Keiser vs loomulik sünnitus

Õnneks, või kahjuks on mul kogemusi mõlemaga. Aga ehk ongi hea, sest nüüd oskan ma asju mõlema mätta otsast näha.

KEISER

Minu keiser oli veidikene dramaatilisem, kui ehk tavalisel puhul (erakorraline, üldnarkoosis), sest lapse pea oli valesti (lõug peaks olema rinnal, temal oli pea kuklas) ja ta ei tulnud mitte mingi valemiga õiget kaudu välja.

Sünnitust ma ei kartnud. Ma ei teadnudki veel mida karta. Aga ühes olin ma kindel – mina sünnitan loomulikul teel. Mis keiser? Mina ja keiser? Psõhh, ei iial! Ma isegi ei kaalunud seda võimalust.
Ma mäletan kuidas ma seisin dušširuumi ukse taga ja kuulsin, kuidas praktikant arstile ütles, et ta on vaid korra kateetrit pannud ja loodab, et saab seda veel teha. Võdistasin õlgu ja tänasin jumalat, et see mina olema ei pea, kelle peal ta kätt harjutab. Aga oh sa poiss, kuidas ma eksisin! Täpsemalt võib kogu sellest õudusunenäost lugeda SIIT.

Keiser oli minu jaoks kogu asjale VÄGA ootamatu lõpp ja ma põdesin selle pärast veel tükk aega. Natukene põen ehk siiani. Kõige raskem oli leppida sellega, et ma polnud seal, et näha tema esimest hingetõmmet, kuulda tema esimest nuttu, pakkuda talle tema esimest sööki ja lohutust, mida ta vajas. Laps oli minust 8 tundi eemal, sest ma olin narkoosist veel toibumas ja öösel ei hakanud keegi mulle last tooma. See murdis natuke midagi mu sees ja siiani tuleb klomp kurku, kui mõtlen millest ma ilma jäin.
Kui ma lõpuks lapse enda kätte sain, tundus ta mulle täiesti võõras. Mõistusega sain aru, et minu laps, aga ma ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Ja ma tundsin end selle pärast süüdi. Mis ema ma selline olen???
Mäletan kuidas üks tuttav minult umbes kaks nädalat peale sünnitust küsis: ”noh, kuidas on – ei kujuta elu ilma temata ettegi, jah? On selline tunne nagu ta oleks juba igavesti sinuga olnud?” Hmmmmmmm, ei. Ma mäletasin ideaalselt veel elu ilma temata ja suutsin end ka ilma temata veel ette kujutada.
Ma isegi ei tea millal see tõeline tunne lõpuks tuli, aga sinna läks ikka üpris kaua aega. Uuuh, see kõlab nii kohutavalt!

Keisrist taastumine oli ka jubeee. Ma olin kaks nädalat nagu zombi ja selleks, et ma end normaalsemana tundma hakkaksin, läks üle kuu aja. Voodis lamada oli valus, istuda oli valus, seista oli valus, käia oli valus, sirge seljaga olla ei saaud, sest haav kiskus ja valutas. Ma olin nõrk ja kurnatud. Lohhiad kestsid kuskil 6 nädalat, siis oli nädal vahet ja seejärel hakkasid mul PÄEVAD! :D

Kui ma seoses keisriga oma tunnetest avalikult rääkisin, sain alati süüdistavaid kommentaare – mis vahet seal on kust kaudu laps välja tuli? Jah, tõesti polegi vahet, aga vahe tuleb sealt, mis juhtub peale keisrit.
Kuigi jah, ma tunnistan, et olen keisrit halastamatult kõige eest materdanud. Ehk sellepärast, et ma vajasin midagi, mille kaela ajada see, et mu lapse esimesed 6 elukuud olid põrgu ja ka edaspidi pole tema elu kerge olnud. Aga noh, see on kahjuks midagi, mille puhul ma mitte kunagi tõde teada ei saa. Aga üks on kindel – kui ei eksisteeriks keisri võimalust, ei eksisteeriks enam ka meid.

