Meie kuuse lugu

Kõigest kaks päeva enne jõule, saime me ka ikkagi lõpuks kuuse. Seda muidugi tänu mu sõbrannale, kelle muide leidsin just tänu sellele blogile. Jumalale tänu, et mu ümber on nii head ja abivalmid inimesed. Oskaksin ma vaid neid tänada ja väljendada neile kui tänulik ma olen, et nad mind koguaeg aitavad…
Samas paneb see mind end alati nii rumalalt tundma. Mulle ei meeldi, kui keegi mind aitab. See tekitab tunde nagu ma oleksin neile nüüd midagi võlgu…

Alguses olin ma kindel, et lähen ja toon selle neetud kuuse ise metsast ära, vot nii kõva mutt olengi! Võtan oma tited selga ja lähen lapsevankriga kuuske tooma… Aga sel hommikul, kui minna tahtsin, valutas mu kõht nii hullult, et raske oli end püstigi ajada, seega lükkasin selle mõtte edasi.
Ja siis hakkasin mõtlema, et kas ma ikka olen nii kõva mutt… No lähen ja ronin kuskile metsa. Vankriga. Ja lapsega. Lapsega, kes ei seisa hetkegi paigal. Tore. Või siis mitte… Aga edasi? Ega esimene ettejuhtuv kuusk ju ei kõlba, tuleb ikka otsida ka. Ja kui isegi leiaks sobiva, siis Annu paneks selle ajaga juba tuld, kui mina alles kuuske maha saen, või kärule üritan sobitada… Ja minu ajuga eksiksime me küll kümne minutiga ära ja sinna metsa me ilmselt sureksime ka, sest ega ma siis enne kellelegi ometi ütle kuhu ja kauakse me läheme…
Lisaks veel see, et kuidas pagan ma seal kuuskede vahel vankriga off roadin, ega seal kõnniteed vast ees ei ole. :D
Seega tõdesin, et ma ikka ei ole nii kõva mutt ja leppisin juba tõsiasjaga, et sel aastal jagame kingitusi kapi otsas… Ja no siis kurtsin ma oma rasket saatust pahaaimamatult ühele ja teisele ja kolmandale, ning mulle orgunnitigi see imeilus kuusk. :)

DSC_0112 (2)Siiani on Annu selle kõigest korra ümber tõmmanud. Ja korra kukkus see ise niisama ka, sest ma ei saanud seda üksinda turvaliselt kinni… Igatahes. Success! Ja ma kahtlen, et Annu seda enam näppima tahab minna. Esimene kord, kui ta ehteid maha kiskus, kukkus kuusk talle peaaegu otsa. Ta sai õnneks eest jooksu ja ainult mõned oksad riivasid teda. Aga ta oli sellegipoolest üsna tige. :D
Ega kuusk talle ei halasta ka. Paar korda käis ja näppis, tõmbas kohe käe ära, põrnitses seda tigeda näoga ja üritas uuesti. Ehk on nüüd pehmem. :D

DSC_0110 (2)Kulinad pakkusid talle muidugi suurt huvi. Lasin tal neid siis uurida ja veeretada, puule panna ja maha võtta… Eks ole näha mis homme saab. Vähemalt ei saa ta seda enam ümber tõmmata, kui ehteid maha kisub, sest kui mees üles tõusis, lasin tal puu konksuga lakke tõmmata… Kuigi karta on, et seda kulinate ringi tõstmist saab siin palju olema. Sellepärast paningi madalamale koledamad pallid, mille katki minemisest poleks nii kahju. Mitte, et meil oleks üldse mingeid väga ilusaid ja erilisi ehteid, mille pärast põdeda. Meil on ju alles teist aastat kuusk toas (eelmiste jõulude ajal oli Ann ju alles 2-kuune).

DSC_0098

Ma olin ikka väga üllatunud, et Annu puu ehtimise juures nii usin oli. Ta oli sellest nii huvitatud ja üritas ikka korduvalt ja korduvalt pallikesi üles riputada. Ma oleksin kohe pidanud seda kuuse ehtimist filmima. Nii armas oli vaadata, kuidas ta pusis…

Annukese esimene ehe, mis ta ise puule pani! #emasüdaonuhkusttäis

DSC_0096Puu sai meil üsna väheste ehetega, aga mulle meeldib. Karda ei pannud üldse, ainult pallid ja tulukesed.

Ühtlasi tuli mul tänu ühele blogijale mõte hakata lastele ka kuuseehteid koguma. Näiteks, et igal aastal ostame igale lapsele ühe kallima ja erilisema ehte – siis on neil kunagi oma elu peale minnes juba ilus kogu kaasas ja mingi mälestus ka lapsepõlvest. Armas, eks? :)

Kas teil on kuusk toas? Millal te tavaliselt kuuse toote? Kas toote päris- või kunstkuuse?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!