”Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, ajuinvaliidid enam pidama ei saa…

…sha-la-lalla” – laulan ma, kui näen järjekordset ajuinvaliidi oma akna alt mööda driftimas. Ja ausalt, mul on kopp nii-ii ees! Kas vähe on veel neid õnnetusi kajastatud, kus keegi on surma saanud, või end vigaseks sõitnud? Miks inimesed aru ei saa, et nad pole kõikvõimsad ja hindavad oma võimeid üle? ”Minuga nii ei juhtu!” on MÜÜT!
Kui oma elust on pohhui, siis võiks vähemalt teistele mõelda. Kas sa tahaksid oma südametunnistusele mõne inimese, või veel hullem, mõne väikse inimese surma? Ma hakkan tõesti varsti numbrimärke siin üles kirjutama, sest see, mis minu väravas toimub, pole lihtsalt normaalne! Hakka või kartma, et varsti on keegi mul otsapidi elutoas…

Alles eile õhtul sõitis üks ‘lahe vend’ mul maha. Mitu tundi müttasid seal vist, sest koer lõugas terve õhtu ja pidevalt oli mingit ketsi laskmise häält kuulda. Oleks pidanud ikka uue aia sisse nõudma vist!

Eelmisel aastal oleksin Annuga ülekäigurajal mingi kolm-neli korda auto alla jäänud – ma olin siis veel padurase ka.
Päris hea on poole ülekäigu peal avastada, et mingi rullnokk hea lennuga tuleb ja ei plaanigi vist pidama jääda. Eks sa katsu siis oma suur rase magu ja väikelapsega vanker teelt enne minema saada, kui sinust konkreetselt üle sõidetakse, kui omal ka suss korralikult all ringi käib.

Selgitage mulle palun ära mis pauku sellest saab, kui gaasipedaali põhja surud? Eriti veel linna vahel, kus nähtavus on halb ja iga hetk võib kuskilt valli tagant mõni väike jõnglane teele vajuda? Päriselt ka, minge ja riskige oma eluga palun kuskil metsavahel!

Teine sort ajuinvaliide on need paugutajatega ‘kõvad mehed’. Ma ei tea kas ma pean hakkama tasuta kalendreid välja jagama või? Aastavahetus on detsembri lõpus, mitte keset oktoobrit! Ausõna, mul lähevad ihukarvad püsti, kui ma sellele ajale mõtlen. Iga jumala aasta üks ja sama nali. Kellel muidugi on naljakas, kellel mitte eksole.
Juba eelmise kuu lõpus hakkas see jura pihta. Kõnnin mina rahulikult lastega poe poole, kui järsku käib selline litakas, et kõrvad lähevad ka lukku. Annu hakkas täiega nutma, sest ta kardab selliseid asju ja Joel ärkas ka suure kisaga üles, endal selline ehmunud nägu ees, et mu süda tahtis lihtsalt kildudeks puruneda. Ja nii ma istusin seal kahe nutva väikelapsega, kes ei jaganud maad ega mütsi. Aga no vähemalt oli neil kahel tatikal lõbus, kes naerdes majade vahele kadusid! Oleks kätte saanud, oleks perse kuumaks kütnud, no ausõna.
Eelmisel aastal läksin ka ühest lastekambast mööda, kes paugutajatega mängisid. Hea oli, et mulle see valesti süüdatud paugutaja vankrisse veel ei lennanud. Ja kui ma neile midagi öelda julgesin, sain hoopis ise sõimata, nagu…? Mul jäi ausõna suu lahti kohe. Millised sõnad, millised lapsed – võeh!

Ja sellest, kuidas mu koer asjale reageerib, ei hakka ma rääkimagi. Ime, et ta veel üldse aias on sellise jama peale.

Hah, muide fun fact – kui tatikad loobivad su aeda paugutajaid, või õrritavad niisama su koera, ning see koer siis aiast välja saab ja tatikad ribadeks kisub, oled kõiges ikkagi hoopis sina süüdi!

Seega panen iga lapsevanema hingele, et te räägiksite kodus oma lastega. Nii ohutult linna vahel liikumisest, kui ka paugutajate ostmisest ja nendega mängimisest. Pluss muidugi eraldi teemana veel loomade õrritamine. See, et koer on aias, või ketis, ei tähenda, et ta sealt ühel heal hetkel välja murda ei saaks. Ja kui ta juba tuleb, siis…

Ma ei tea, ma küll ei torgiks koera, kes nii kõrgele hüppab, karated valdab, lund sülgab ja balletti oskab…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Alkoholism on jube haigus///kodus tagasi

