Mul on vahel tunne nagu Annu oleks mul juba kolmas laps. Või olen ma lihtsalt halb ema. Ma ei tea.

Kuidas see ütlus oligi, et: ‘Esimene laps sööb mulda – vanemad kutsuvad kiirabi. Teine laps sööb mulda – vanemad loputavad heal juhul tal suu ära. Kolmas laps sööb mulda – vanemad mõtlevad, et huvitav kas ta õhtusööki ka tahab veel, või sai juba kõhu täis?

Vahel tunnen ma end loodrina, sest mu kodu on nagu katastroof. Kraanikauss ajab nõudest üle ja tolmurullid tantsivad diivani all valssi. Aga mul suva. Sest mis te arvate, kumba laps hiljemas elus mäletab – kas seda kui piinlikult puhas oli teie kodu, või seda kuidas ema kolm tundi jutti peitust mängis, klotsidest torne ladus ja teepidu pidas?

Vaadates oma sõbrannat ja seda kuidas tema oma poja pärast põeb, tunnen ma end vahepeal imelikult. Nagu mina oleksin kuidagi…sitem ema sellepärast. Aga vahel on mul tunne, et ta paneb ikka täiega üle. :D

Ma ei tea kas ma olen lihtsalt loll, või mis, aga mina ei põe eriti sellepärast mida Annule proovida annan. Ta on juba paljusid asju saanud, mis pole alla aastastele soovitatav. Näiteks on ta saanud maasikaid, näpu otsast mett, paar ampsu jäätist, täna krabas mul ühe kaneelisaiakese käest ära ja sai seda ka proovida, ning vahel sööb ta samu asju nagu meie (kartulit ja kastet, riisi jms). Ta on isegi sidrunit saanud. Ise nuias mult seda, kui endale teed tegin. Panin sellest video instagrami üles ka, kuigi kunagi ütlesin, et ei tee seda mitte kunagi (oma sõnad maitsevad ikka nii hästi!)
Ka näputoitu, mida paljuuuud vanemad kardavad anda, pakun ma talle vabalt. Alguses oli veidikene ikka hirm, aga sain sellest üllatavalt ruttu üle, kui nägin, et ta saab sellega ideaalselt hakkama.
Aga samas on asju mille andmisesse ma eriti hästi ei suhtu. Üks neist on näiteks soolaga lapse toidu maitsestamine. Lapse toitu saab maitsvamaks muuta ka miljonil muul viisil, mis ei koorma nende väikseid neerusid. Pealegi on laste maitsmismeel tunduvalt tundlikum, ning nad tunnevad palju rohkem erinevaid maitseid. Täiskasvanutel on sellega kahjuks nigelamad lood.

Mu emal läksid silmad suureks, kui ütlesin talle, et enne lapse vanni panemist ma enam vannituba ei küta. Mees on mitu korda lapse vannivett katsunud ja imestanud, et niiii jahedas vees pesedki teda või? Irooniline muidugi, arvestades seda, et paari päeva eest pani ta Annu tagumikkupidi suhteliselt külma vette. Mina ei tahtnud sinna järve oma varvastki pista…
Tegelikult on Annukas mul suht karastatud laps. Mina ei näe probleemi selles, et ta magab/mängib/sööb toas, kus on aken lahti. Aga samas, kuni kuuenda, või isegi seitsmenda elukuuni, panin ma talle peale vanni alati mütsi pähe. Seda juba sellepärast, et tal olid paksud juuksed (mis ta endal kõik peast ära kiskus! Nüüd juba kasvavad tagasi õnneks). Ise ei taha ju ka märja peaga õue minna. Pealegi on meil aknad pidevalt lahti ja toad on jahedad. Tuuletõmme tekib kergelt ja soojast ruumist külma astuda… Mulle endalegi ei meeldi see hetk duši alt väljudes.
Veidike pelgasin ka kõrvapõletikku. Mul kunagi lapsena oli ja ma mäletan siiani väga täpselt, kui rõve see oli. Võehh, arst lükkas mulle mingid pulgad ninnast ja kõrvast korraga sisse, ning siis surkis seal mõnuga. Polnud just maailma parim tunne. Ja see terav, torkav valu, mis mind päevi saatis. Mmmmmmmm.
Kuivata neid kõrvakesi palju tahad, ei saa sa ju kuulmekäiku ikkagi täielikult kuivaks (beebidele ei tohigi tegelt midagi kõrva lükata!). Nii, et selle koha pealt hoidsin ma teda küll, ja ehk ‘mõtlesin ka veidike üle’.