_DSC3574

LOOMULIK SÜNNITUS

Teist last sünnitama minnes olin veidike ärevil, sest polnud kindel kas olen suuteline ise sünnitama. Sünnitust ennast ma jällegi ei kartnud. Ma olin täiesti kindel, et see ei saa olla hullem, kui eelmisel korral ja kindlasti on kõik hoopis teisiti, kui esimesel korral, sest nüüd on ju laps ometigi õiges asendis (vähemalt seda ma lootsin ja tahtsin uskuda). Olin kindel, et esimesel korral oli kõik nii kohutav vaid sellepärast, et laps oli vales asendis.
Ja oligi mingil määral lihtsam. Polnud nii valus (vähemalt mitte nii pikalt), kuigi enne epiduraali saamist ma mõtlesin, et ma ei taha enam, ma ei suuda enam ja põrgusse kõik. Ma olin juba 16 tundi pöörastes valudes olnud ja avatust oli vaid mõne näpu jagu. Teised juba saavad selle aja peale asjaga ühelepoole, aga mina pole veel poolel teelgi! Tõstsin käed üles ja andsin raske südamega alla, ning lasin epiduraali panna. Ma sain mingi puldikese pihku, et nii kui tunned, et hakkab jälle valus, vajuta nuppu ja saad uue laksu valuvaigistit peale. Ma kasutasin seda nii ära, et pärast olid mul pool ööd veel jalad alt ära. Iga 15 minuti tagant hakkasin uuesti valu tundma ja lasin uue doosi teele (tihemini polekski saanud). Epiduraal oli issanda õnnistus! Peale epiduraali mõjuma hakkamist oli laps pooleteise tunniga rinnal. Saate aru – kolme sentimeetri pärast piinlesin 16 tundi! Ja ülejäänud 7 tuli kahe tunniga, tänu epiduraalile. Olin endas pettunud, et ei saanud täiesti loomulikul teel hakkama, aga ma teadsin, et tol hetkel polnud mul enam valikut. Loe täpsemalt mu teisest sünnitusest SIIT!

Ma mäletan kuidas ma presside ajal mõtlesin, et täiesti uskumatu, et ma seda praegu teen. Kui poiss välja vupsas, hakkas ämmakas teda natukene lapiga nühkima. Ta ei nutnud. Ja koheselt täitus mu süda hirmuga – miks ta ei nuta? Küünitasin kohe lapse poole ja küsisin mis viga on, miks ta ei nuta? Ämmakas sõnas vist midagi sellist, et anna talle nüüd hetkeke ja kohe peale seda kuulsin ka tema esimest nuttu, ning sain oma rinnale sooja, lägase tombu. Ta oli nii tibatilluke – mu väike konnapoeg! Ja nii ilusa nahaga! Polnud üldse krimpsus, sinine/punane, paistes. Ilus, roosa ja rõõsa laps oli. Ma mäletan kuidas ma teda muudkui uuesti ja uuesti tänasin, et ta otsustas ikka ise tulla ja ma sain ise sünnitada. Ma mäletan kuidas ta kohe rinda otsima hakkas ja pead tõstes otsis midagi, millest kinni hakata. Ma mäletan kuidas teda seal samas sünnituslaual rinnale üritasin saada, sest mu kokku õmblemine võttis terve igaviku aega, aga laps oli vana nälg ise. Ma mäletan kuidas ta seal sünnituslaual mu peale KAKS korda pissis. :D Ma mäletan kuidas sünnitusel abiks olnud õde mu last vaatas ja rõõmsalt teatas, et mu pojal on põselohud! Mäletan kuidas ta tänu ternespiimale lõhnas nagu suhkruvatt…
See kõik oli nagu filmis – armastus esimesest silmapilgust ja kohene side. See kogemus justkui ravis mind natukene tollest keisri traumast. Kuigi ma ei saa iial tagasi Annemaia esimesi hetki, on mul vähemalt Joeli omad.

Ka loomulikul teel sünnitamisest paranemine oli pikk ja valulik protsess, aga siiski TOHUTULT kergem, kui kui keisrist taastumine.
Mul oli lahkliharebend (+ moka peal rebend ja veidi rebenes ka üles poole), ning emakakael oli ribadeks (ka ilmselt tänu epiduraalile, sest ma ei tundnud presside ajal oma piire). Esimesel kolmel-neljal päeval oli otse istumine võimatu. Istusin poole kanni peal ja enamus ajast lihtsalt lamasin. Ma kartsin pissid ja nr2 tegemisest rääkimata. Ma olin külma higiga kaetud, kui vetsu külastama pidin. Mõtle ise, kui sul on kaks auku üheks kärisenud, eksole…
Koju sõita oli ka väga tore (65km). Sättisin dressipluusi tagumiku alla sõõrikuks.
Kokku oli valus vist nädal, või kaks? Peale seda lihtsalt ebamugav. Ämmakas õmbles mind vist väga tugevalt kokku, sest kui ma seisin, siis oli koguaeg selline surve ja kiskumise tunne seal all.
Aga muidu olin vähemalt normaalse inimese moodi, mitte zombi, kes ei jaga maast, ega ilmast. Lihtsalt käisin jalad harkis ja ohkisin iga kord, kui istuma või tõusma pidin. Praeguseks (pea neli kuud hiljem) on see kõik vaid hägune mälestus ja kõik on ideaalselt paranenud – nagu ma polekski neli kuud tagasi endast arbuusi välja pressinud (lahklihal on tegelikult ikkagi armi tunda veel, aga ega see vast enam kuhugile kaogi).
Lohhiad olid kuskil 6 nädalat, millele järgnesid kohe päevad – täpselt samamoodi, nagu esimesel korral.

Kokkuvõttes võin öelda, et valus on see kõik niikuinii, aga selle vahega, et keisri puhul valutab kõht, loomuliku sünnituse puhul jalgevahe.

