Täna kirjutab teile 27-aastane kahe lapse ema, Kristel.

Hei. Mina olen Kristel, mul on kaks vahvat põnni, aga no life.

Kõik sai alguse siis, kui rasedaks jäin. Laps oli planeeritud ja oodatud, aga asi mida ma oodata ei osanud, oli see kuidas mu mees käituma hakkab. Mina ootasin prints Charmingut, aga sain… mölaka.

Juba raseduse alguses tajusin, et mees pole asjasse väga pühendunud. Või ta ehk siis ei tajunud väga, et varsti pole me enam 2kesi. Ei tahtnud ta minuga üheski loengus käia, ega ühtegi raseduse teemalist raamatut lugeda. Ei hoidnud ta mind kuidagi eriliselt, ega viitsinud minu kapriise kuulata (ala, tahan jäätist, mine palun too). Aga no see oli ka selline, meeeh teema. Pole väga asi mille kallal viriseda. Kuigi hinge jäi ikkagi kriipima, sest tahaks ju ka kordki elus olla printsess herneteral, keda hoitakse kui sitta pilpa peal.

Mees kasutas oma viimaseid lapsevabu kuid, et sõpradega pummeldada ja veidikene veel elada, nagu tema seda nimetas. Mina istusin kodus, sest olin ju rase, ja ega mina jaksa hommikuni kuskil külapeal passida. Mees lubas, et peale beebi sündi kõik muutub.

Vahepeal sai mul juba mõõt täis, ning tahtsin minema kõndida, sest see nüüd küll enam minu mees polnud ja ammugi mitte elu, mida tahan endale ja oma lapsele. Aga siis mõtlesin, et ootan sellega veidikene. Ära saab alati minna, ja kuhu ma enam oma suure kõhuga kolima hakkan, laps lähinädalatel sündimas.

Laps sündis, mina olin omadega täiesti läbi. Sünnitus oli loomulik, aga vägavägaväga pikk ja raske. Kaotasin palju verd, ning ei saanud mitu nädalat normaalselt püstigi. Olime kaua haiglas. Mees tegi kõik mis vaja, pesi nõud, vahetas lapse mähkmed ja nunnutas beebit. Olin tema üle uhke, vaat kus muutus, kui vaja on! Tõeline mees ja hea isa, tema peale saab loota!

Aga kui ma terveks sain, ning ise kõike tegema asusin, polnud ma enam jälle rahul. Lapsel olid gaasid ja kaasasündinud probleemid tervisega, mis muutsid ta väga rahutuks. Mitmeid kuid ei saanud ma normaalselt magada, mitte midagi ainult endale teha, ega kuskil käia. Mees ei viitsinud temaga öösel tõusta, ainult mina jändasin ja passisin üleval. Isegi siis, kui tal olid vabad päevad, tegelesin lapsega ainult mina. Sellest, et ma saaksin kasvõi ühe hommiku nädalas kauem magada, võisin ma vaid und näha (hahahaaa). Ma olin nii väsinud.

Minu jutust ta aru saada ei tahtnud, ütles, et oled väsinud, siis mine maga päeval koos lapsega. Aga see ei ole ju see!!! Ma tahtsin  järjest magada, mitte 40 minuti kaupa! Ma jõudsin vaevu magama jääda, kui beebi juba ärkas… Ja see vähene aeg, mis laps magas, oleks tahtnud midagi ainult endale teha (sarja vaadata, lugeda, ükskõik mida muud!), mitte magada.

Muidu oli mees ideaalne isa. Mängis ja kudrutas lapsega, aga mitte midagi tõsist ta temaga teha ei tahtnud. Ei vahetanud ta mähkmeid, ega tahtnud teda sööta (püreed/pudrud), ei viitsinud vannitada ega temaga üles tõusta. Ütles vaid, et ise tahtsid koduperenaine olla ja nüüd ole, tema käib TÖÖL. Olgu, väga tore. Aga kõigil on vahel ka vabad päevad! Kas mina pean üksi seda last kasvatama ja väsimusesse surema? Üksi tegin ta valmis? Oleks korra nädalaski ühel hommiku magada saanud, see oleks luksus olnud! Tegelikult valetan, suure surmaga ta ikka ühe mähkme korra kahe kuu jooksul vahetas, ning mõnel hommikul, peale suurt vingumist, sain 30 minutit kauem magada. Aga noh… Kas see oli piisav?

Nii palju võin teda kiita, et ta rabas tööd teha, et meil kõik olemas oleks ja enam pummeldamas väga ei käinud. Vahel harva ikka ühe sõbra juures käis, aga alati tuli suhteliselt varakult koju, ning kui lõhnad olid juures, magas teises toas. Töö oli tal raske, aga vabu päevi oli sellevõrra rohkem.

Kui esimene laps sai aastaseks, tuli jutuks teise lapse saamine. Teadsin juba ette, et mehest pole mulle mingit abi. Teadsin, et pean lastega ise hakkama saama. Aga ma olin selleks valmis, ning jäin uuesti rasedaks.

Kui teine laps sündis, läks kõik sama rada edasi. Mina tõusin pool 7 hommikul ja vajusin heal juhul südaööl voodisse (mees veel vingus, et ei saa tonksu, hahahaa). Ning siis muidugi ärkasin iga 2 tunni tagant, et teist last sööta. Kõik mis sinna vahepeale jäi, oli täiesti hullumeelne. Ma parem ei hakka rääkimagi. Külmavärinad jooksevad üle kere. Elu kahe väikelapsega, oli pööööööööraselt raske. Ja kuna elame välismaal, polnud mul ka mitte kedagi appi võtta. Oli kordi, kui ma lihtsalt istusin voodil, üks laps ühes käes ja teine teises, ning nutsime kõik koos.

Aega läks, aga asja sai. Nüüd ei kujutaks ma enam ettegi, et mul poleks lapsi, või neid oleks ainult üks. Nad mängivad koos ja on nii asjalikud. Nüüd on palju kergem hakkama saada, sest nad on teineteisele seltsiks, ning neil pole kunagi igav. Mina saan rahus vahel võtta selle aja, et diivanil sarja vaadata, nemad mängivad oma nurgas. Keegi ei ripne enam mu jala küljes, ega karju, kui üritad viieks sekundiks toast lahkuda. Väiksem roomab suuremale järgi ja suurem hoiab teda nagu oma silmatera.

Mehega elame endiselt koos, sest kõik muu on ju hästi. Lihtsalt tema lapsepõlvest pärinev kiiks, et lapsed on ema teema ja isa rida on raha teenida, on temasse väga sügavale juurdunud. Nüüd, kui rohkem lapsi ei plaani, on elu jälle rööpas. Mina saan rohkem magada ja kõik on justkui hästi, aga hinges ikkagi piinavad need ajad, kui elasin vaid lastele, olles poolsurnud, sest mees mulle enda aega ei võimaldanud.

Sinu blogi oli üks päästerõngas, mis mind vee peal hoidis. Ma pole üksi, ka teistel on raske! Aitäh, et jagad oma elu täpselt nii nagu see on ja ei ürita mingit mulli ajada. Aitäh, aitäh, aitäh!

Kuidas teil on, kas mees aitab lastega? Vahetab mähkmeid, söödab-joodab, mängib, vannitab, paneb magama? Või on ka temal suhtumine, et lapsed on rohkem ema mure?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!