Vaatasin mõnda aega tagasi SEDA videot ja naersin. See on üsnagi äärmuslik, ja tahaks uskuda, et ma olen kuskil seal kahe vahel. Aga naljakas on see sellepärast, et olen isegi paari sellist ema näinud, kes saavad ataki, kui näevad oma last maast toitu üles korjamas. Või kuidas nad silmi pööritavad, nähes mõnda ema maha kukkunud lelu lapsele koheselt tagastams, ilma, et oleksid seda eelnevalt 48478 aastat keetnud, desinfitseerinud või sügavkülma pannud.
Noooo, ei anna minagi Annule tagasi mänguasja, mis on väljaspool kodu maha kukkunud. Enne ikka loputan igaks juhuks kraani all ära, aga hulluks ka ei lähe. Ma ei karda pisikuid. Pigem vastupidi. Ma usun, et kui laps saab juba varakult nendega kokku puutuda, tugevdab see tema immuunsussüsteemi ja ta pole edaspidi haigustele enam nii vastuvõtlik. Seega, las ta siis maitseb seda pesemata kartulit, või joob porilombist – pole vaja kiirabisse helistada, ta ei saanud mürgitust. :D

Jah, ma tunnistan uhkusega, et olen kanaema, kes eelistab ökot, kaisubeebindust, kõhukotte, riidest mähkmeid, isevalmistatud beebitoitu, rinnaga toitmist, puidust mänguasju ja mahedaid toiduaineid, aga batsille ja allergiaid ma ei karda. No las ta siis proovib selle maasika-kaks, saadki teada, kas on allergia, või ei. Mingite uuringute kohaselt pidavatki nüüd teadlased ja arstid soovitama allergeene lastele varem pakkuda. Pidavat allergiate teket vältima isegi. Peale nn ”ohtliku toidu” andmist, tasub last lihtsalt hoolikamalt vaadelda ja jälgida kas laps hakkab eriskummaliselt käituma, tekib punne või midagi taolist. Eks iga ema tajub ju ise, kui nende lapsega midagi valesti on. Ja sellepärast ei plaanigi mina kunagi enam arstidele alla vandunud (ükskõik mis küsimuses). Kui nemad ütlevad, et kõik on korras, aga sina tunned, et ei ole, siis tasub edasi võidelda. Sina tunned oma last kõige paremini! Ja sama ka iseenda puhul (nt rasedana).

Ma loen seda teksti ja saan ise ka aru, et ma jätan ”I know it all” ja ”my way, or no way” mulje. Aga see ei ole üldse see mida ma tahtsin selle postitusega öelda. Ja jälle tuleb mängu see, et ma mõtlen ühte aga kirja saab hoopis teine. Ühesõnaga (mis rumal väljend – sellele ei järgne ju peaaegu mitte kunagi ainult üks sõna), me emad, tahame ju oma lastele parimat – ükskõik mida ja kuidas sa teed, nii kaua kuni teed seda oma lapse huvisid arvestades, oled sa hea ema! Seega korduvkasutatavad mähkmed, või ühekordsed, poest ostetud püree, või ise tehtud, rinnapiim või rinnapiima asendaja – vahet pole ju tegelikult. Peaasi, et laps on õnnelik ja armastatud.

Kas teie kardate baktereid ja kasvatate oma laste niiöelda ”vati sees”, suhtute kogu protsessi lõbuga (läheb nagu läheb, suureks kasvab ta ikkagi) või jääte ka kuhugile nende kahe vahele?