Kleidipaanika

No joppenpuhh, kui kurjaks võib üks e-pood ajada!
Tellisin gala jaoks imeilusa musta kleidi. Samasugune nagu SEE, aga must. Lubati umbes kahe nädalaga, sest minu suurus oli otsa saanud. Ootasin mingi kuu aega. Küsisin isegi, et nohh, kus mu kleit on. ‘Tuleb-tuleb, sel nädalal, või järgmisel’. Jõudis kätte see ‘järgmine nädal’, ning sain kirja, et ma ei saagi seda kleiti. Ma olin ikka suht marus, sest galani on nii vähe aega jäänud ja kust pagana kohast ma nüüd selle kleidi järsku välja võluma peaksin!?
Vabandas ette ja taha, ning pakkus asenduseks SEDA. Aga ma arvan, et see ei oleks minu seljas ilus. Ma eelistaksin ikkagi avatud rinnaga kleiti. Siis pakkus ootamatult samasugust punast. Olin nõus. Ja siis saabus uus vabandav kiri, et oihh seda ka ei saa, sest inimene, kes pidi kleidi tagastama, mõtles ümber ja jätab selle ikkagi endale! Ja selle jama peale kulus poolteist kuud!

Kõige naljakam on muidugi see, et seal e-poes on müügil mitu, täpselt samasugust kleiti, nagu sheinside’is ja romwe’s, aga hinnavahe on mitmekordne. :D

Ja nüüd, KAKS NÄDALAT enne üritust, olen ma täiesti kleiditu! Ahastus tuleb peale. Selline tunne, et ei tahagi sinna faking galale enam minna, sest niikuinii näen ma seal välja nagu kuivale uhutud vaalaskala ja nahhui on mul vaja kuskil sopelehe galeriis figureerida oma pekkidega.

Kui lained löövad pea peal kokku

Ma tunnen, et ma olen läbi põlenud. Kõik käib mulle nii närvidele, et ma ei tea kohe mida ära teha. Tahaks molli anda kellelegi. :D Nagu päriselt, ma tahan puhata! Kasvõi paar tundi olla omaette ja teha midagi ainule endale, ilma, et peaksin pidevalt mingid vääksumist ja vingumist kuulama. Ma ei jaksa enam. Lihtsalt ei jaksa enam!!!
Ma ei saa aru, kes ma olen mingi eriline pussy, või on teised naised terasest? Mul hakkab juba endal ka paha, kui mõtlen, et tahaks jälle vinguda, kui raske mul on ja kui tüdinenud ma olen. Häbi on juba blogi lehte lahti teha, ainult selleks, et kirja panna järjekordne virin, et laps nutab ja ma ei oska enam midagi teha.
Ma ei saa aru, kas ma olen mingi nõrguke, et ei saa hakkama, või mis lapsed teistel küll ometi on? Miks minu oma nii palju vingub ja vigiseb? Kas see on okei, või olen mina lihtsalt nõrk? NAGU PÄRISELT KA! Kuidas teised hakkama saavad ja miks mina ei saa!
Miks mina ei suuda lapsele turvatunnet tekitada ja ta ripub mu küljes nonstop, nagu kardaks, et ma kaon ära. Miks mina ei suuda normaalset päevaplaani saavutada ja iga päev on täiesti kaootiline? Päriselt ka, kuidas teistel see režiim välja kujunenud on?

Ma tunnen, et ma olen kuri, väsinud ja lapse (!!!) peale pahane, et ta nutab. Seda on häbi kirjagi panna. Mis ema ma selline olen? Ma ei suuda oma last rõõmsana hoida. See on minu töö ja ma ei saa sellega hakkama. Mu beebi kasvab iga päevaga aina suuremaks ja suuremaks, ning see ninnunänununnu aeg saab varsti mööda, aga mina pole seda aega veel õieti nautida saanudki!!!

