Ma olen koguaeg täiesti kindel olnud, et ma ei pane oma lapsi enne 3-aastaseks saamist lasteaeda, kui selleks just väga mõjuvat põhjust pole. Kuidas ma selle pooleteise aastase põnni lasteaeda saata saan? See tundus kuidagi nii ränk – kuidas mu väike ‘beebike’ seal üksi, keset võõraid, ometi on? Ta on ju nii emme-issi laps ka. Eieiei.
Aga täna, peale seda, kui Annu oli mind järjekordselt täiesti viimase piirini viinud ja kõiki mu nuppe nii kaua vajutanud, et need lausa vedrud välja viskasid, tabasin end mõttelt – mis siis kui paneks ta lasteaeda? Kord kaks nädalas, pooleks päevaks? Tal on siin kodus nii igav ja sellepärast ta mind täiesti pööraseks ajabki. Aga ma ei saa ju temaga 24/7 tegeleda, kui üks teine kahejalgne kisakõri koguaeg vaid süles peesitada ja karjuda tahab.
Mu süda murdub iga kord, kui Annu mind mängima üritab vedada, aga ma ei saa midagi teha, sest käed on väikevenna hoidmisega hõivatud. Ja siis leiab Annu endale ise tegevust. 9 juhul 10st see tegevus mulle ei meeldi…

Lasteaias saaks Annu aga teiste lastega mängida ja sotsialiseeruda, ning ilmselt ka midagi uut õppida. Sega ma usun, et see võiks talle täitsa meeldida ja oleks meie perele hea vaheldus. Annule ju meeldivad väga teised lapsed, aga me pole endiselt leidnud sellist mängukaaslast, kes saaks pidevalt meiega kokku saada. Tean, et üks naine siin meie lähedal on, kel on Annust paar nädalat vanem ´poiss ja Joelist paar kuud vanem beebi, aga ma ei mäleta tema nime, muidu võib-olla isegi kirjutaks talle (mis siis, et see oleks MEGA imelik vist). Stalker alert, am I right? :D

Käisime täna kusjuures selle lasteaia mänguplatsil mängimas. Annu sai kohe ühe armsa plikaga jutu peale. Käisid seal käest kinni ringi ja lasid koos liugu, liumäe otsas tegid musi ka. :D

Enne mõtlesin ma, et miks peaks üldse lapse lasteaeda panema, kui ema niikuinii kodune on? Hoiab vaid asjatult kohta kinni – ehk sellepärast ei saa mõni ema, kel oleks väga vaja tööle minna, oma põnni aeda saata. Aga nüüd näen ma asja ka teise künka otsast… OK ma saan aru, et see kõlab praegu nii, nagu ma tahaksingi Annuka omal jalust ära saata, aga see tõesti pole nii. Jah, ma tahan närve puhata, aga ma usun, et see oleks win-win olukord meil mõlemale. Pluss  selle ”vaba ajaga” saan ma ehk ka Joeliga kuskil beebikoolis või -trennis käima hakata, nagu ma omal ajal Annuga käisin. Mingi võimlemise asi oleks väga hea, sest ma juba näen, et tal on ka lihaspingetega vist veidi jama…

Vaatasin kuidas kaks plikat seal mängukal, liivakastis mängisid ja vahetpidamata naeru kihistasid. No nad olid nii armsad! Ma soovin, et Annu leiaks ka endale südamesõbranna, kellega nõnda kihistada ja saladusi jagada. Pole midagi vahvamat, kui lapsepõlvesõbrannad. :)

Eks ma natukene kardan ka, sest see oleks ikka suur samm ja ma ei tea kas me oleme ikka valmis selleks. Aga eks ole näha – kui Annu väga kurvastama hakkab ja see talle ikka ei istu, siis ma ei sunni. Pole ju vajadust. Lihtsalt mõtlen, et lasteaed võiks talle hea ja lõbus olla, miks mitte siis proovida? See aitaks tal kindlasti enesekindlust koguda (mitte, et seda tal puudu oleks) ja ehk ka iseseisvamaks saada. Koha saamisega ei tohiks igatahes raskusi olla, väikelinna rõõmud.

Seega ma mõtlen, et ehk homme helistangi ja uurin mis ja kus ja kuidas. Ma ei tea ju lasteaia teemadest mitte midagi, olen kõik selleteemalised jutud endast mööda lasknud, sest arvasin, et niipea ma kedagi lasteaeda ei kupata. Mida peab üks lasteaialaps üldse oskama ja millega ise hakkama saama? Ja kuida seal tema allergiatega saama hakkab? Ma ei taha nagu eriti uskuda, et talle mingit erimenüüd tegema hakataks, sest ta ei tohi ju piima ja tomatit süüa. Toitumispäevikut nad ka vaevalt seal pidada saavad/viitsivad… Aga OK, eks ma homme helistan ja uurin ja saan targaks.

Aga mida teie arvate, kas tasuks proovida? Kui vanalt teie laps lasteaeda läks?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!