On see normaalne, et lähed ühel õhtul magama, sajab vihma, ja kui sa järgmisel hommikul silmad lahti teed on 20 cm lund maas?
Ma pidin üllatusest perseli kukkuma kui hommikul välja astusin ja seda madnessi nägin. Koer flippis ka ära ja hakkas lumes jooksma nagu kevadine vasikas. Muudkui tiris rihma, et ma oma tagumenti kiiremini edasi lohistaks ja tema soovide järgi koos temaga kraavis jookseks.
Minul muidugi polnud üldse nii lõbus…
Esiteks ei olnud need teed veel sahka näinud ka mitte, niiet ma pidin umbkaudu arvama kus see imeline teeäär küll olla võiks? Ja lisaks sellele oli lumekihi all võrratult libe jää, oh seda rõõmu. Niiet mis siin imestada, et ma koju jõudes olin vähemalt 5 korda perseli-selili-maoli-põlvili-ja-jumalteab-mis-pidi käinud, ülepeakaela lumine, saapad olid lund täis ja Koera nägu oli suurest lume söömisest ja sellesse oma näo toppimisest jääs nagu mingil eskimol. Okk, sellesse lõiku sai päris üks korda ”lumi” kirjutatud.

Teiseks oli kellaaeg selline, et inimesed hakkasid tööle/kooli minema ja kõik kohad olid järsku täis kuhugi mega kiirelt ruttavaid inimesi, mis juba iseenesest on väääääga ebameeldiv. Aga veel selle tolgusega… See on luupainaja.
Kui keegi veel ei tea siis meie Koer on hüperaktiivne crazy bitch. Tal on alati kiire. Ükskõik kas me jalutame rahulikult, teeme kiirkõndi või lausa jookseme, tema peab alati kiirem olema ja kui ta ei saa rihma tirida siis ei ole tal päev korda läinud. Nii siis veedangi ma enamus ajast mil me jalutame teda keelates ja tagasi tõmmates. Või siis ma lihtsalt ei viitsi tema tungidega võidelda ja annan alla ning lasen tal end lohistada kuhuiganes tema tahab… Sest noh, deeeem, ta on nii suur ja tugev, et ma lihtsalt ei jõua… Ja kui tee on jääs siis noh, ei tundu eriti isutav mõte olla kuskil keset asfalti pikali, käed jalad laiali ja mõtetes karjuda.

Ta ei salli mitte ühtegi võõrast inimest, kohe kui keegi emmele liiga lähedale satub on kuri karjas ja ta tahaks neil lihtsalt oma haukumisega kõrvakiled purustada. Lisaks sellele on tal ka mingi penskari fetiš. Juba kutsikast peale on tal mingi teema nendega, ükskõik kuhu me läheme siis ta pilku köidavad alati just nemad.
Eks sa siis katsu jalutada sellisega. Ükskõik kui väga ta ka enda arust ei vihkaks seda inimest siis ta lihtsalt PEAB saama teda nuusutada, või ma ei tea mida ta oma aruga teeks kui ainult lähemale saaks.

Nagu ka tol hommikul. Jõudsin umbes poole tee peale juba temaga ja siis käisin julmalt põlvede peale käpla nii, et pool perset läks paljaks. Mingid tšikid olid veel täpselt minu taha roninud ka, halle-facking-luuja. Koer sattus väga ähvardavalt lähedale neile ja loomulikult nad hakkasid kilkama nagu idioodid mille peale Koer siis omakorda haukuma hakkas. Tõusin kärmelt püsti ja tõmbasin ta siis tagasi ning vabandasin. Tegin tähtsa näo ette nagu poleks mitte midagi juhtunud ja nagu ma poleks praegu kahele täiesti võõrale eidele oma tagumikku demonstreerinud ning kõndisin klomp kurgus edasi.