Eile õhtul jõudsime lõpuks koju. Ma tõstan käed üles ja ütlen, et ööseks ei lähe ma sinna ilmselt enam mitte kunagi tagasi. Vähemalt lastega. See olukord on seal igasugused piirid ületanud ja ma ei saa oma lapse eluga riskida. See loom, kes peaks kandma nime “isa” (või “vanaisa”), on… Selle jaoks pole enam isegi sõnu.
Käisime tädi sünnipäeval. Ma palusin ema, et ärgu lasku vanamehel kaasa tulla, sealt ei tule midagi head. Aga loomulikult ronis mehikene ikkagi kaasa ja imes end silmini täis. Pidin teda käeotsas autoni talutama, nagu koera.
Ajaa. Ta võttis peremehele kingituseks pudeli viina (sünnipäev oli perenaisel!). Terve linna sõitmise aja korrutas, et lilli pole vaja viia ja raha polevat ka vaja anda, pudelist on küll. No meie muidugi saatsime ta selle jutuga kukele. Lähme neljakesi juubelile ja viime pudeli viina kingituseks – naiss.
Enne autost väljumist valas ta pudeli veel pooleks ka ja sõnas: “laseme vett peale, muidu on liiga kange”! :D
Kui vanamees nägi, et olin siiski lilled ostnud, läks ta täiega närvi: “ma ütlesin, et mingeid lilli ei tohi osta, kuradi loll tatikas!” Tore, et ta nüüd tuleb mulle ette kirjutama mida ma oma raha eest tohin, või ei tohi osta.
Kui koju hakkasime minema, võttis ta veel selle kingituseks viidud viina kaasa ka! Saate aru, tüüp viib sünnipäevalapse MEHELE pudeli, ei luba midagi muud kinkida ja pärast viib kingituse koju kaasa! :D Hea veel, et kotti ei küsinud, et ülejääke kodus nosimiseks võtta.
Kui koju tagasi sõitsime, läks ta nii segi, et ei mäletanud enam ei seda, et käisime sünnipäeval, ega ka seda, et sõidame juba koju. Ta ei tundnud kohti ära ja karjus emale “kuhu sa mära nüüd lähed, pööra ots ringi! KOHE! No on hoor!!!” Kuulda sai igasugu “ilusaid” hellitusnimesid.
Alguses oli naljakas, aga mõne aja pärast viskas juba üle. Kuidas saab end nii kummuli juua, et mitte midagi ei saa aru. Korduvalt ju seletasime, et koju sõidame.
Paar kilomeetrit enne kodu läks ta aga täiesti segi ja virutas emale rusikaga näkku. Keset sõitmist. Tagaistmel oli beebi ja auto oli rahvast täis. Õnneks ei löönud ta tugevalt, sest mis jõudu sellisel kusikul olla saab, aga asi on põhimõttes.
Kuna ma istusin taga keskel, tõmbasin selle näraka oma emast eemale ja noh…mis siin salata, andsin talle paar obadust vastu. Selle peale tahtis ta mulle muidugi vastu anda. Sellist asja polnud varem olnud.
Oli näha, et ema oli nutma puhkemas, aga hoidis end meie pärast tagasi. Mul tulevad praegugi värinad peale, kui sellele olukorrale mõtlen.
Nii kui koju jõudsime, lükkasin meie asjad kokku ja kolisin need maja kõige kaugemasse nurka. Kuna puudus võimalus kohe lahkuda, oli see kõik mis teha sain.
Panin lapse magama ja mees valvas nii kaua olukorda. Ema oli jälle õues “jalutamas”, sest muidu poleks see isasloom seal magama jäänudki.
See pole esimene kord, kui ema peab õue põgenema, et rahu saada! Ja mind ajab see lihtsalt niii närvi, sest nahhui tema peab kannatama ja külmetama? Visaku see sitakott õue ja kogu moos. Ta on end nii ära joonud, et kaalub vähem, kui kartulikott. Minagi jõuaks talle 1-0 teha. Aga ema ei kuula. Kuidas sa aitad inimest, kes ei taha mõista ja end ise aidata?
Ma lootsin, et see vahejuhtum toob emale mõistuse pähe ja ta saab aru, et ta elu on ohus, aga ei. Järgmisel päeval hakkas sama trall otsast peale. Kell polnud 12ki, kui vana härg oli juba silmini täis.
Ja kuna ema pidi meid õhtul koju ära tooma, tikkus ka jota kaasa. Ega ema ei saa ju kuhugi üksi lasta, läheb veel litsi lööma, eksole.
Ma ütlesin kohe, et elunever ei istu mina selle loomaga enam samasse autosse. Aga jota raius kindlalt vastu, et “tema tuleb maja vaatama!” (seda mida me osta tahame). Mis siis, et omanik polnud kodus ja näha saab ainult väljast. Meie pidavat lollakad idioodid olema, ega oskavat maja olukorda hinnata. Ega jah, ühed loojas silmad on ju need kõige targemad hindajad.
Mina jäin endale kindlaks ja ütlesin, et viigu meid siis bussijaama, või kasvõi kuskile suure tee äärde, sest selle isendiga ma küll 3 tunnist (+puhkepausid lapsele) autosõitu vastu ei pea. Aga minu sõna ei maksnud midagi. Maha meid enam ei lastud ja tore reis võis alata.
See kujunes õnneks normaalsemaks, kui ma oleksin osanud oodata. Ilmselt luges see tüli, mis meil kohe alguses oli. Üritasin talle selgeks teha, et ma läheks enne häälega, kui temaga, sest see purjus olek on midagi ko-hu-ta-vat! Tema muidugi kasutas võimalust mind jälle alandada ja nähvata. “Sinusugust lehma ei võtaks keegi peale, ja see röökiv titt visatakse ka kraavi. Kurat, nädalapäevad olen ööd läbi seda kisa kuulanud!” Ema võttis siis asja üle ja rahustas olukorra maha. Vanamees sättis end üsna kohe magama ja ei joonud enam peale.