Sünnitus ja oma lapsega kohtumine on midagi nii erakordset, et seda pole võimalik sõnadesse panna, ega seletada inimesele, kes seda kogenud pole. Ja fakt on see, et mitte ükski sünnitus, laps ega naine pole samasugune, seega pole mõtet end võrrelda naabri Maali, oma ema, või õega. Ka sama naise sünnitused on kõik erinevad. Aga sellegipoolest, KUI ma kunagi, kümne aasta pärast, veel lapsi otsustan saada, siis kardan ma seda kolmandat korda vist rohkem, kui sügavat vett, kõrgusi, ämblikke, pimedust ja väikseid ruume kõike kokku, sest ma juba tean, et see saab sittakanti valus olema ja on väga vähe tõenäoline, et ma kolmandal korral kiiremini hakkama saan, kui esimesel kahel korral.
Oma unistustes ma muidugi loodan, et KUI see kolmas kord kunagi tulebki, siis on sel kolmandal Kirsil juba tee selge, ning ta kompenseerib oma õe ja venna tekitatud kahjud kiire(ma) ja kerge(ma) sünniga.*
Ma ei tea kas need väikesed Kirsid on mul tõesti nii kuradima kangekaelsed, et peavad mu enne täiesti hulluks ajama ja mind pea 20 tundi piinama, enne kui suvatsevad oma ninad välja pista, või olen mina hädapätakas, kes eriti valu ei talu, aga see on ikka metsik millist valu ma üle elanud olen ja millega hakkama olen saanud. Võtan enda ees mütsi maha!

*OH JUMMEL EI, see EI tähenda, et ma planeeriks siin juba vaimusilmas kolmandat last. Enne peaksin ma praegusest traumast üle saama, kuskilt üles leidma oma titeisu ja miljonivõidu kinni panema (või hea töö otsa komistama), sest ainult sellepärast, et beebid nii armsad on, neid kahjuks saada ei saa. Keegi peab nad suureks ka kasvatama.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Joeli sünnilugu

Kuigi tähtaeg polnud veel ametlikult käeski, olin mina juba vähemalt nädala jagu olnud väga emotsionaalne. ”Millal ta ometi tuleb? Palun tule juba!”
Ma nautisin rasedust täiel rinnal, kuigi see oli kohati raske. Lõpp kiskus lihtsalt masendavaks, sest kartsin nii väga uut keisrit. Tahtsin ju lõpuks täide viia oma unistuse loomulikust sünnitusest.

Masendavaks tegi asja ka see, et olin juba nädalaid pidevalt libatuhude laadseid asju kogenud, ning umbes nädal enne sünnitust olid need lausa vat, et igapäevased. Õhtul lähed valudega magama ja hommikul ärkad ikka ühes tükis! See oli lihtsalt emotsionaalselt jube koormav.

Aga kui need õiged valud lõpuks 30.mai varahommikul saabusid, olin ma võrdlemisi rahulik.
Valud hakkasid peale ühte öösel, aga sel hetkel ma alles üritasin magama jääda. Pooleteise-kahe tunni jooksul kogsin umbes kolme valusat kokkutõmmet, mis mind unesegadusest korraks äratasid. Und kui sellist ma sel ööl ei kogenudki, sest see kaks tundi, mis ma voodis lebasin (ühest kolmeni), ei olnud küll mingi magamine. Pigem nagu väga kerge tukkumine. Selline pooleldi ärkvel, pooleldi unes.
Juba enne esimest valu oli mul sees kuidagi ärev tunne. Aga ma ei lugenud seda millekski, sest samamoodi olen ka enne tundnud, ning polnud midagi toimuma hakanud.

Kui mees kell kolm öösel magama tuli, ärkasin mina üles, sest olin juba mitmeid ja mitmeid valusaid kokkutõmbeid kognud, mis panid mind kaasa hingama. Ma otsustasin, et ei sega teda, ega last oma ähkimisega ja kolin elutuppa. Magamisest niikuinii enam midagi välja ei tuleks.

Kõndisin mööda maja ringi ja mõtlesin mida teha või mõelda. Kas need on järjekordsed libakad, või on tõesti mul lootust peagi poisiga kohtuda?

Vaatasin kraanikausis vedelevaid nõusid, ning mõtlesin, et küll oli tark otsus need hommikuks jätta. Sest noh, ega ma ju ometi kuhugile minemas ole… Mis siis ikka, pesin väikeste pausidega nõud ära, tegin endale tassikese nõmm-liiva teed ja jätsin selle tõmbama. Suundusin dušši alla, sest seal on mõnus valutada. Aga kuna kodused boilerid pole põhjatud, sai peagi soe vesi otsa ja ma pidin sealt välja kobima.

Kuivatasin end ära, võtsin oma teetassi, ning istusin arvuti taha. Saatsin sõbrannale kirja, mida olin oma peas juba nii mitmeid ja mitmeid kordi kirjutanud, ning saatnud:

3:49
Kle tupsununnuke, kui seda näed, siis võid oma kodinad kokku korjata. Ma üritan viivitada ja normaalsel ajal sind üles ajada, aga ma ei tea kui kaua ma veel kodus olla tohiksin üldse.

