Lastekaitsepäev ja kadunud loosi võitjad

Esmaspäeval oli lastekaitsepäev, ja sel aastal esimest korda oli mul tuju selle tähistamisest ka osa võtta. Kuna meil oli mehe õde oma tütrega (6a) külas, siis temal oli muidugi põnevam, kui Annul. Aga vaevelt, et Annugi väga palju kurdab, sest ta sai kõhukotiga minu küljes rippudes veeta paar mõnusat tundi.
Esmalt suundusime meisterdus tubadesse, kus sai teha maske ja võlurimütse. Annu vaatas neid väikseid siblivaid lapsi, endal nägu nalja täis ja Pisi meisterdas usinalt. Kui mask ja müts valmis, läksime parki aega parajaks tegema ja ma üritasin enda plikat magama saada. Aga nii kui taguots vankrit puudutas, oli kisa lahti.
Ja muidugi väga tore, et pargipinkide värvimiseks valiti ainus päev aastas, kui seal roheluses silkab mitukümmend last… Kui Annul nii tähelepanelikku tädi ei oleks, oleksin mina ilmselt oma (raseda)teksad pruuni värviga üle saanud võõbata, kui teatud kisakõrile süüa üritasin anda. Japp, ma panin rasedateksad jalga, sest kõik muu kukub mul seljast ära. Tegelikult olid needki suured juba. Ja muide, need teksad ei läinud mul siis ka puusast üles, kui rase veel olin… Kes oleks seda osanud arvata, et kommi ja kooki süües võib kilosid kaotada! :D

Õhtul oli Jürgen Veberi show, kuhu me ka lastega läksime. Muidu oli täitsa tore, aga heli oli küll liiga kõva. Needsin end maa-alla, et pole Annukale veel heli summutavaid kõrvaklappe ostnud. Iga aplausi ning tugevama heli korral surusin teda vastu enda rinda ja kaitsesin kõrvu. See muidugi printsessile ei meeldinud ja ta hakkas rahmeldama.

Kui Jürgen meie kõrval endale lava peale abilisi valis, läksid Annuka silmad suureks nagu tõllarattad. Vaatas teda jalatallast pealaeni, väga üllatunud näoga. Ala, et ”kes see ilmatuma pikk ja võõras onu küll ometi on? Ja miks ta mulle nii lähedal seisab?” Mina suutsin vaid mõelda, et see onuke vajaks hädasti kääre oma juustesse….
Tunnikese pidasime vastu, siis läksime ära, sest üks teatud kahejalgne hakkas üle saali oma häälepaelu demonstreerima. Ei, mitte nutuga, aga lihtsalt… kriisates. See tundub viimasel ajal tema lemmik tegevus olevat. Lihtsalt…kõrvulukustavalt kriisata. Ja teiste inimeste tapvad pilgud andsid märku, et oleks vist parem lahkuda. Kuigi, mis siis eksole, et tegu oli lastele mõeldud päeva ja etendusega, kus osaledes tulebki arvestada, et kõrvad saavad vatti.
Huvitav kaua see etendus veel kestis ja millest me ilma jäime?
Lapsed olid õhtuks ikka täitsa kutud. Annukas ei jaksanud isegi süüa, ning läks ilma vannita magama.

Loosisin 1.juunil auhinnad välja, nagu lubatud. Kirjutasin ka võitjatele, üks vastas, teine mitte. Kuigi ma otseselt ei öelnudki, et nad mulle vastamma peavad, edastasin lihtsalt edasised ”juhtnöörid”.
Siinkohal paluksingi endaga ühendust võtta Keitil, kes osales kommentaariga ”Pliksile ja minu beebsu suuhügieeni eest hoolitsemine sai alguse kui lõikus esimene hammas :) Praegu pesen näpuharjaga ja tema ei arva sellest eriti midagi ;)”

Palun anna teada, kas said mu kirja ja soovid endiselt auhinda, või loosin teise võitja? :)

Kas ja mida teie lastekaitsepäeval oma lastega tegite/teinud olete? :)