Kurbuse kõige kõrgemal astmel puuduvad pisarad.

Ma ei tea kuidas alustadagi. See on nii kohutav, nii valus, nii õõvastav.

Eile (15.12) kell pool 4 hommikul avastasin määrimise. Hirm oli suur ja nutt tuli peale, käed värisesid nagu haavalehed. Ei suutnud midagi teha ega mõelda, ainus asi mis peas jooksis oli, et ”midagi on valesti”. Kui mees mu nägu nägi tuli ta kohe minu juurde ja küsis mis on. Näitasin talle verist paberit ja hakkasin nutma. Mees tõi ruttu telefoni ja ma helistasin kiirabisse, rääkisin ruttu oma loo ära ja mulle saadeti kiirabi. Peale kõne lõppu hakkasin riideid vahetama, käed värisesid veelgi hullemini kui enne. Mõistus oli täiesti koos. Ei osanud ma midagi selga panna ega kaasa võtta. Tõmbasin ainult puhtad dressid jalga ja pusa peale. Kiirabi oligi juba kohal. Astusin autosse ja hakkasime linna poole kihutama. Oleksin ma teadnud, et nad mu kaasa võtavad oleksin võtnud asju kaasa. Kohale jõudes rääkisin natuke aega naistearsti valveõega ja ta paigutas mind palatisse. Ütles vaid niipalju, et hommikul vaadatakse mind üle ja eks siis näeb mis saab. Ta tahtis ka vereproovid kohe võtta, aga kuna olin nii hirmul ja süda tagus meeletult, siis olid kõik sooned kadunud ja ta ei hakanud mind piinama. Et hommikul võtavad siis.

Valusid mul polnud ja määrimine oli ka minimaalne, lootsin ja arvasin, et kõik saab korda. Magama ei suutnud ma jääda. Tunniks sain võib-olla silmad kinni. Kella 5 paiku üritasingi magama jääda, ei saanud. Ainult palusin jumalat ja oma pisikest, et kõik saaks korda. Nutsin ja palusin pisit ja kordasin, kui väga ma teda juba armastan, rohkem kui oma elu, et palun võitle, palun. Kuidagimoodi jäin siiski magama.

Kuradi telefon on ka katki vms, ei saada sõnumeid ära. Ma ei saanud mehega ka suhelda, ma nii vajasin teda…Oleks nii vajanud ta käsi enda ümber. Telefonil oli aku ka kohe-kohe tühjaks saamas, ei saanud eriti rääkida ka. Sain vähemalt korraks ta häält kuulda ja talle öelda kui väga teda armastan.

Hommikul veidike 7 läbi tuli õde ja üritas verd võtta. Sooni jällegi ei leidnud, olin nii hirmul ja pingul. Ta palus mul kätt rusikas hoida. Ma ei suutnud, mul polnud jõudu…Vasaku käe rusika pealt (mitte küünarnuki öönest) sai siis mingi pisikese soone kätte. Kuidagi sai ta oma topsi natuke verd, piisavalt, et teste teha. Palus ka topsi pissida, mida ma siis ka tegin. Peale seda jäin natukeseks magama. Ärkasin umbes tunni pärast, mõtlesin, et miks juba keegi ei tule ja mind uh’i ei vii? Siis toodi ka hommikusöök. See ei kannatanud üldse kriitikat. Võtsin paar ampsu ja jõin tassis oleva suhkruta kakao ära. Panin aluse kapile ja üritasin magama jääda. Kell 9 ärkasin taas, mõttega, et miks juba keegi ei tule? Tahan juba teada, tahan juba koju…Jäin jälle nuttes magama.

Kümne paiku lõpuks tuli õde ja ütles, et käi pissil ära ja siis lähme ultrahelisse.

Uh’is oli kohutav. Ronisin lauale ja värisesin, mul oli nii külm ja ma nii kartsin. Arstiks oli ka mingi vanem venelanna. Otsis mu pisikest täpikest tükk aega ja hakkas siis rääkima, oma vene aksendiga. Ta ei näinud südamelööke. Peetunud rasedus. Hakkasin nuuksuma ja nutma. See oli mu elu kõige valusam hetk. Ma oleks tahtnud lihtsalt karjuda, nutta ja minema joosta sealt. Hakkasin veelgi rohkem värisema. Arst ei saanud munasarju ka korralikult vaadata, ütles, et ma rahuneksin ja lõdvestuksin. Mida kuradi soovitust? MIDA MA RAHUNEN, MIDA MA LÕDVESTUN?!! Mu laps on surnud… Üritasin end kokku võtta ja vaikselt olla. Lõpuks sain sealt laualt ära ja riide panna. Ta hakkas rääkima, et mis valikud on. Kas jään siia ja saan tablette või lähen koju, ootan esmaspäevani ja lähen enda arstile. Valisin teise varjendi. Kui ta midagi küsis siis ei saanud ma sõnagi suust, üritasin lihtsalt mitte nutma puhkeda. Kogu jutt kostus kui läbi udu, ma ei mäleta midagi enam. Vahtisin vaid ühte kohta. Seletas mulle, et mu hcg pole viimasest testist tõusnud, et ikka 4000 millegagi. Mulle ei meenunud millal ma viimase testi tegin kas 3. või 10 dets? Ütlesin, et 10.nes. Ta ütles, et selle ajaga peaks ikkagi juba olema 8000 vähemalt. Ma ainult tundsin seda kuidas mu süda valutas, kuidas ta sai hoope paremalt ja vasakult, nagu noaga lõigutaks mind tükkideks, pisarad voolasid ja ma ikka ei suutnud midagi muud teha kui ühte nurka vahtida, tühja näoga. Kuigi ma seletasin talle, et päevad on väga eba korrapärased, et arst ka ütles seda. Et vabalt võib olla alles 4 nädal, mitte 9’s nagu päevade järgi olema peaks. Ta ei kuulanud.