Kuna ta on ka vist mu paanitsemisest juba kikivarvukile aetud, vastas ta sellele suht kohe, mis siis, et kell on neli öösel.

Leppisime kokku, et helistan, kui on vaja liikuma hakata.

Peale seda andsin blogis teada, et midagi on toimumas. Vist. Seda saab lugeda SIIT!

Olin oma teega umbes poole peale jõudnud, kui tundsin, et valud leebuvad ja vahed pikenevad. Olin juba pettunud, et kas tõesti jälle kõigest libakas? Ja ma just avaldasin selle postituse, kus sünnituse algusest teatasin. Eriti nõme, kui nüüd ei sünnitagi…

Suurest pettumusest läksin ja viskasin end diivanile pikali, et eks ma siis jään magama, kui midagi toimuma ei hakka. Muidu ei suuda homme üldse silmi lahti hoida.

Und ma siiski ei saanud, mis siis, et valud olid iga 10-15 minuti tagant.

Ühel hetkel hakkasid asjad jälle võimust võtma ja ma tõusin püsti. Hakkasin asju kokku korjama, mis veel haiglakotist puudu olid. Jooksin pidevalt ka vetsu vahet – kõhulahtisus.
Vahepeal jõudsin juba natukene muretsema hakata, et kas ma üldse haiglasse jõuan, kui siin veel kaua ootan, sest valud olid tugevad ja vahed üpris lühikesed.

Kell kuus ei suutnud ma enam vastu panna ja ajasin mehe üles, et ta autojuhi kutsuks. Valude vahed olid kõigest 4-5 minutit. Ja ämmaemand oli mulle öelnud, et ma võiks haiglasse minna, kui vahed on 10-15 minutit. Veel parem, kui 20-30 minutit. Et põhimõttliselt kohe, kui midagigi regulaarset tuleb. Hmmm, sellisel juhul oleksin ma ”sünnitama” läinud juba viimased nädal aega, igal ööl.

Umbes 6.15 saatsin sõbrannale kirja, et ta võiks tulema hakata. 6.30 ajasin Annu üles, sest tahtsin temaga enne hüvasti ikka jätta. Ta oleks ilmselt ehmatanud, kui teda oleks hommikul äratama läinud ”võõras” tädi ja meie mehega oleme lambist kadunud. Umbes samal ajal jõudis kohale ka juba autojuht. Sõbranna jõudis umbes 6.45, endal selline nägu ees, et hakkab kohe infarkti saama. Juhatasin ta siis Mashat vaatava ja väga unise Annu juurde, ning tegin samas ka majas kiire tiiru, et näidata mis kus on ja üritasin veel meelde tuletada, mida ta teadma peaks.

Seitsme ajal hakkasime Tartu poole sõitma. Sattusime ilusti sellele ajale, kui kõik inimesed tööle lähevad – tere ummikud!
Õnneks sõitis autojuht nii oskuslikult, et ei pidanudki väga kaua ootama. Kõige piinarikkam oli hoopiski see pidev kohalt ära võtt ja pidurdus.
Kuna ma olin tagaistmel vait, kui sukk, siis mees ikka kiikas vahepeal taha ja küsis kas ma elan. Nad vist kartsid valude ajal mu nägu vaadates, et poetan selle lapse vaikselt istme alla, või midagi.

Kuigi valu oli võrdlemisi tihe ja ikka üsna rõvedalt valus juba, teadsin ma, et lõpp pole veel nii lähedal, et sünnitaksin autos. Mina lootsin ja panustasin, et ehk üheksaks on laps käes, või siis hiljemalt lõunaks.

Haiglasse jõudsime kaheksa ajal. Ja tuli välja, et läksime täitsa valesse kohta. Nimelt oli mulle kõrvu jäänud, et pean minema teisele korrusele. Seal on aga ‘sünnituseelne’ osakond, kuhu minnakse saatekirjaga. Need, kes juba spontaalselt valutavad, peavad minema kolmandale. Seega ootasime me mingi 10-15 minutit seal täiesti tühja, enne kui meid õigele teele suunati.

Kuskil pool üheksa olin ma juba KTG all, kuhu jäin vähemalt pooleks tunniks. Valud olid endiselt 3-5 minuti tagant ja KTG näitas emaka tööks 55 (100 on max).
Üheksa ajal kuskil kontrolliti avatust (natuke valus ja ebameeldiv, aga mitte pooltki nii hull, kui Annu ajal) – avatud üks sentimeeter ja emakakaela oli ka üks sentimeeter veel järgi. Pettumus. Ma arvasin/lootsin, et olen juba vähemalt poolel teel… See tundus täieliku deja vu’na Annu sünnitusest. Valud olid korralikud, nii, et neist üle rääkida ei suuda, avatust pole aga ollagi ja KTG ei näita ka eriti midagi. Kuigi noh, sel korral vähemalt rohkem, kui Annu ajal.

