Kuna Annu on nüüd juba üsnagi suur tüdruk, peaksin vist varsti hakkama mõtlema sellele kuidas kaisubeebindust lõpetama hakata. Ega sellega nüüd teab mis kiire ole, aga kui tahan vaikselt ja võimalikult stressivabalt seda teha, peaksin vist juba pihta hakkama.
See saab emotsionaalselt ilmselt raskem olema, kui füüsiliselt, sest ma tõsimeeli armastan temaga kaisutamist. Siin ilmas pole mitte midagi paremat, kui suikuda unne, hoides oma kõige kallimat vara kaisus ning tema beebi lõhna sisse ahmida.

Aga ta hakkab üsna nahhaalseks muutuma, ning segab natukene meie und. Viskab end üle voodi lebosse, nagu kunn, vähkreb läbi une, peksab meid käte ja jalgadega ning nügib.
Meie segame vist tema und ka, sest mitu korda on nii olnud, et ta ärkab selle peale, kui voodisse poeme.
Ma arvan, et ehk ta magaks isegi ööläbi, kui oleks enda voodis/oma toas. Praegu läheb ta umbes 21 magama, ärkab korra südaööl (umbes siis kui meie magama läheme) ja siis juba 7 paiku hommikul. Tihtipeale ei ärka ta isegi sellepärast, et kõht oleks tühi (üle 6-kuu vanused lapsed ei peagi tegelikult öösel enam sööma), vaid sellepärast, et ta tahab lähedust. Nii kui rinna suhu saab, magab edasi. Tavaliselt ei jõua ta piima välja imedagi, enne, kui uuesti unne suikub (sõõrutamiseks läheb ikka mitu minutit).

Olin minagi üks neist, kes raseduse ajal vastu rinda tagudes karjus ”minu laps hakkab küll enda voodis magama!”. Aga täpselt nagu lugejad mulle kinnitasi, murdusin ma juba esimesel ööl. Ma lihtsalt ei suuuuutnud teda käest panna. Ta on ju nii armas, nii väike, nii kallis. Kuidas ma ta siis ometi käest saan panna? Ta on ju nii vähest aega väike, ma tahan sellest maksimumi võtta! Varsti tormab ta mul eest ära, ega taha minust enam midagi kuulda… Juba hetkel on see koos tudumise aeg ainus, kus saan teda rahulikult hoida. Ega ta muidu ju paigal enam ei püsi. Koguaeg on vaja ringi siiberdada.
Pealegi oli nii palju kergem teda toita. Nii kui tunnen, et ta siplema hakkab, lükkan tissi suhu ja vaikus on maa peal. Ma poleks elusees jõudnud iga 2 tunni tagant tõusta, teda toita ja siis veel võrekasse tagasi tõsta. Hetkel käib kogu prosess läbi une, nagu autorežiimil, sest vahel ma ei mäletagi üldse kas ta nüüd ärkas, või mitte.

Ükskõik kui raskeks see ümber harjutamine ka ei muutuks, teeksin ma seda kaisubeebindust iga kell uuesti. Ega ma ei pea teda ju päevapealt oma voodisse saama. Ma üritan seda nii teha, et laps ise ei saa arugi, et midagi muutub. Hetkel on muidugi hea kireda, kui ma veel isegi täpselt ei tea mis, kus ja kuidas, aga see on plaan. Aga kuna plaanidel on selline tore komme, mitte toimida, siis…

Praegu olen teinud nii, et kui Ann jääb meie voodis magama, siis tõstan ta vaikselt võrekasse ringi (võrekas on meie voodi vastus ja külg on maas). Aga see ei aita vist eriti, sest ta on harjunud ikkagi magama jääma nii, et tema selg on minu kõhu vastus ja ta on mul ikka nii kaisus, kui kaisus üldse olla saab… Peaksin vist hakkama temast nn ‘eemalduma’, et alguses on näiteks ainult käsi tema vastus, siis olen temast lihtsalt paari sentimeetri kaugusel, siis laman lihtsalt samas voodis jne, kuni ta on lõpuks nõus täitsa ilma minuta magama jääma. Aga seda ma küll ette ei kujuta, et ma ta kohe võrekasse panen ja ta sinna rahulikult magama jääb. Või, et isegi pikali jääb. Mkkkm, ma ei tea kuhu see rist tuleks ära teha, kui ta nõnda magama jääks.

Otsisin nalja pärast abi ka Dr. Googlest. Ja nagu ma arvata võisin, siis sain sealt ainult selliseid lahendusi, mida mina mitte kunagi kasutada ei taha, või ei saa. Näiteks, et pane laps voodisse ja lase nutta, küll ta varsti aru saab, et jonn ei vii kuhugi. Hmmm, enda arvamusest unekooli, olen ma juba SIIN rääkinud. Või, et pane laps pikali ja silita tema põske/pead/selga. Ainsad asjad mis sel hetkel silitatud saaksid, oleksid minu kõrvakiled, sest Ann röögiks end lihtsalt oimetuks, ega püsiks elusees pikali. Been there, seen that…

Aga noh, küll me lõpuks hakkama saame. See nõuab lihtsalt järjepidevust. Mina pole veel ühtki 18-aastast näinud, kes emme-issi kaisus magaks. Aga kõigepealt pean ma ennast viima sellele tasandile, et olen valmis temast niiöelda ”loobuma”.

Annu idee ”musi” tegemisest.

Kas teie harrastasite kaisubeebindust? Kuidas te lapse lõpuks oma voodisse magama saite ja kui vana ta selleks hetkeks oli? Kui kaua harjutamisega läks? Kuidas laps selle muutusega kohanes?

Also, ma ootan soovitusi aurumoppide osas. Kas teil on aurumopp ja kuidas see teile meeldib? Millist ja kust tasuks osta? Millist kindlasti mitte osta? Mida ostmisel jälgida jne?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!