Kõik ajab mul lihtsalt vere keema ja mul on niiii siiber kõigest. Mul on siiber sellest sitasest korterist, kus ma elan, mul on siiber sellest koerast, et ta nii palju karva jälle ajab ja üldse sõna ei kuula, mul on siiber oma kassist, et ta järjepidevalt oma liivakastist mööda situb (mu imeilusate kardinate peale!) Mul on siiber, et puslematt, mille ma JUST ostsin, on juba katki kratsitud, mul on siiber, et Annu ei lase mul temaga võimelda ja kohe jonnima hakkab, kui midagi teha üritan, mul on siiber, et mu juuksed sellised heinad on, mul on siiber sellest, et ma nii pekine olen, mul on siiber sellest, et õues selline löga on ja normaalselt jalutadagi ei saa, mul on siiber sellest, et ma nii faking loll olen ja mitte midagi kunagi tehtud ei saa, mul on siiber, et ma ei saa rahus pesemagi minna, mul on siiber oma riietest (ja nende puudumisest!), mul on siiber sellest õelast blogimaastikust (arvate, et kõik kes näitavad end blogis nii armsate ja süütutena, seda ka päriselt on – HUI ONGI!), mul on siiber mu söögiisudest (ma olen hullem kui rase naine!), mul on siiber karvadest, mis koguaeg igal pool ringi lendavad (varsti tuleb laua alt naksitrallide perekond välja!), mul on siiber neist naabritest, kes ei oska uksi kasutada!!! Pekki noh, milleks need uksed siin on – paugutamiseks igatahes mitte!


Selline tunne, et ma lihtsalt annan endast kõik (ja annan ja annan ja annan ja annan) – ilma midagi vastu saamata. Igal õhtul, kui laps magama on saadud, viskan endale mõttes high five’i – järjekordne päev üle elatud.

Selline tunne, et lükkan oma seitse asja kokku, saadan kõik nahhui ja kolin ÜKSINDA minema. Üheks päevaks. Aga ei, ma ei saa endale seda lõbu ju lubada. Sest MA ISE ei suuda oma last kellegagi jätta, isegi mitte tema isaga. Ma ise kaevan endale seda auku, ning nüüd ulun! Kanaema much? Japp. Ma lihtsalt ei suuda seda deemonit kellegi teise hoolde jätta. Ja ega nagu ei olegi kellegile jätta ka. Tahaks lihtsalt taeva poole ulguda – ma olen nii üksi, niinii üksi. Ja mul on nii siiber – kui te veel aru ei saanud.

Ja ärge vaevugegi mulle ütlema, et ma vajan puhkust, või, et jäta laps isaga – ma tean seda kõike juba ise ka. Ma ei oota mingit lohutust, ega üldse mingeid kommentaare – mul oli lihtsalt vaja plahvatada (hakkas kergem küll!)

Mind ajab juba närvi, kuidas teised emad räägivad, kui hästi neil kõik on ja elu on nagu üks vikerkaari peeretav ükssarvik! Lõbus ja värviline – iga hetk on nagu dream come true. Teate milline on minu dream come true? Et ma saaksin pool tundigi olla ilma viginata!

Kui mul oleks olnud loomulik sünnitus, siis oleks arst ilmselt ”palju õnne, see on tüdruk!” asemel hüüatanud ”palju õnne, see on deemon!”

Ämmaemanda ja arsti visiit vol. milon – Eviction note – Pähklike, kobi välja!

Käisin täna jälle arsti ja ämmaemanda juures. Viimati sattusin sinna täpselt kaks nädalat tagasi, 22.septembril. Vererõhk oli veits kõrge, aga mitte üle normi õnneks. Proovid olid ka korras. Turseid enam eriti ei ole, kuigi mingi kaks päeva tagasi oli küll neid mul seljas umbes 2-3 kilo jagu. Kuidas muidu seletada seda, et ühel hommikul kaaludes pidin imestusest peaaegu pikali kukkuma ja mõne päeva pärast ohkasin juba kergendatult, sest kaal näitas sama numbrit mis viimased nädal-paar. Tingimused olid samad. Ma olen täitsa teadlik sellest, et kaalu mõjutab kas sul on riided seljas, kas sa oled vetsus käinud või söönud jne… Eks see ringi müttamine ja jalgadel olemine tegi oma töö. Varbad olid nagu vorstikesed. Ja nii kui sain vedelema tagasi, kadusid tursed ka ära…
Igatahes. Nüüd kahe nädalaga on kaalu juurde tulnud vaevu-vaevu üks kilo, aga mõõdud on küll pööraselt kasvanud. Ma pole kindel, et see päris okei on. Aga samas arst mulle midagi küll ei öelnud. EPK +3 cm ja kõhuümbermõõt koguni +8 cm!!! Ma ei tea kas see ämmaemand oli täna purjus, või olen ma tõesti kahe nädalaga nii palju paisunud? Nagu…appi.
Või hakkas nüüd alles lõpuks minu laiskus mõõtudele mõjuma? Voodi-külmkapp-voodi-vets-voodi, pole eriti pikk marsruut…

