Tänast ööd ma vist küll üle ei ela

Sügis on see tore aeg, mil tuleb meie maja loomadele taaskord ennetavat parasiiditõrjet teha. Koeraga on lihtne – tema on enamasti nii ablas, et sööb need tabletid mul otse pihust ära. Ilmselt loodab, et toon talle midagi head, aga selleks ajaks kui ta avastab, et ta on lihtsalt haledalt üle lastud, on juba hilja. :D

2016 algus

2016a algus, Annu ja Sämmi – vaadake vaid, kui pisike ja nunnu Annu oli!

Kassidega seevastu on aga hoopis keerulisem. Toidu sees nad neid tablette ära ei söö ja ma ei viitsi riskida ka, et mõnel ehk jääbki see tablett niimoodi saamata. Seega olen ma läinud kõige kiiremat, aga agressiivsemat, teedpidi – keeran kassi rätiku sisse, et ta mind sealsamas kohe ära mõrvata ei saaks, ning surun tableti talle kurku.

Kuna see pole selline asi, mida ma iga nädal teeksin, siis ei näe nad seda mitte kunagi ka tulemas. Alati üritan veel nii ka teha, et üks oleks sel ajal õues, kui teisele tabletti annan – siis pole esimesel toimuvast aimugi ja ta ei tea koju tulekut vältida, lootes, et siis ehk pääseb sellest piinast.

Eile andsin Grinchile ussirohtu ja lapsed karjusid mul seal kõrval, et ma kassile haiget ei teeks. Hiljem mängisid omavahel, et nemad on ka kassid ja surusid üksteisele näppe kurku… Kelle lapsed need küll on? Minu omad küll ju ometigi nii totu-otud pole. :D

img_20170206_130052_984

Väike Annu ja Grinch, 2016a

Seda lugu olen ma vist juba rääkinud, kuidas Grinch omale nime sai? Kindlasti olen, aga ega küll küllale vast liiga tee. Igatahes, Grinch tuli meile 2015a sügisel, kui oma majja kolisime. Väike hüljatud sõber. Alguses püüdsin talle uut kodu leida, sest meil juba oli kass, ning tema polnud kohe üldse vaimustuses, et me veel ühe sama liigi esindaja siia majja tassisime. Aga noh, kuud läksid, uut kodu ei paistnud kuskilt, Annu armus temasse ära ja nii ta meile jäigi… Kuna olin lootnud talle uut kodu leida, ei vaevanud ma oma pead ka talle nime leidmisega. Lõpuks siiski see nimi tuli – jõuluööl. Lähen mina rahulikult hommikul kell viis tiira-taara vetsu poole (olin mingi viiendat-kuuendat kuud rase), kui näen, et kass müdistas kuuse all ja oli peaaegu kõik kingitused paljaks kratsinud. Terve tuba oli kinkepaberi juppe täis ja kõik pakendid olid kriimustustega kaetud. Ega noh, vägev, või nii, sest ega mul polegi 6.kuud rasedana midagi targemat teha, kui öösel kell 5 jõulukingitusi UUESTI pakkida. Pakkepaberit mul ka loomulikult enam polnud, seega avas Annu sel hommikul ajalehte ja valgesse paberisse pakitud kingitusi. Sealt ka selle kassi nimi – Grinch, nagu Grinch kes varastas jõulud. :D

Grinch on inimestega mega nunnukas – nurrub ja nühib, poeb kaissu, isegi kui sa teda ei taha jne… Megalt pressib end peale ja ei jäta sellist võimalustki, et sa ei armasta teda. Ta lihtsalt jätkab nii kaua enda peale pressimist, kuni saab oma tahtmise. Isegi inimesed, kes tulevad mulle külla ja ütlevad, et nad pole kassiinimesed, lahkuvad siit kassiinimestena. :D

Igatahes, täna andsin siis teisele kassile ka rohtu ja ma kardan, et ta tuleb nüüd mul öösel kõri läbi närima. See kisa, see urin, see pettumus ta silmades, see nägu millega ta mind hiljem vaatas, kui talle lepituseks sinki pakkusin… Oi blää, palvetage mu pärast, sest ma kardan, et homset päeva ma enam ei näe.

