Ma juba enne rääkisin, et siin oli eile hull torm, puud lendasid, vool oli ära jne. Meie majas jäi õnneks vool alles, aga hoov ja tänavad on küll sodi täis. Hommikul hüppasime lastega aeda minnes üle murdunud oksakeste, lükkasin tee pealt ühe sildi püsti jne. Päris räsitud vaatepilt oli siin. Aiast koju jõudsin, siis vaatasin, et midapekki, mobiilset netti pole. Telekas ja wifi olid ka maas, kuigi kui eelmisel õhtul magama läksin, oli veel kõik olemas. Aga no mis seal siis ikka, ju parandavad liine, või miskit. Võtsin kätte hoopis ühe raamatu, mille lugemist olen pidevalt edasi lükanud…
Paari tunni pärast kohvi keetma minnes mõtlesin, et helistan emale ja uurin kuidas neil on. Ja mida värki – ei saagi helistada, telo liinid ka maas. Ja vot siis tõmbas küll seest õõnsaks, sest no ma olen ju täielik ülemõtleja ja häirekellad hakkasid kohe tööle. Veits nagu imelik, et torm on ammu läbi, aga nüüd siis kaovad asjad ära. Ja veel nii kauaks (kell oli siis peaaegu 13). Pärast käib teisel pool Eestit juba sõda, a mina istun siin jalg üle põlve, loen raamatut ja ootan millal lastele aeda järgi minema peab, selle asemel, et riisi ja konserve kokku vedada või metsas punkrit kaevata. :D
Päriselt, mind nii hirmutab mõte sõjast. Mu 90aastane naabrimemm, kes on reaalselt kõige kõvem naine, keda ma iial kohanud olen, on mulle ikka rääkinud oma elust ja sõjast kah üht-teist. Ma lihtsalt kuulan teda suu ammuli ning mõtlen millest kõigest see naine küll läbi tulnud on. See on lihtsalt uskumatu tädi mul siin kõrval… Igatahes, minul tekkis selle ootamatu katkestusega lõpuks hirm ja esimese asjana ruttasin tädikese juurde, et vaadata kas tal on ikka kõik okei. Telefon on tema ainus viis ju abi kutsumiseks ja kui liinid on maas, kes teab, eksole. Üksik 90-aastane memmeke kah… Ta on kõigest läbitust hoolimata nii tore, armas ja soe inimene. Alati ootab mind ja lapsi avasüli külla. Tänagi läksin koos Madlikesega ja kui Madli muidu ii-al-giiii ei lähe niimoodi kellegi võõra sülle, siis täna libistas ta end ühel hetkel minu põlvede pealt maha, tatsas memmekese juurde ja läks talle sülle. Lihtsalt niisama. Toetas veel oma peakest memme rinnale jne. Memm ise oli muidugi nii rõõmus, et peaaegu oleks nutma hakanud… See oli niiiiiiiiii imeline vaatepilt, et oleks mul ometi telefon kaasas olnud, oleks selle raudselt üles pildistanud ja pildi ära raamida lasknud! ❤️
Aga see tormi ja katkestuste olukord pani mind jällegi mõtlema, kui sõltuvad on inimesed nüüdsel ajal elektrist jms hüvedest ning milline paanika läheb lahti, kui nett pooleks päevaks ära kaob (nagu ma, et omg, netti pole, nüüd on raudselt sõda lahti! :D).
Meil on õnneks üsna okei, sest kütta saab ahjudega, vett saab ämbriga kaevust tõmmata, sooja vett ja süüa saab ka puupliidil teha, kelder on tavaari täis tehtud (mahlad, moosid, hoidised, talvekartulid jne), kuivaineid on ka vähemalt kuuks ajaks, autol on enamasti paak vähemalt pooltäis jne. Ainus, millest tekiks puudus on värske kraam, ala piimatooted, värsked juur- ja puuviljad, sai-leib jne. Neid viimaseid vast õpiks ka ise tegema, aga keegi ajugeenius on mul pliidil praeahju savi ja tellistega kinni toppinud (nagu MIKS?!)
Sellised olukorras meenutavad ka varuma hädaolukorraks tikke, küünlaid, patareisid, kuivaineid jms. Guugeldasin huvi pärast, et mis siis soovitatakse kriisiolukordadeks varuda ja ühe sellise juhendi leidsin kriis.ee lehelt, SIIT. Kindlasti uurige ja olge valmis igaks asjaks, sest mina küll ei taha olla olukorras kus midagi tõsist juhtub (ala no kasvõi tõesti sõda vms) ja ma ei oska lihtsalt mitte muhvigi teha ning sean sellega ohtu ka oma perekonna vms. Me naljatades oleme rääkinud, et kui sel ajal midagi juhtub, mil mees tööl on, et kus me siis kokku saame jne, aga ma ei taha mõeldagi, et see ka reaalselt kunagi ehk vajalikuks kokkuleppeks võib osutuda…
See on ”naljakas” tegelikult, kuidas lapsed kardavad koletisi voodi all, teadmata, et tõelised koletised liiguvad tegelikult hoopis meie endi seas…
Kuidas teil eilne mõõdus, oli ka tormi ja möllu? Loodan, et kõik jäid ikka terveks! Olete te muidu kriisiolukordadele mõelnud, midagi kuhugi varunud jne? Mis te arvate, kas on üldse mõtet end vaevata selle teemaga, sest Eesti on lõppkokkuvõttes ju ikkagi üks kõige turvalisemaid riike üldse – pole meil orkaane ega tornaadosid, mõrvar ämbrikke ega alligaatoreid, terroriste ka veel pole jne…? :D