1653872_737310802970700_8246918450266993273_n

Arst üritas emakakaela ka katsuda, aga see oli ikka päris põrgupiin, nii, et ma lausa kilkasin valust seal laua peal. Ja talle ei ulatanudki midagi pihku… Seega nüüd ei teagi täpselt mis seis on, aga ütles nii palju, et midagi nagu sai kobada ja oleks nagu kinni olnud veel. Ja kuna nii raske oli sinna ligi pääseda siis järelikult on asi ikka päris toores veel… No persse küll, ausalt kohe. Nädalate viisi valutamist ja mitte muhvigi tolku.

Arst ütles ka seda, et kui ma selle nädala jooksul ära ei pooldu, pean järgmine esmaspäev juba haiglakotiga tema juurde minema ja ilmselt hakkavad siis esile kutsuma. Aga issand, ma ei taha ju! Mitte, et minu tahtmised midagi loeks, aga noh… Ja ma olen selleks hetkeks alles 41+2, vabalt võiks veel nädala peale seda oodata ju. Põhimõtteliselt. Või mõned päevadki vähemalt… Ma nii pelgan seda esilekutsumist, üldse kohe ei taha… Aga tema ütles, et tema kutsub pigem varem, kui hiljem. Küsimuse peale ‘miks?’, ei osanud ta aga sittagi öelda ja maigutas ainult suud, ning siis lisas, et laps hakkab siis juba kannatama… No okei. Mina pole ju arst, et midagi siinkohal öelda. Vaja siis vaja, aga ma eelistaksin ikkagi loomulikku asja ja pigem ootamist, et titt saaks ise otsustada millal ta valmis on.
‘Igavesti rase’ tunnet mul ka õnneks veel eriti nagu ei ole. Nüüd pigem tahan ma sünnitama minna juba sellepärast, et esilekutsumisest pääseda. See ongi see mida ma algusest peale kartnud olen. Et kas tuleb liiga vara, või siis sunniviisiliselt.

Küsisin arstilt, et mida ma teha võin, et asjade käiku kiirendada, siis ütles, et ega midagi peale seksi ilmselt ei mõju, ja ei pruugi seegi aidata, aga soovitas mehele hagu anda. :D Ja peale seksimist siis padi tagumiku alla, et kraam sees püsiks, sest see just ongi see mis emakakaelale mõjub. Niisama uksele prõmmimine ei aita. :D Esilekutsumise tampoon pidi olema sarnase koostise ja mõjuga nagu mehe ‘kraam’, seega jamh…

MjAxMy1jNmFiNDNjOWZhMmU1YjVj

Tõmmake nüüd pöidlad ja varbad krõnksu ja palvetage, et see Pähkel tahab ise välja veerema hakata. :(

Ma peaksin oma suure perse siit voodist välja vedama ja midagi tegema hakkama, aga no… ei ole energiat. Tahaks üldse ühe uinaku teha tegelikult… Mmmmmmmm, soe voodi ja pehme tekk – mu suurimad sõbranjed! Aga ei saa. Kui ma just ei tahagi igavesti rasedaks jääda… Peab vist ikka need paganama aknad ära pesema. Kaua ma ähvardan, et ‘kohe teen!’… Endal hakkab juba imelik. Üleeile oli juba imelik tegelikult… Ma olen 3 päeva ähvardanud, et ‘täna RAUDSELT pesen!’… Siiamaani pesen… Küll see laiskus on kole ‘haigus’. :D
Õhtul, seebikate kõrvale, peaks vist veloka välja vedama ja veits ‘trenni’ tegema. Ehk aitab. Ega ta halba ikka tee…
Igatahes. Send me some labor dust.

