Eelmisel nädalal oli meil külas mu lapsepõlvesõbranna Pille, oma poja Oliveriga, kes on juhuslikult Annust kõigest kaks nädalat vanem.
Nii meil, kui ka lastel oli meeletult tore. No tegelikult ei oska ma öelda, kui tore Pillel oli, sest ta on endiselt samasugune kärme ja tegus, nagu meie lapsepõlves ja rahmeldas koguaeg tööd teha. Ma tunnen end tema kõrval ikka täitsa saamatu räbalana. Selle ajaga, kui mina kasvuhoones taimi tagasi lõikasin ja neid üles sidusin (neli tundi!), rohis tema terve kasvuhoone ära, niitis aiaääred ja saunataguse VIKATIGA puhtaks, riisus selle rohu kokku ja tassis veel ära ka! No okei, tassimise juures aitasin mina ka ikka natukene…

Me saime selle nädala ajaga nii palju tehtud. Iga päev möllasime ringi. Isegi kui olime plaaninud laste lõunaune ajal lebotada, juhtus ikka nii, et oma tagumente me maha parkida ei jõudnudki. Küll oli vaja aiamaad rohida (Pille rohis, mina…tegin ka midagi), küll liivakasti korrastada ja üleliigne liiv käruga ära vedada (Ann sai lõpuks liivakasti liiva ka! ja lausa nii, et pool oli üleliigne…), küll oli vaja maasikaid puhastada ja keeta, küll oli vaja ma-ei-tea-mida-teha. Ilma Pilleta poleks ma ilmselt sellest pooltki tehtud saanud. Ta oli nii usin, et kõik asjad võttis kohe ette, mitte nagu mina, et ”homme onka päev!” :D
Päris tihti oli ka nii, et mina passisin Joel kaenlas diivanil (sest tüüp lihtsalt keeldub vahepeal kuskil mujal olemast), ning Pille koristas-kokkas-ohjeldas lapsi.

Annut ja Ollut vaadates on mul küll tõsiselt kahju, et mul kaksikuid pole. Nad on koos ikka nii kihftid!

*Ärge pange tähele, et ma iga pildi alla nüüd seletusi kirjutan – ma sain teda, et mul on ka pimedaid lugejaid ja päris kahju oleks, kui nad mõhkugi aru ei saaks mis pildil on, eksole (Tsau Kai!)*

Kuigi tuleb tunnistada, et eks seda kraaklemist oli ikka omajagu. Loomulikult oli vaja Annul just seda mänguasja, mille Oliver JUST võttis, ning vastupidi. Ja oi seda kisa siis… Nagu tegu oleks vabariigi viimase leluga.

Kõige rohkem tüli tekitas tegelikult hoopiski Pille ise. Nimelt ei lubanud Oliver mitte kellelgi Pillele liiga lähedal seistagi, kohe oli kisa lahti. Seega, kui Pille minu kraakasid sülle võttis, tormas kohale Oliver ja peksis selle pundi laiali. Ei ole siin midagi sellist nalja, et mingeid võõraid vääksusid kussutad. :D

Pillest oli tegelikult sama palju kahju, kui kasu. Ma ju eelmises postituses ütlesin, et kohe, kui olin kaks kilo alla saanud, võtsin läraki neli juurde? Novot. Kõiges on süüdi Pille! Tema tuli ja hakkas mind kurjale teele viima. :D
Juba esimesel päeval hakkas üks magusaralli pihta. Ja siis tuli Joeli esimene minisünnipäev, mille vabandusena võis ju ometi kringlit näost sisse ajama hakata? A miks mitte, eksole. Seega kringel it is. Öösel kell kaksteist ootasime köögilaua taga kringli valmimist. Täiesti normaalne asi, mida kaks ”dieedil” olevat naist teha võiksid ju?

Maailma kõige parem kringel!