Kuna valud olid tihedad ja ikka üpris intensiivsed, võtsin vastu valuvaigistava süsti ja paratsetamooli küünla, mis nad mulle pakkusid. See pidavat aitama emakakaelal siis avaneda.

Valuvaigistid ei aidanud. Valud lähevad aina hullemaks ja uni tikkus peale. Ma olin juba üle 24 h ärkvl olnud. Energiat õnneks oli, aga uni oli ka…

Valude vahel hoidsin end tegevuses FB’s istumisega, kus siis sõbrannaga, kes Annu juurde jäi, koguaeg juttu ajasin, ning ka Lipsukese FB lehel üritasin iga asja võimalikult täpselt üles kirjutada, et pärast oleks hea sünnilugu kokku kirjutada, ilma, et midagi ununeks. Praegugi vaatan sealt mis kell ma mida kirjutanud olin, muidu teaks enam midagi.

Olin koguaeg püsti. Gravitatsioon pidavat ju aitama!

10.30 kirjutasin, et rohkem lapsi ma küll ei taha! :D

Valud olid endiselt 3-5 minuti tagant, mõni ka tihemini, ning kestsid minut-poolteist. Keskmiselt 1.15.
Pidevalt käis meid kontrollimas üks armas üliõpilane, kes suutis mind väga palju lohutada. Mul on lausa kahju, et ma teda enam hiljem ei näinud…
Ta seletas mulle paljud asjad selgemaks, mida enne olin pidanud tõeks. Näiteks soovitasid kõik mul koguaeg puhata, aga mina olin nagu eesel ja ajasin end ikka püsti, sest kui ma pikali viskasin, läksid valud kohe 7 minutiliste vahede peale tagasi. Ma arvasin, et avatus tekibki just selle valu ajal. Aga tema ütles, et valu vaid surub last allapoole, avatuse tekkimisega sel otsest sidet pole. Ütles ta ka seda, et see mida näitab KTG emaka tööks, ei näita kuidagi seda, kui kaugel on sünnitus, või kui valus naisel on. Mõnel pidavat presside ajal ka vaid 60 näitama.

11.40 paiku läksin dušši alla, kus tiksusin 12’ni, mil pandi mulle jälle KTG peale, ning pidin üle poole tunni voodis lamama (vist isegi kauem). Emaka töö oli hädised 25 ja valud olid iga 4 minuti tagant.

13.12 olen kirjutanud, et mulle tundub nagu dušš oleks valudel tuure maha tõmmanud, sest üllatavalt hea oli olla jälle.

Valutasin kaheni, siis läksin jälle dušši alla. Olin seal pool tundi, või rohkemgi. Sel korral võtsin kaasa ka tugiraami, millele oli hea toetuda.

Kolme ajal tuldi jälle meid kontrollima. See on nüüd see koht, kus tekivad lüngad, sest peale KTG’d ja avatuse kontrolli selgus, et edasi minek on olnud minimaalne. Kuue tunniga oli lisandunud vaid pool sentimeetrit ja emakakael oli nüüd täitsa lame. Kuus tundi tagasi oli avatus sentimeeter, nüüd poolteist! Suuuuuur pettumus. Nii palju vaeva, nii palju energiat, nii palju valu… Ja nii vähe tulemusi. Ma olin juba 12 tundi valutanud, aga asi oli endiselt alles VÄGA alguses…

Seega olin nõus ka järgmise valuvaigisti süstiga, mis pidi olema tugevam ja KINDLASTI aitama. Pidin seejärel kõik asjad hääletu peale panema ja mees pidi ka ülivaikselt olema, või üldse ruumist lahkuma, et ma siis saaksin magada ja puhata.
Mida aga muidugi ei juhtunud, oli puhkus, sest see süst ei teinud absoluutselt mitte kui midagi.
20 minutit peale süsti saamist saatsin mehe ütlema, et see ei mõju! Öeldi, et oodaku ma pool tundi, küll mõjub.
Ei mõjunud.
Valud olid iga 2-4 minuti tagant, aga kui lamasin, lõi vahed jälle 7 peale. Seega olin raami najal püsti ja õõtsutasin puusi, nii oli kõige mõnusam valust üle hingata. Aga kui ma õigesti mäletan, siis umbes sel ajal jäingi ma pigem voodisse, sest seismine muutus juba liiga raskeks. Lõin juba käega ka, et niikuinii see ei aita asjadele kaasa.

Kuskil kuue paiku tõmbasid valud korralikult tuurid üles. Hakkasin aaa’tama ja mees pidi mulle pöidla ja nimetissõrme vahelisele alale iga valu ajal väga tugevalt suruma. Mäletan kuidas ma koguaeg käsutasin, et kõvemini ja kõvemini. Ühe valu ajal mees ütles, et ta ei suuda enam nii, et mu sõrmed on juba sinised. Ma vaid käratasin, et ‘KÕVEMINI’.