A, ja kui kellelgi on häid mõtteid kuidas ühest rõvedast ohatisest käbe lahti saada, siis olete teretulnud oma tarkusi jagama! Päris nadi oleks lapsega esimesel pildil poseerida, endal pool mokka paistes peas…

Minu isiklik detsibellimutt, ehk mu naaber vihkab mind ja mina vihkan korteris elamist!

Lugu on siis selline, et mu naaber on asunud meie vastu sõtta. Ma olen juba varem ka rääkinud millised inimesed siin majas elavad, täiesti uskumatu lihtsalt! Näiteks siin (LINK) rääkisin neist kahest põgusalt.

Igatahes, nüüd nädal-kaks tagasi tekkis välisuksele kiri ala, et meil ei ole siin koristajat ja hakake aga riisuma ümber maja ja koridore korralikult koristama või muidu tema kaebab korteri omanikele ära. Kuramuse kahju, et ma täpselt ei mäleta mis seal kirjas oli aga kui ma seda kirja lugesin siis tundus nagu see oleks eelkõige meile suunatud. Sest kellele veel öelda, et muru pealt ”üllatused” ära koristada. Et nagu siis meie koera junnid või midagi? Mina tundsin end küll puudutatuna. Ja siinkohal pean mainima, et ma olen ALATI enda koera järgi kõik ära koristanud!

Igatahes, läks siis paar päeva mööda ja kuna mul reha parasjagu ei olnud ja mitte keegi teine ka ei liigutanud lillegi siis ei teinud mina ka mitte midagi ja lihtsalt ei riisunudki. No johhaidii, ega ma üksi siin terves majas ei ela! Ja siis oli maagiliselt see 3 minuti töö iseenesest ära tehtud. Ja ma ei liialda! Kogu see riisumise jama käis reaalselt ka paari meetri laiuse maa-ala pärast! Ja oleks seal siis midagi hullu olnud või ma ei tea, paar oksa ja mõned väiksed lehed mis ei hakka silmagi. No kui võrrelda riisumata ja riisutud ala siis jäävad silma ainult väiksed oksaraasud. Jube kole ju aga see, et terve ülejäänud maja lehed ja oksad on üle tee mitmesse väiksesse hunnikusse visatud ei ole üldse kole. No peaasi, et maja ees ei oleks eks. Need mädanevad rämpsuhunnikud on ju täitsa normaalsed. :D
Ja täitsa huvitav on veel see, et riisumata oli jäetud täpselt meie püstaku jagu. No mingi mõni meeter maad. Täiesti absurdne ju. See on mõne minuti töö! Oleks mul see paganama reha käepärast olnud, oleks ära teinud ja kõik. Meie püstakus on kolm korterit, meie esimesel, teisel elab mingi taat kes ei elagi siin 24/7, ma pole mitte kordagi teda näinud aga öösiti kuulen väga hästi kuidas ta nightchatti vaatab või kuidas korteris liigub. Ja kolmandal on mingi noor tšikk kelle juures põhimõtteliselt iga nädalavahetus mingi trallalaa käib. No inimesi voorib sisse välja nagu metroos, eriti tüüpe ;). Maja ees käib pidevalt mingi möla ööläbi, ei üldse ei häiri eks. Mis ma peaksin ka nüüd kuhugi kaebama jooksma või?

Ja siis üleeile sain ma postkasti loomade pidamise eeskirja. Olin ikka päris üllatunud ja kuri, et mis talle siis nüüd jälle ei kõlba? Mitte midagi alla joonitud või juurde kirjutatud selgituseks ka ei olnud. Tahtsin kohe minna küsima, et mis värk on aga kell oli juba liiga palju. Läksin siis järgmisel päeval uksetaha talle ja lasin kolm korda kella aga mitte kedagi uksele ei tulnud. Päris kindel ei saa olla aga kui esimest korda kella lasin siis kuulsin midagi korterist. Nagu keegi oleks liikunud aga uksele ei julgenud tulla? Tal on uksesilm ka, hea vaadata kes on.
Läksin siis sama targalt alla tagasi kukkusin enda põlve tükkideks kui postkasti tahtsin vaadata. Meil on välisukse piit rauast ja hästi peenikene, nagu noatera püsti. Selle kukkusin põlve sisse. Agh, mul lähevad siiani ihukarvad püsti kui mõtlen, et see sitane raud mu põlves oli. Ma loodan, et mu jalg nüüd otsast ära ei mädane. Issand kui valus see oli, on siiani. Iga kord kui püsti pidin tõusma hakkasin lihtsalt nutma ja ma ei ole üldse viripill. Surm oli silme ees. :(