Saime veel Mustvees käia, et vett katsuda ja nutta, et ujuma minemiseks pole aega, sest me hakkasime maalt alles 17.30 liikuma (kohale jõudsime umbes 21ks). Isegi nalja sai, ning vanamees oli kainem, kui ma teda viimase paari aasta jooksul üldse näinud olen. Ütleme nii, et oleks ka hullemini minna saanud…

Jõudsime vahepeal burksi süüa, poes käia ja imestada, et meie pakkimise oskus on küll level 45398, sest kes mahutaks imeväiksesse pagasnikusse suure käru, kaks suurt spordikotti, mitu kilekotitäis riideid ja mänguasju, ning paar kotitäit toitu.

wpid-dsc_0482.jpg

Kui koduuksest sisse astusin, oli mul tunne nagu meid oleks vahepal röövitud. Kõik oli nii puhas ja korras, mitte kuskil polnud hunnikute viisi kola, ega ohtu, et võid jalaluud ära murda, kui jalge ette ei vaata.

Kass jooksis ka kohe õue, kui mees ukse avas. Vaesekene oli terve nädala toas pidanud kükitama, sest sõbranna ei julgenud teda õue lasta – pärast ei tule enam koju tagasi. Ta oli nii stressis olnud, et karv on ka lahti. Kõik kohad on karvased. Vaesekene. Ja koer… Ma arvasin, et ta läheb täitsa segi, kui mind näeb, aga selle asemel, et mind rõõmust pikali joosta, tahtis tema vist hoopis hoiukodusse tagasi sõita. Oli sellise näoga, et ”ah, sa ka siin, tore. Ok, lähme nüüd tagasi!” :D Aga noh, ma ei võta isiklikult, sest seal sai ta vabalt ringi joosta, ning ta sai uued karvased ja mitte nii karvased sõbrad. Ta on praegugi veel õnnetu, ja magab koridoris sellise näoga, nagu talle tehtaks sin jubedalt ülekohut…

Aga oh my god, kui hea oli oma voodis magada! Oehhh, maal polnud normaalset kohtagi, kus magada. Kui oled oma imepehmes 180 cm voodis harjunud, on raske kolmekesi kõva 120 cm peale mahtuda. Ainus asi, mis mind koju saabumise juures kurvaks tegi, oli see, et pidin emaga head aega jätma. See on alati kurb. Ta võiks lähemal elada…

Mingis mõttes saan ma oma emast aru. Sa oled inimesega pea 30 aastat koos elanud, sa oled temaga harjumusest, sest sa ei kujuta enam teisiti ette ja see esimese sammu astumine on väga raske. Pealegi on neil loomad ja miljon asja mida ei saa lihtsalt jätta ja minema kõndida. Seal on omad raskendavad faktorid, aga see ei tähenda ometi, et peab elulõpuni olema joodiku valvur ja kannatama. See ei ole ometi elu mille nimel mu ema 25 aastat seal maal rüganud on! Aga kui tema ei taha/suuda midagi muuta, ei saa ka meie ju midagi teha… Ma olen end juba vigaseks rääkinud ja kasu on sellest täpselt null.

Kui kõrvale jätta see, et mu niinimetatud isa, on alkoholi lõksu jäänud ja ema on peast vist veits pehme, oli meil tore ”puhkus”. Sai loomi näha ja katsuda, sai kodukohta taasavastada, sai imelist loodust nautida (no vaadake vaid seda taevast!), sai seenel käia, sai sugulasi näha, sai grillida, üks meist sai ujuda (sulps sisse, hops välja ja lõkke äärde lõdisema), sai nalja ja sai alkovaba siidrit juua, sai metsmaasikaid, mureleid ja mustikaid korjata ja süüa, sai metsas jalutada, sai tööd teha, sai külastada vanu tuttavaid ja sai nautida, nii palju, kui andis. Pealegi, Annu õppis plaksutama, notsu häält tegema, lehvitama ja sai uue hamba omanikuks. See notsu hääle tegemine ei ole just kõige parem anne. Mees naeris, et mõtle, kui oleme mõne kogukama naisterahva juures ja Annu teeb notsu hääli. Teed sa jee inimesele selgeks, et laps tegi. :D

wpid-dsc_0243 wpid-dsc_0248 wpid-dsc_0256 wpid-dsc_0327 wpid-dsc_0333 wpid-dsc_0406 wpid-dsc_0408



 



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!