Lisaks meeletule koristamisele ja pidevale kokkamisele, aias möllamisele ja tittede kantseldamisele, jõudsime hakkama saada ka moosi keetmisega. 16 kilo maasikaid puhastada ja moosiks teha, pole ju eriline ülesanne? Eriti veel siis kui kõige suurem pott su majapidamises on umbes nii suur, et mahutab kolm maasikat…
Mis tuletab mulle meelde, et varsti pean ma hakkama sõstraid korjama ja neist mahla tegema, aga mul pole mahlaaurutit. Ja ma olen liiga rott, et ühte osta kah. Seega loodan, et keegi kohalikest laenab mulle. Ja kui ei laena, siis ootan mõtteid mida teha vähemalt 10-15 põõsa jagu marjadega? :D
No ja tegelikult hakkavad valmis saama ka tikrid, seega pean välja mõtlema ka selle mida nendega veel teha. :D

Esimesed herned-kurgid-marjad on juba põske pistetud ja peab tõdema, et päris hääd on. Ka esimesed tomatid pole enam mägede taga. Ja uhkusega pean ütlema, et mu arbuusid kasvatavad ka vilju. Ühel on lausa rusika suurune munake küljes. Nii uhke-nii uhke! Ja ka kõrvitsatel on päris mitu vilja küljes. Nüüd jääb vaid üle loota, et Annu neid pallide pähe liiga vara ära ei näpista (ühe väikse arbuusi pani juba kurivaim mul tuuri!).

Enamikel päevadel jõudsime ka randa. Ilm oli imeline ja lastel oli vees väga lõbus. Annu tegi meile iga jumala kord, kui oli vaja kodu poole sättima hakata, sellist tsirkust, et oleks pidanud pileteid müüma hakkama. No pole minu silmad sellist draama-mamat enne näinud, kui minu armas tütrekene. Visatakse siruli maha ja röögitakse nii, et kõrvad ähvardavad peast kukkuda.
Aga nii kaua, kuni preili saab teha täpselt nii, nagu tema tahab, pole probleemi. :D

Kuna Ann ja Oll olid nii suured sõbrad, siis otsustasime nad ka meie kaksikute vankrisse koos istuma panna. Pille lükkas siis oma kaksikuid ja mina kärutasin Joelit meie vanas Hartanis. Enamus, kes vastu tulid, pidasid neid ilmselt päriselt ka kaksikuteks. :D Pildil on siis Oliver ja Annu kaksikute kärus, just veidikene enne seda, kui hakkasime poodi lippama.

Ma pean lihtsalt ütlema, et mul on ikka vapustavalt osav mees. Läheme meie siis ükspäev Põlvasse, sest seal pidi olema laste tivoli (faking õudne reis oli!). Jõuame kohale ja mida pole on tivoli! Vaatasin siis ise kuulutuse üle ja kuulutuse all oleval pildil on suurelt kuupäevad ja kellaajad kirjas. No loomulikult vaatas mees ainult kuulutuses olevat teksti, kus oli kirjas kuupäevade vahemik, mil tivoli parasjagu linnas on. Aga see, et kirjas on 26.juuni-2.juuli ei tähenda ju ometigi, et tivoli oleks iga päev 26.juunist 2.juulini avatud olnud… Seega saime rämedalt üle ja pidime mitu tundi linnas aega parajaks tegema, enne kui koju tagasi saime sõita. Hall-fucking-luuja. Aga vähemalt on ka minul nüüd midagi, mida talle elupäevade lõpuni nina alla hõõruda. :D
Aga tegelikult oli tore ka, mis siis, et tivolisse ei saanud. Ja vahvaid pilte saime ka, seega win. ;)

Joel poiss on vist hea toidu peal, lott hängib põlvini. :D

Ühesõnaga, meil oli väga tegus ja lõbus nädal, ning loodan, et nad meile peagi jälle külla tulevad. Kuigi Tallinnast on ikka päris rets siia reisida…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!