Kui alguse poole on minu jaoks alati müstika, kuidas see valu tuleb, see halvab su keha ja sa mõtled, et oh-sa-kurat-kui-valus. Siis saab see aga järsku läbi. Sa saad edasi tegutseda, kõndida ja rääkida. Sa jõuad juba mõtlema hakata, et see ei olnudki nii hull ja ehk sa üldse ei sünnitagi veel? Ning siis tuleb see uuesti… Aga lõpus on mul alati nii olnud, et valu vaid leebub, täiesti ära ta nagu ei lähegi enam. Seega on mul lõpus alati vahede mõõtmisega probleeme. Ma ei saa väga täpselt enam aru kus üks valu lõppeb ja teine algab.

Kuna ma tegin juba nii kohutavaid hääli, tuli arst mind vaatama. Pakkus välja epiduraali. Sel hetkel ei tulnud see otsus mul enam raskelt. Ma teadsin, et kas see või keiser.
Kuigi mul oleks veel jaksu olnud, siis seda valu ma enam taluda ei suutnud, ega tahtnud. Iga uue valu saabudes mõtlesin vaid, et palun ei, ma ei taha enam!
Mul on tunne, nagu ma peaksin veel kuidagi seda epiduraali otsust õigustama, või end süüdi tundma, et rohkem ei proovinud. Nagu ma oleksin sellepärast nõrk, et lasin selle teha… Ma tahtsin ju täiesti loomulikku sünnitust ja olla ürgema. Aga ma olin juba kannatanud küll, ning sellest ei olnud enam kasu. See süst oli tol hetkel minu jaoks ainuõige otsus.

Arst läks narkoositiimi kutsuma (nemad teevad seda süsti). Mina jäin edasi karjuma. Tuli üliõpilane ja hakkas mulle kanüüli paigaldama. Mees oli just palatist korraks lahkunud. Pidin kätt paigal hoidma. Isegi siis, kui valu tuli. See aga tähendab, et ma ei saanud ka ise endale pöidla ja nimetissõrme vahele vajutada, kui valuhoog tuli, vasak käsi pidi ju liikumatult olema. Seega hammustasin valu ajal end nii kõvasti kui suutsin hoopis paremasse kätte.
Tundsin kuidas ta seal pusib ja kanüüli lükkab. Tundus nagu ta üritaks seda mööda veeni edasi suruda. Ta üritas seda mulle vasaku käe küljele panna, et kanüül ei jääks mu ‘pöidla naha vajutamise rituaalil’ ette.
Ja siis ta ütles, et peab uuesti proovima, sest veen kadus ära. Tore.
Seejärel pani ta kanüüli mulle käelaba peale.

Arst tuli tagasi, et kontrollida ega laps ometi nüüd ja kohe tule, sest hääled pidid olema vastavad. Küsis veel, et ega ma kakahäda tunnet tunne. Ütlesin, et ei.
Avatust oli kolm sentimeetrit ja koos arsti käega väljus ka lõpuks see kauaoodatud limakork.
Praegu mõtlen, et ma rapsisin selle 1,5 sentimeetri pärast 12h. Seisin püsti, liikusin ja lõdvestasin iga valu ajal sealt alt neid lihaseid. Nüüd, kui viskasin lebosse ja lõin käega, valud venisid kohati jälle 7me minuti peale, tuli sama palju avatust juurde vaid 3 tunniga. Ehk oleks kohe pidanud vaid lebotama.

Umbes pool seitse õhtul jõudis narkoositiim minuni. Mees aeti välja. Mind käsutati vasakule küljele, jalad ribide alla. Selle peale sain kohe järgmise tuhu. Mind topiti juhtmeid, voolikuid ja plaastreid täis. Puhastati terve selg mingi külma asjaga. Sain rahumeeli paar tuhu ära kannatada kogu protsessi ajal. Tegutseti kiirelt. Tundsin vaid kuidas arst mingi makaronilaadse asja mulle selga lükkas. Mitte mingit erilist valu, nagu oleks süsti saanud vaid. Mõni ütleb, et see on jubejubejube valus, aga mina õnneks ei tundnud midagi.
Mõjuma hakkamisega läks vaid kaua. Kuskil 40 minutit läks selleks, et vaikselt hakkaksid valud taanduma. Iga järgnev valu oli nagu nõrgem. Kuni umbes tunni pärast ei tundnud enam eriti midagi. Väga õrnad valud ja kokkutõmbed.
Kätte sain mingi nupuga puldi, et ise saan siis vajutada, kui mul uut doosi vaja on. Pidavat kuni neli doosi tunnis süstima (ükskõik mitu korda vajutan) ja kui üldse ei vajuta, siis vaid üks doos tunnis. Mina vist võtsin ikka maksimumi, sest ma isegi ei tea kui palju ma vajutasin.

Kaheksa ajal kontrolliti jälle avatust. Alla kahe tunni ja avatust oli lisaks hüpanud kaks sentimeetrit. Nüüd olin siis lõpuks poolel teel, ehk 5 cm peal. Kõigest 17 h valutamist, millest esimese 12 tunniga tuli vaid 1,5 sentimeetrit.