Igatahes, täna siis kuulsin kuidas koridoris möla käib ja otsustasin ka vaadata, et ehk näkkab ja saan sellele kitupunnil persest kinni. Joppaski, oligi tema ja siis see tinanina, kes üle koridori elab ja mu koerale süüa tassida armastab.
Küsisin siis ilusti, et kas nad teavad midagi sellest eeskirjast mis mulle postkasti potsatanud oli ja milles probleem on? Tema hakkas kohe minu peale pmt karjuma ja ei lasknud mul mitte midagi öelda. Ala, et temalt oleks pidanud luba küsima, et kas tema on nõus, et siia korterisse suure koeraga kolitakse. Woooowsa, mis jumal meil nüüd välja tuli, et ainul temalt peab luba küsima? Okei, ma tean, et tegelikult peab jah kortermajas küsima naabrite nõusolekut aga mu korteriomanik pidi sellega tegelema. Ja ma eeldasin, et ju ta siis tegeleski ja kõik olid nõus kui ta meil sisse lasi kolida. Ilmselt siis mitte. No kahju küll aga mida see naabrinaine siis 8 kuud hiljem tuleb kisama? Me oleme siin KAHEKSA KUUD juba elanud ja nüüd järsku on midagi viga? Veits sürr nagu.
Ja siis hakkas mulle ajama, et koer kusevat vastu maja seina ja nüüd ei saa sealt enam möödagi käia, et nii hullult haiseb! Naabermaja inimesed olevat rääkinud. Ma lihtsalt…HAHHAHAHHAA, mul pole sõnu. :D

Ta üritas mulle väita, et ma ei korista oma koera junne, selle peale ma sain kohe öelda, et see on pläma. Esiteks ei situ Säm kunagi maja ette ja teiseks koristan ma alati tema järgi ära. Siis ei meeldinud talle see ka, et ta vastu seda puud laseb mis meil maja ees on. No halloo kosmos. See on kõigest puu! Ja vaevalt, et minu koer nüüd ainukene on kes sinna kuseb! ”Lapsed mängivad maja ees ja miks nad peavad kuse sees tallama!” oli üks tema lausetest. Olgu siis nii aga miks nad seal puu vastus nühkima peaksid üldse? Ja veel nii madalal, et selle kusese osaga kokku puutuksid? Nad peaksid siis reaalselt ka põlvili vastu puud olema ja seal ma ei tea mida tegema. See on absurdne ju! Mis ma peaksin hakkama nüüd pudeliga koeral järgi jooksma ja seda kust ka kokku korjama või? Või mida? Lükkan koerale näpu ette kui ta suure kusehädaga esimese puu juurde jookseb? Tema sõnade järgi peaksin ma koeraga minema põllu peale ja seal laskma tal alles oma häda ajada! Lähim põld on mitusada meetrit eemal. :D
Süüdistas mind selles, et tema lapselapsed ei saa enam talle külla tulla, sest kardavad koera! Sämmy olevat iga kord metsikult haukunud ja vastu ust jooksnud/hüpanud kui tema pisikesed külla tulevad! Nagu…tegelikult ka või? Millal selline asi on olnud? Kus mina siis olnud olen? Ilmselgelt ajusurmas või koomas, sest mina pole sellist asja mitte kunagi näinud. Olgu, pean tunnistama, et üks intsident oli nende lastega, see sama millest ma eelpool mainitud postituses rääkisin. Et hakkasime samal ajal õue minema kui tema siis oma lastelastega tuli ja need karjuma hakkasid ning koer selle peale haukus. Aga rohkem ei ole küll midagi olnud.
Loomulikult koer haugub kui kuuleb midagi aga ta on ammuilma juba ära harjunud sellega, et vahel ongi koridoris või kuskil helid ja ei ole mõtet iga kord selle pärast haukuma hakata, sest muidu emme või issi saavad kurjaks ja riidlevad. Ta ei ole üldse nii hull nagu tema seda väidab. Ta haugatab väga harva ja siis ka kohe keelame ja ta jääb vait. Naabrimutt aga väidab nagu ta hauguks terved ööd ja päevad takkaotsa ja tahaks kõigil kõri läbi närida kes vähegi läheduses on!