20160214-dsc_0040

Nublu 

Nublu on üldse ilge Bitch. Kui me kodust ära oleme ja keegi teine loomi toitmas käib, ei saa nad reeglina sel ajal ka õue. Seega pean ma neid inimesi alati hoiatama, et hoidke end Nublu kättemaksu eest. Üks sõbranna kunagi rääkis, et läks tema siis rahulikult Nublule süüa panema, kui too talle urisedes jalga kinni hüppas, sest sõbranna ei lasknud teda õue. Ja sellest ajast peale on nende sõprus läbi kah, see kass konkreetselt ei salligi teda enam. Koguaeg äsab sõbrannale käpaga, kui tollele midagi ei meeldi. Kui sellele kassile midagi ei sobi või ta KOHE oma tahtmist ei saa, saab keegi molli. Ükskord hüppas mullegi säärde, sest möödusin temast liiga lähedalt. :D

Ükspäev magas Nublu Madli kärus, kui tahtsin last sinna magama viia. Üritasin teda sealt siis eest ära ajada, aga no see loom ei liigu, kui tema ei taha! Vaatas mind vaid sellise näoga, et ”aga mina olin siin enne, vaata ise kuhu sa oma tite sokutad”. Ei tahtnud teda tegelikult minema ka kihutada, seega toppisingi lapse lihtsalt kassi juurde magama. Kui ma kolm tundi hiljem Madlit ära tooma läksin, oli Nublu endiselt kärus, ning magas rahulikult Madlikese kõrval.

Ja kui nüüd keegi imestusest toolilt maha tahab kukkuda, et kuidas ma küll julgen last kassi kõrvale magama panna, siis mina selles probleemi ei näe. Loom on tark ja ilma põhjuseta, pole nad kunagi mu lastele viga teinud. Pigem vastupidi – meie loomad hoiavad mu lapsi, nagu enda omi.

dsc_0003-3Kunagi ammu-ammu, 2014a novembris, kui veel selles vanas, veneaegse remondiga korteris elasime

Annu oli ainult paar päeva vana, kui Sämmi teda juba armastas ja hoidis. Tema oli alati esimesena Annu kõrval, kui too nuttis, ning kui Annu maas mängumatil mängis, magas koer alati tema kõrval ja valvas, et laps ula peale ei läheks. Ja nüüd, kui lapsed on juba veidi suuremad, mängivad nad nii ilusti kõik koos. Tavaliselt Sämmi ei luba oma mänguasju kellelegi, ning üritab neid alati meie nina alt ära napsata, aga kui näiteks Joel tahab Sämmile palli visata, laseb Sämmi tal seda teha. Minult näiteks napsab ta alati mänguasja nina alt ära ja jookseb nendega eemale, justkui mind õrritades.

Ka küülikud on mul veel alles. Ühe suure emase andsin küll ära, nagu ma vist juba kuskil ka rääkisin, aga tuleb välja, et mu otsus ühest jänkust loobuda, oli igati õige, sest nüüd, kui emased omavahel enam konkureerima ei pea, hoiab see allesjäänud küülik väga kenasti puhtust. Vanasti situti ja kusti nii, et kõik lainetas, aga nüüd võiks see emane kasvõi terve päeva lahti olla, sest mingit pahandust ta enam ei tee. No kui välja arvata see, et ta armastab endiselt oma puuri peale hüpata ja siis sealt alla lahistada nii, et terve puur ujub. Vot see ajab mul küll kopsu üle maksa, aga no mis sa teed. Selle ennetamiseks olen lihtsalt puuri äärtesse midagi ette tõstnud, et ta ei saaks sinna peale hüpata…

img_20180427_131321_470

Aprill 2018

Ühesõnaga, minu arvates peab laps kasvama koos loomadega, et ta õpiks vastutustunnet, hoolivust ja hellust, ning õpiks ka ise loomi armastama, tundes kui väga nemad teda hoiavad.

received_324398781437521

Väike Madlike ja Grinch

See postitus läks nüüd lõpuks küll veidi teises suunas, kui ma alguses mõtlesin, aga las ta olla. Meil on igati toredad neljajalgsed sõbrad, kes ka aeg-ajalt kiitust väärivad!

Kas ja kui palju teil loomi on? Võite neid mulle ka näiteks facebooki kommentaarides näidata, sest nunnusi loomi on alati tore vaadata. :)