Mõttes keerles vaid üks asi. Äkki pole see tõsi, äkki on ta lihtsalt veel nii pisike ? Et ei näegi veel midagi muud peale selle lootemuna? Ma peaksin olema alles 4+5, mis südamelööke ta siis tahab juba? Alles 7 nädalal ju peaks kuulda olema? Äkki nad eksivad? Olin ju just hiljuti lugenud ka artiklit kus varajaseid rasedusi ära tapetakse,  arvates, et peetunud aga lihtsalt on veel nii väiksed nad. Lootsin ja arvasin sama, selle pärast ei tahtnud ma ka kohe tegudele asuda. Aga mulle meenus, et olin teinud hcg juba 3. dets ja selle ajaga oleks see praegune number pidanud ulatuma juba paari kümne tuhandeni.

Õde saatis mind oma tuppa, et võtaksin oma riided ja asjad. Kui tuppa sain…ma lihtsalt kaotasin end. Vajusin voodisse ja lihtsalt nutsin. Ma ei suutnud seda uskuda…Mu laps, ma kaotasin ta, teda pole enam. Kuna keegi ei saanud mulle vastu tulla siis pidin minema bussiga ja ma ei teadnud millal läheb järgmine. Aga ma ei hoolinud ka…Mul oli nii ükskõik mis mu ümber toimus. Oleks tahtnud lihtsalt surra. Mul oli nii valus, ma ei suutnud isegi seista. Ma olin lihtsalt šhokis.

Pidin ikka end kokku korjama ja tõmbasin jope selga. Õde üritas mind lohutada, et ma olen veel noor, küll ma jõuan. Paar kuu pärast võite uuesti ju proovida ja arst saab sulle ka tablette kirjutada, et aidata lootel püsima jääda. Ma vaid noogutasin. Ja lisas, et tule siis esmaspäeval naistearstile, et vaatame su veel üle ja vaatame mis saab. Andis ka nagu lootust… Et äkki ikkagi ongi nii nagu ma lootsin. Aga siis meenus hcg test ja lootus kadus. Õde oli nii tore ja abivalmis, muretses, et kuidas ma koju saan ja ütles, et ma end hoiaksin. Andis mulle oma telefoni numbri ja ütles, et ma helistaksin kui midagi on. Ka siis, kui hullemaks läheb või verejooks tekib. Jällegi vaid noogutasin. Ma pidin end kuidagi kokku võtma ja suundusin bussijaama. Kõndisin justkui udus, kõik hääled ja asjad olid nii segased ja kauged. Sisenesin bussijaama ja küsisin järgmisele kodulinna sõitvale bussile pileti. Mul oli veel pea 40 minutit aega. Istusin pingile ja võtsin jope seljast, üle keha jooksid kuumalained, mis tõid kaasa värinad. Tõmbasin põlved kurgu alla ja ootasin. Vahtisin vaid seda ühte kriipsu, enda ees, seinal. Siis vaatasin jälle suurele tabloole, et oma bussi aega leida.  Ootamine ei tundunud üldse nii pikk, mitte 40 minutit vaid rohkem nagu 5… Inimesed kõndisid mööda ja vaatasid mind imelikult. Aga mul oli nii ükskõik. Nad ei tea mida ma praegu tunnen, mida ma läbi elan.

Ja siis, justkui soola mu haavadele. Tuleb üks noor emme oma maksimaalselt 3 kuuse tüdrukutirtsuga. Ma ei suutnud neid vaadata. Panin pea põlvede vahele ja sulgesin silmad. Soovisin, et saaksin lihtsalt surra.