Ja mis koridoride koristamisest ta siin üldse räägib? Mina pole tema sõnul kordagi koridori koristanud. :D Mis jutt see olgu! Kes see veel siis koristab siin? See tinanina või? Nalja teete või? Vaadaku parem enda koridori, trepp on juba jumalteab mis ajast vere(?)pritsmeid täis ja mitte keegi ei ole neid sealt ära pesnud! Puhtuse etalon ma ütlen.

Ahjaaa, siis lõugas mulle veel näkku, et minu mees loobib suitsukonisid maha! Et enne seda kui meie siia kolisime oli maja ümbrus puhas! Väga huvitav, Meheraas toob alati tuppa ja ei ole midagi maha loopinud, sest endal on ju ka kole vaadata mingeid rõvedusi siin maja ees. Hoopis need kolmanda korruse tšiki sõbrad käivad siin nurgataga suitsetamas ja lägastamas aga seda muidugi keegi ei näe! Kus nüüd need valvsad naabrid on?
Homme päev lähen ja ütlen sellele tšikile, et kas ta oleks nii armas ja ütleks oma peikadele, et nad ei loobiks sitta maha? Nahhuijaa mina pean sellepärast piki päid ja jalgu saama!

Ja sellest kui ebaviisakas ta oli ei hakka ma üldse rääkimagi. Karjus, segas vahele, solvas… Kui mina hakkasin midagi seletama talle siis segas kohe vahele ja ei lasknud mul mitte midagi öelda. Korrutasin talle korduvalt, et palun ära sega vahele ma tahan ju seletada, siis lõugas mulle näkku nagu debiilik, et temal pole vaja mingeid seletusi, et tema piisavalt vana ja tark ning teab kuidas asjad on! :D

Kui teine naabrinaine oma korterisse puges siis jooksis too hüsteerik ka minema ja ei julgenud midagi enam öelda. Kõva mutt küll.
Tänaval vastu tuleb või midagi siis on silmad maas ja ei julge sõnagi öelda!

Mul läks juba vihahoos pooled asjad meelest ära aga igatahes, väga imelik naine. Selle asemel, et tulla uksetaha ja näost näkku rääkida nagu normaalne inimene jookseb kuskile valda kaebama ja lõugab nagu metslane? Algusest peale olnud jutt, et kui kellelgi on mingi probleem siis tuleks enne meiega rääkima, et küll leiame lahenduse. Kortermajas tulebki teistega arvestada ja ei saa elada nagu terve maja oleks ainult ühe inimese valduses! See on normaalne, et tekivad tülid ja arusaamatused aga siis oleks tore kui tuleks ja räägitaks mitte ei tormaks tuhatnelja saba seljas kaebama!
”Mina olen siin majas juba 35 aastat elanud ja teie tatikad alles kolisite siia!” Ahhsoooh, tore teada. Mis õiguse annab see sulle, et sa siin kauem elanud oled? Nagu mina aru olen saanud siis on kõigil samad reeglid ja õigused, vahet pole kui kaua sa siin elanud oled!

Helistasin ka oma korteriomanikule ja rääkisin kogu loo ära, et ta teaks kui keegi temaga ühendust võtma peaks. Rääkisin ka seda kuidas ta meid kiusas ja välisukse keset ööd lukku keeras peale seda kui mina olin õue läinud. Ja seda sellepärast, et ma koeraga tuppa ei saaks! Mis siis saanud oleks kui mul poleks endiselt seda võtit olnud? Keset ööd külmaga kuusealla jäänud või?
Ja tema siis räägib mul siin midagi veel, ise on selline siga.
Igatahes, korteriomanik ütles, et mul pole vaja muretseda nii kaua kuni ta pole kirjalikku avaldust teinud ja isegi siis ei saaks ta ilmselt mitte midagi teha, sest tema on ainukene terve maja peale keda see koer nii öelda siis ”häirib”. Ja kuna tal pole ka ühtegi mõistlikku põhjendust siis…
Jamh, midaiganes ausalt. Kopp ees juba.

