Otsustasin täna, keset õhtusöögi valmistamist, et teen õige kartulipudru kõrvale kotlete ka.
Võtsin googlist põhimõtteliselt esimese retsepti, mis näkku kargas ja hakkasin tegema.
Vaatasin, et seal on porgand – ah ei viitsi ma nende koorimise ja riivimisega jurada, saab ilma kah.
Sulatasin mikrokas kiiresti hakkliha ja keerasin ”taigna” kokku.
Siis mõtlesin, et – ah ei viitsi mina neid kakukesi rullida, viskan parem selle mögla kõik keeksivormi…
Kui ka sina tahad maailma kõige pohhuimaid kotlete/pikkpoissi teha, siis läheb sul vaja:
- 2 dl hapukoort
- 0,5 dl riivsaia
- 3 porgandit – (mille koorimise ja riivimise jaoks ma liiga rase (LOE: laisk as fuck) olin)
- 2 sibulat
- 500g hakkliha
- 1 muna
- 2 küünt küüslauku (ma panin kõvasti rohkem)
- 1 tl pune
- Soola
- Pipart
Retsept nägi ette, et oleksin pidanud riivsaia jätma 15 minutiks hapukoore alla paisuma, aga kuna ma olin niigi õhtusöögiga hiljapeale jäänud, tänu Annuga mängimisele, õppimisele ja sõbrannadega jutustamisele (peamiselt siiski tänu sõbrantsidega pläkutamisele), siis lükkasin aga kiiruga kõik ained suvalises järjekorras kokku. Kuna mul oli tuli takus, siis olin juba eelnevalt ahju kõige kuumema temperatuuri peale soojenema pannud, ning, et kogu asi totaalselt ära ei põleks, panin vormile fooliumi peale. Küpsetasin seda kremplit umbes 45+ minutit, kuni sisetemperatuur oli vähemalt 82 kraadi.
Muidu soovitati kotlette küpsetada 200° C juures 20 minutit…
Jah, teoreetiliselt oleks kotlete poole kiiremini saanud, aga lõppkokkuvõttes sai pikkpoiss täpselt õigeks ajaks valmis ja sain seda ilusti koos salati, kartulipüree ja kastmega serveerida. Seega poh jolo. :D
Kui ma veel homme ka elan, siis järelikult käras küll.
Annu oleks muidugi poole kokkamise peal nälja kätte otsad andnud, aga jäi temagi ellu. Üritas küll poekotist pihve rottida, ja neid vaikselt nurga taga nosima hakata, aga siis tuli hädaldades ikkagi minu juurde – kotti ju lahti ei saanud. Ma juba jõudsingi mõtlema hakata, et nägin nagu poekotis mingeid pihve ka, aga kuhu need kadusid… :D
Btw, ma sain oma elu esimese seapraega ka lõpuks hakkama. Ja ei maitsenudki enam nagu hapendatud konnasilm. :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