10 minutit enne bussi tulekut koperdasin õue. Buss oli juba ees. Näitasin piletit ja läksin kõige viimasele reale nurka istuma. Lihtsalt istusin seal. Vahtisin õue ja ei pannudki justkui tähele kui me juba liikusime. Raadiost tulid ainult kurvad laulud, mis panid mind veelgi rohkem sügavamale musta auku vajuma. Ühest peatusest tuli peale armas perekond. Ema, isa ja 2 väikest poissi. Üks oli umbes 3 aastane. Ta oli nii armas, nii lärmakas ja nii õrnake. Ta istus minust 2 istme kaugusele, ja kutsus oma issit kõva häälega ”issi tule istu siia!” Armas. Pöörasin pilgu ja vajusin jälle oma mõttesse. Lõpuks tuli minu peatus ja me läksime koos selle perega maha. Ma pidin nende taga kõndima. Lisasin hoogu ja möödusin neist, kuulsin kuidas poiss küsis oma issilt ”kuhu tädi läheb ?” ja issi vastas vaid kurva häälega, justkui oleks ta mõistnud  ”tädil on kiire”. Ma tahtsin nutta, nii väga. Mõtlesin vaid, et see poisike oleks võinud olla minu laps, mõne aasta pärast.

Lõpuks jõudsin koju. Mu mees polnud ka terve selle aja maganud. Enne kui talle haiglast helistasin, et öelda, et saan koju, oli ta seda öelnud. Ma ei suutnud temaga telefoni teel rääkida. Kui ta hakkas midagi küsima ütlesin vaid, et pean minema ja tsau.

Kodu oli ilus, korras. Ta oli koristanud. Minust jäi siia maha suht seapesa. Ta ei korista muidu kunagi, seega ta pidi ikka väga mures olema. Arvestades seda, et nende paari korra jooksul mis ma telefonis temaga rääkisin, ei suutnud ma talle midagi öeldagi õieti, oli see arusaadav. Võtsin jope seljast ja lajatasin selle suvaliselt toolile. Kõmpisin tühja näoga magamistuppa. Meheraas ja loomad mind ootamas. Koer tormas mulle vastu ja ilmselt sai kohe aru, et kõik pole korras. Ta niuksus ja üritas mind oma peaga kallistada. Kallistasin teda tugevalt ja hakkasin nutma. Vajusin mehe embusesse ja lihtsalt nutsin, hüsteeriliselt, lohutamatult. Ma ei saanud enam õieti hingatagi. Seal voodis pikali olles nutsin ma vist vähemalt tunni nii, et ei saanud sõnagi suust. Mees lihtsalt hoidis mind, tugevalt. Sõnu polnud vajagi. Ma vappusin ja üritasin hingata. Mees üritas mind rahustada. See ei õnnestunud eriti. Umbes tunni pärast kui mul juba pisarad otsa said ja ma lihtsalt niuksusin ilma pisarateta tema kaisus, söendas ta küsida, et mis juhtus. Sain vaid suust välja, et ta on surnud. Ja hakkasin jälle nutma.Ta hoidis mind kuni jäin magama. Mõne tunni pärast ärgates oli ka mees magama jäänud. Ahjust oli tuli kustunud ja koergi oli veel õues. Tõin koera tuppa ja panin ahjul siibri kinni. Õues oli juba pime. Läksin uuesti voodisse ja jäin magama. Umbes 2-3 ajal öösel tõusime ülesse. Ma suutsin vaid mõelda, et 24 tundi tagasi oli veel kõik korras, minu arust. Kui mulle meenus laps, tuli ka valu. Pisarad voolasid jälle. Ma lihtsalt lootsin, et see on halb uni, et ma ärkan kohe ja tegelikult on kõik korras. Lihtsalt vägaväga halb uni. Aga see pole ju nii.

Ja siis läks asi hullemaks. Määrimisest sai, päevade laadne verejooks. Alguses polnud muud kui veri. Aga nüüd on ka limased tükid. See on mu pisike, kes tuleb minust tükk-tüki haaval välja. On ka valud, mees tahtis, et ma võtaksin valuvaigistit aga ma ei taha. Ma tahan tunda seda piina. Karistus selle eest, et ma polnud piisavalt tugev.

Ma pole juba peaaegu 24 tundi midagi söönud ja ma ei taha ka midagi, ma ei suuda lihtsalt. Pea käib ringi ja nii paha ja valus on. Sisemine valu ületab füüsilise kordades.

See on tõesti läbi. Mu laps on läinud. Mu hinges valitseb tühjus ja ma ei suuda isegi nutta enam. Pisarad on otsas lihtsalt. Lapse kaotus on vist kõige õudsam ja valusam asi mis võib ühe naisega üldse juhtuda.

Olen kindel, et see oli tüdruk. Ma nimetan ta oma mõtetes Stellaks ehk siis Tähekeseks, ühes teises keeles. Täisnimega Stella-Maria.

Hüvasti mu ingel, ma armastan sind.  ( W )