Minu mäletamist mööda tuli nüüd palatisse mingi teine arst ja avaldas soovi veed avada, ning lapse pea külge andur panna, mis tema südant jälgiks. Mul pidavat kõhu peal ‘liiga palju’ segavaid kihte olema ja lapse südant olevat raske KTG’ga jälgida. Ütlesin, et ma eriti ei sooviks küll, et nad mu lapsele selle anduri kruviga pähe keeravad, ma pigem lebaksin siin KTG all liikumatult.
Ja järgmine hetk mida ma tean – tunnen kuidas midagi sooja minust välja voolab. Ahah, avas veed. Ja siis tunnen juhet. Ta pani ikkagi selle anduri! Miks nad üldse küsivad minu arvamust, kui teevad niikuinii seda mida ise tahavad?
Selle anduri juures oli jube ebameeldiv see, et iga kord, kui laps liigutas, liikus ka juhe ja mina tundsin seda.

Et lõpuks oli minu küljes siis kanüül, KTG andur, mis jälgis emakat, epiduraali juhtmeid mingi kolm tk, lapse südametöö andur ja kindlasti midagi veel… Külje keeramine (mida kästi iga natukese aja tagant teha) oli päris naljakas. Kõiki juhtmeid pidi ju järgi andma ja lohistama.

Kuna ma valusid enam ei tundnud, oli elu jälle lill. Rääkisin mehega juttu ja tegime isegi nalja vist. Kuni ta tooli peal magama jäi…
Mina istusin siis läpakas ja kirjutasin Lipsukese FB’sse mis vahepeal toimunud oli. Sõbrannaga sain ka nüüd üle tüki aja rääkida jälle, ning Annu kohta pärida.

Kuni kuskil 20.50 ajal otsustasin ka silma looja lasta, sest jumal teab millal midagi toimuma hakkab… Ämmakas oli pidevalt pärimas käinud ega ma kakahäda tunnet tunne. Ei tundnud.

Aga järsku – 21.20 tundsin midagi imelikku. Midagi nagu liikus mööda mu vaadži alla. Ajasin kohe mehe üles ja ütlesin, et mine kutsu arst või keegi, LAPS TULEB. Vaesekene ehmatas üles ja ei saanud mõhkugi aru. Oli temagai ju magamata. Jooksis mööda palatit ja esimese hooga mõtles, et mul on valu ja ta peab mu kätt vajutama. Siis ütlesin, et mine kutsu arst, laps tuleb! Tormas ukse poole, aga tuli paar sammu jälle tagasi, ning küsis ‘misasja?’ Kolmandal korral sai lõpuks siis piisavalt selgeks, ning läks. :D

Kohe tuli ka arst ja kinnitas, et jah, näe lapse pea on siinsamas. Ma särasin nagu kristallkuul, naeratus suuni. Valu mul ju ei olnud. Aga mingit pressimise tunnet ka polnud. Ma lihtsalt suvalise koha pealt surusin… Mingil hetkel ikka tundsin kuidas toonus last välja lükkab, siis üritasin kaasa pressida ja hingata. Kui aus olla, siis pole mul aimugi mida ma tegin seal…

Kui lapse pea hakkas välja jõudma katsusin ka seda mitu korda. Ei suutnud ära imestada, et see tõesti-tõesti ongi nüüd kohe juhtumas! Ma sünnitan ise!
Mees võttis juba kaameragi välja, ning tegi sealt alt ka pilti. Ämmaemand turtsatas, et milleks jumala pärast seda vaja oli. Ma siis naersin, et no mul on ikka blogisse tõestusmaterjali ka vaja! :D

Nagu aru saada on, siis kogu see faas oli nagu lill. Valu ei olnud, vaid ebamugav oli ja kui pea hakkas päris kohekohe välja vupsama, oli selline kipitav tunne, või ma ei tea. Vähekene valus ehk. Elevus ja rõõm oli igatahes kolm korda suurem.

Kui pea oli sündinud, tuli ka keha murdosa sekundi jooksul järgi. Ja nõnda ta 21.42 sündiski!

Esimene küsimus oli, et miks ta ei nuta. Ämmakas ütles, et oota nüüd väheke, kuivatas ta selja ära ja siis tuli ka esimene kisa, ning ta maandus mu rinnal.

Poiss karjus, mina tihkusin ilma pisarateta nutta ja korrutasin talle, et kõik on hästi, sa oled nüüd emmega. Tänasin teda, et ta ise sündida otsustas ja tihkusin veel natukene.

Seda ei ole võimalik sõnadesse pannagi. See on nagu tervenemine Annu erakorralisest keisrist. Ma olen siiani sellest joovastuses ja ei suuda uskuda, et ma sellega hakkama sain. See on lihtsalt ülim! Ja seda on ilmselt näha ka mu postitustest.

