Kolmas laps: saime soo teada!

Facebookis lubasin, et blogin sellest juba eile, aga noh, selleks hetkeks kui ma lapsed magama sain ja asjad sinnamaale, et võiks kirjutama hakata, oleksin ma ise ka parema meelega end kuskile kerra tõmmanud ja 300 aastat jutti maganud, nagu uinuv … ”kaunitar”… või misiganes ma siis hetkel olen. Ühesõnaga ei jaksanud eile ja plaanisin siis, et kirjutan hommikul kohvi joomise kõrvalt, kui lapsed on nõus omapead tegutsema. Hommikul peale pudrukeetmist aga avastasin, et üks emane küülik, kes oma pojaga mul magamistoas on, oli end piirdeaiast läbi murdnud ja mulle jälle voodisse kusenud. Marutasin veidi ja nühkisin kraani all tekki. Olete te kunagi üritanud 220×240 suurust tekki kraani all pesta?

Seejärel avastasin, et küülikute puurid haisevad ka kuidagi jubedalt ja kui asja uurima hakkasin, tuli välja, et nad olid oma tittede pesad täis kusenud (või on seda pojad ise juba teha jõudnud). Otsustasin, et kui mammad lubavad, vahetan põnnidel pesast heina ära, et nad ei peaks rõveda heina sees magama ja boonusena ei haiseks pool tuba nende uriini järgi. Lõpuks otsustasin, et saadan need emased oma magamistoast üldse nihhi, sest nad ei püsi aedikus ja muudkui sigatsevad. Endale juba pean uue teki ostma, äkki sellest piisab mõneks ajaks. Seega lohistasin puuri magamistoast minema, nii, et pikk heina ja junnirida taga. Heina koristamisest kasvas aga kuidagi välja nelja tunni pikkune maja küürimine… Ühesõnaga hetkel on kell seitse õhtul ja ma üritan paraleelselt selle postituse kirjutamisega alles õhtusööki teha. Seega jamh… anna jumal mulle kannatust ja energiat. :D

Iiiiigatahes, laupäeval käisin ultrahelis, kust lahkusin veidi kripeldava südamega, sest kaks arsti seletasid vaid omavahel ja mina sain sealt vaid mingeid infokillukesi. Näiteks kõlas taoline lause lapse selga vaadates: ‘näe, siin oleks nagu mingi defekt, aga no kuna ta on nii väike veel ja see punn (?) on terve, siis vast pole midagi’. Kohe küsisin ka järgi, et mis defekt, siis kinnitati, et kõik on korras ja pole vaja muretseda, et nad vaid omavahel rääkisid. Et jahh, ok. Ma vast olen lihtsalt liiga tundlik sellistes asjades, aga ikkagi. Kaasa vast ei aita ka see, et lugesin hiljuti lugu, kus samas haiglas arvel olnud ema sai seljasongaga beebi. Point on aga selles, et selline asi oleks pidanud juba ultrahelis näha olema… Minu rasedaaju suudab ju igast lausest kinni hakata ja kahtlema kukkuda, isegi kui ei peaks.

Kui soo kohta pärisin, siis öeldi küll ära mismoodi ta hetkel paistab, aga nagu ma juba eelnevalt öelnud olen, siis päris kindel ma selles siiski ei julgenud olla. Aga nagu välja tuleb, siis nõnda vist ikkagi on ka, sest eile kinnitas teise kliiniku arst mulle soo kohta sedasama.

Ma juba eelnevalt teadsin, et ma selle laupäevase ultraheliga vast rahule ei jää ja isegi kui mulle seal lapse sugu öeldakse, siis ei suuda ma seda enam 100% usaldada. Seega panin endale juba eelnevalt ka Tartusse tasulise ultraheli aja. Eile siis oligi see kauaoodatud päev. Ja no olgem ausad, kes maksab, see ikka tellib muusika! Erinevus riikliku ja tasulise teenuse vahel on meeletu, isegi samas haiglas. Riiklikust olen ma alati pidanud kahtleva südamega ära tulema ja ise kõige kohta pärima. Tasulises näidati, seletati ja vastati absoluutselt kõigele, ning lahkusin sealt rahuloleva südamega.

Esmalt vaatas arst uuesti üle lapse selja, sest see defekti jutt oli mul ikka veidi kõrvus. Ta vaatas tita selga kõikvõimelikes vaadetes ja režiimides, ning õnneks on sellega siiski kõik korras. Seejärel vaatas ta üle kõik siseorganid, sest see oli minu järgmine murekoht – eelnevas ultrahelis ei räägitud neist poole sõnagagi. Õnneks oli ka nendega kõik korras. Kolmandana siis palusin uurida sugu. Minu suureks õnneks kinnitas arst, et võin välja otsida kõik sitsid ja satsid, kleidid ja seelikud, sest Annemaia ja Joel saavad endale väikse õeraasu!

Kui ma seda esmakordselt kuulsin, käis minust jõnks läbi. Ma olin kuidagi rohkem poisi lainele meelestatud, kuigi tegelikult tahtsingi ikka ju tüdrukut.

Minu jaoks on soo teada saamine oluline ja sel korral juhtus see, võrreldes eelnevate rasedustega kohe eriti vara. Annu õige soo sain teada 31.nädalal ja Joeliga käisin Elites 33.nädalal.

Minu arvates muudab soo teada saamine raseduse minu jaoks kuidagi veel mõnusamaks ja suhte beebiga lähedasemaks, sest tean kuidas temast mõelda. Nii tore on nüüd liigutusi tundes teda ”tere, väike tüdruk” lausudes vastu tervitada. Ja no nimede valimine läks ka kohe poole kergemaks! Hetkel veel mingeid variante väga välja otsitud ei ole, aga nüüd on vähemalt teada mis suunas vaatama pean.

Ühesõnaga, tulemas peaks olema väike beebitüdruk. Arvatavasti ta ka tüdrukuks jääb, sest poisist pidavat sagedamini lõpuks tüdruk saama, kui vastupidisest variandist. Mingis arengu staadiumis pidavat lihtsalt kliitor nii suur olema, et seda võib ekslikult noksiks pidada. Aga kui ‘noks’ juba kadunud on, siis tagasi see enam nii kergelt kasvama ei pidanud. :D