Beebiblogi: 11.nädal. Kuidas võidelda haigusega?

Sel nädalal on beebi suuruseks laim.
11.nädal

Beebi on 44-60 mm pikk ja kaalub 8 grammi.
Tekib naha tundlikkus peopesadel. Hakkab tööle haaramisrefleks. Areneb haistmine, laps tunneb emalt saadud toidu lõhna. Lõpeb loote südame-veresoonkonna süsteemi kujunemine. 11. ja 12. nädala vahel hakkavad funktsioneerima neerud. Kõrvad jõuavad järkjärgult kaelalt pea külgedele, pea on ikka veel ebaproportsionaalselt suur (pool kogu keha suurusest).

Ma olen viimased 2-3 päeva siin vaikselt surma oodanud. Kõik algas valusa kurguga, neelata ei saanud. Siis tuli vesine nohu. Ja nüüd juba tahab köha ka ilmuda, selline tunne nagu keegi kõditaks sulega kurgus. Öösel sain juba vihaseks, sest selline rõve sügelus oli ja magada ka ei saanud. Kui köhida siis on valus ja ajab pidevalt neelatama aga kui neelatad siis tuleb see sügelus veel hullemini tagasi. Nina kukub kohe-kohe otsast ära ja on tulipunane nagu põhjapõdral. Hommikul nuuskasin verd juba. Ja pea ka valutab sellest 24/7 löristamisestt…
Ja kõige haigem on see, et ma ei oska/taha mingeid rohtusid ka võtta. Lürbin teed ja nüüd suure hädaga tõi mees mulle propoliki imemistablette, quixx soft aaloe ninasprei ja coldrex hotremi tee. Seda viimast ma küll juua ei julge juua. Mida teie raseda ja tõbise tarbisite?

Sümptomite koha pealt on asi ikka päris kesine. Pean end siinkohal jällegi kordama hakkama. Tissid on üsnagi hellad ja on lõpuks ka kasvama hakanud, ”päevade valu” kimbutab ka vahelduva eduga, selg on ka valus – olenevalt siis päevastest tegemistest. ”Hommikune” iiveldus on kadunud, seest hakkab keerama ainult siis kui midagi rõvedat näen-söön-joon-tunnen. Uni tuleb tagasi. Kui nüüd haigusest võitu saaks siis vist magaks nagu beebi…
Nahk on juba mitu nädalat kuiv ja sügeleb. Kogu aeg käsutan meest, et tee mulle õliga massaaži või süga selga… Nägu narmendab otsas ja mitte ükski asi ei aita! Isegi kookoseõli mitte…
Ja üks asi mida märkasin ka juba mitu nädalat tagasi aga ei saanud aru kas kujutan seda ette või ongi nii. Nippelid ja intiimpiirkond on tumedamaks läinud… Rindadel on veenid ka nähtavamaks muutunud.
Ja ma ei saa enam hakkliha süüa. Nii rõve tundub lihtsalt, et hakka või oksele. Juba seda praadides hakkan öökima. Mulle tundub nagu oleks see pahaks läinud või midagi aga tegelikult on korralik. Mehelt küsin koguaeg üle kui mulle midagi imelik tundub.
Eile ajasin tal piima isu ära sellega kui küsisin, et kas sel piimal on lauda maitse küljes või? :D Ja kui rosoljet sõime siis ma lihtsalt ei suutnud seda alla suruda. Nii rõve tundus! No ma ei saa aru mis toimub. Kõik hakkab ninna lihtsalt.
Söögist ei hakka rääkimagi. Ma tahan ainult puuvilja. :( Nii raske on endale midagi korralikku suhu panna ja see siis ilma öökima hakkamiseta ka alla neelata… Eile sõin näiteks terve päeva puuvilju ainult. Pole siis ime, et olen JÄLLE nädalaga ühe kilo alla võtnud.

Aga ma lähen keeran end teki sisse kerra ja suren edasi. Loodame, et hullemaks ei lähe…