naiss…
Hetkel on siis käsil köögi remont. Ja hiljemalt homme lõunaks pean ma kindel olema selles, mis värvi see tuleb. Kas kollane, punane, roheline, mingi hele beež-pruun… Ma ei teaaaa ju. Vähemalt on kindel see, et oranz see ei saa, sest see pidavat söögiisu tekitama ja seda jama mul nüüd küll vaja pole. :D
Muidu on kohanemine olnud suhteliselt kerge. Annul on rohkem ruumi lammutada ja kõike laiali tassida, koer saab õues olla ja lõputuuuuult karjuda iga auto peale mis mööda sõidab – naabris mõtlevad, et ta on nälgas (üks tõi talle vorsti) ja kassil on oma aed kus ringi jalutada. Ja kassist rääkides, ta on ikka täielik murdja! Ühe ööga veristas mulle teleka ette kolm hiirt ära. Hea veel, et neid ritta ei sättinud ja siis nii kaua ei karjunud, kui keegi kiitma tuleb, nagu üks kass meil maal teha armastas.
Uksekell on siin ikka väga tore. Koristame meie rahulikult vannituba, kuulen, et kell käib. Lähen teen ukse lahti ja mitte kedagi ei ole. Päris ei läinud ihukarvad püsti. Kohe meenus see ütlus, et kui kuuled koputusi/uksekella, aga ust avades ei ole seal kedagi, lasid surma tuppa. Kohe läksin magavat last kontrollima, ning helistasin emale, et küsida kas ta hakkab täna veel sõitma, või ei. Ja kui ema KOLM TUNDI vastu ei võtnud, olin ma kodus juba infarkti saamas. Lõpuks siis ikka vastas ja irvitas mu üle, kui oma ehmatusest rääkisin. :D
Igatahes, see uksekell armastab vahepeal valehäireid anda. Eriti veel siis kui ma üksi kodus olen…
Mis siis veel uut… Aaaa, Ann magab nüüd juba teist ööd oma voodis. Eile otsustasin, et aitab sellest pullist küll, sest ta lihtsalt nahhaalselt ronis minu ehitatud müüridest üle ja kukkus mitu korda voodist alla. Ma ei saa aru mida ta läbi une siiberdab koguaeg. Ise magab, aga rändab ja ronib mööda voodit ringi. Ta küll ei maga terve öö järjest, aga vähemalt ei saa ta siis enesetappu üritada, kui ma teises toas olen. See magama jäämine on küll olnud nagu seatapp, aga täna läks ta juba leebe(ma)lt magama.
Nüüd oleks vaja kuskilt leida rahapada ja siis oleks õnn õuel. :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!