Poisike hakkas koheselt end edasi lükkama ja rinda otsima. Üritas mind igalt poolt ära süüa ja lutsutas oma rusikaid. Tõstis hoogsalt pead ja vaatas mulle otsagi lõpuks.
Ämmaemandaga kaasas olnud abiline ütles, et nii tubli poiss ja vaata aga vaata, tal on põselohud ja nii usinalt vaatab ringi. Ma siis üritasingi vaadata, aga no loomulikult ma ei näinud midagi muud, kui ta peanuppu. Hakkasin siis kohe heldima, et täitsa ississe ju! Ja blond ka veel pealekauba. Kui nüüd sinised silmad ka tulevad, siis täitsa kaksikud (tähtkujust on niikuinii kaksikud mõlemad!).

Peagi sündis ka platsenta. Poole kõrvaga nagu kuulsin midagi, et pidavat teine jube suur olema. Mees lõikas nabanööri läbi ja siis asuti mind kokku lappima. Selleks kulus mingi tund umbes.
Emakakael pidavat ribadeks olema ja väljast ka palju rebendeid. Nagu pärast paberite pealt lugesin, siis lahkliharebend ja mõned õmblused olevat ka mokkadele. Kuidas see võimalik on, ma ei tea ja ei tahagi teada, kui aus olla. Mõtlesin, et vaatan peegliga mis seis on, aga ei tea kas julgen. :D

Kui mind alles lapiti, üritasin mina juba last rinnale imema panna. Natukene ta ka nii imeda sai, aga põhiline imetamine toimus siiski peale seda, kui kokku lappimine oli lõppenud.

Varsti toodi meile söök ette. Mina siis aga agaralt ajasin end istuma ja ämmakas oleks selle peale vist infarkti saanud. Ta ei suutnud uskuda, et mul valus ei ole.

Kuna me perepalatit ei võtnud, pidi mees peagi koju suunduma ja umbes 23 ajal õhtul ta seda siis tegigi. Ütlesin veel, et ma tuleks kohe ja praegu temaga siit haiglast ära, sest tundsin end paremini, kui peale Annu keisrit koju minemise päeval.

Mingil hetkel jäin ma siis lapsega palatisse kahekesi. Ämmakas ütles, et tuleb 10 minuti pärast tagasi. Mina aga tundsin end nii krapsakalt, et mõtlesin, et võtan omale vett, mis teisel pool voodit oli. Panin lapse voodile ja hakkasin aga püsti tõusma. Järgmine hetk oli mats ja maaühendus. Jalgu polnud üldse all. Pea hakkas ringi käima. Toetasin selle siis voodile. Mõne hetke pärast üritasin uuesti tõusta. No ei ole jalgu! Mõtlesin siis, et mis ma nüüd teen, ämmakas tuleb ka alles tüki aja pärast, ning laps juba muutus rahutuks.
Tõmbasin siis selle tooli, mille peal mees enne maganud oli, endale lähemale ja vinnasin end käte jõul sinna. Tõmbasin end koos tooliga voodile lähemale ja võtsin lapse sülle. Varsti tuli ka ämmakas, ning ehmatas veidi selle peale, et ma kuidagi maagiliselt voodist juba toolile olin liikunud. Rääkisin siis talle loo ära ja ta ütles et kaalume ja mõõdame lapse ära, ning ta siis läheb kutsub kedagi. Vähemalt ma mäletan nagu ma oleksin mõõtmise ja kaalumise ajal ikka toolis istunud… Igatahes, poisi parameetrid olid 3476g, 51 cm, rind oli 35 ja pea 34,5 cm. Seega pisike ussike on ta tõesti. Pikk ja peenike. Ma pakkusin sünnikaaluks 3500g ja 50 cm pikkuseks. Üsna täppi. :)

Peale mõõtmist ja riietamist sain poja oma sülle ja ämmaemand läks abi kutsuma, sest üksi ta mind enne voodile vinnata ei suutnud. Potsatasin vist isegi uuesti maha, kui õigesti mäletan.
Tuli siis abilisega tagasi ja nad aitasid mu voodisse. Ämmakas läks veel uuesti narkoosiarsti käest küsima, et kas see on ikka okei, et ma jalgu alla ei saa.
Muide, enne just rääkisime epiduraalist temaga ja ta siis ütles, et tema ei ole kunagi kuulnud, et see jalad alt võtab, aga mina oskasin vastupidist väita. Tema ei uskunud. :D
Igatahes, jalgu ma tundsin, aga seista neil ei suutnud… Seega toodi mulle ratastool ja nõnda me siis palatisse veeresimegi. Ma ei oska nüüd pead anda, et mis see kell oli, midagi südaöö paiku ehk…

Ja nõnda see Maipõrnikas siia ilma saigi. :)

Väike Joel

  • 30.mai
  • Kell 21.42
  • Kaal – 3476g
  • Pikkus – 51 cm
  • Rind – 35 cm
  • Pea 34,5 cm
  • Hinne 9-9
  • Rasedusnädalal 39+1
  • Esimestest tugevamatest valudest sünnini – 18 tundi 42 minutit


Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!