Suur ootusärevus ja üüratu rõõm talve ja lume üle, miks ometi?

Ma pole kunagi aru saanud neist inimestest kes juba sügise alguses pinisevad talvest ja lumest, nagu tüütud kärbsed ‘lumi võiks juba maha tulla’, ‘huvitav millal lumi maha tuleb?’, ‘võiks tulla väga, mega, super, hüper külm talv!’… OH GOD WHY, ma küsin? Mille kurjami pärast on hea, kui õues on miinus miljon? Nina läheb jäässe, ja kui see salli taha peita, siis läheb sall rõvedaks ja märjaks, hingata ei saa, juuksed lendavad igas ilmakaares nagu tuulispasad, nahk on nagu krokodillil, liikumine on raskendatud – kas siis jää või üüratute lumemägede pärast, ning on oht end surnuks kukkuda. Et nagu…kus see rõõm siin on?
Okei, ma saan veel aru lumest. Aastas on tõesti üks kuu, kus peaks olema mõnus paks lumi maas, see on detsember – nagu ka üks teine blogija just hiljaaegu ütles – ma ei mäleta ainult kes, sorri :( Ilus, kohev ja valge jõuluõhtu on ju unelm, aga miks ma ei mäleta millal ma ühte sellist viimati nägin? Pahatihti seda lumenärakat siis ei ole, kui teda vaja on, ja tuleb too kurivaim maha alles siis, kui mina hakkan juba kevade järele südant põksutama. Jällegi, kus siin peitub see salajane rõõm? Sulamise asemel, tuleb seda lollust ainult juurde ja juurde ja juurde – JAANUARI KUUS…? Ning ärme üldse hakka rääkimagi sellest kui kaua võtab see sulamisprotsess aega ja kui vastik lögane see aeg kõik on… Tohutu rõõm ju?!

Kui teised – normaalsed inimesed – rõkkasid rõõmust, kuuldes, et lumi maha tuleb, siis mina tahtsin patja nutma minna. Mu peas keerles ainult see, et nüüd on mul õue minek ainult suure surmaga. Esiteks sellepärast, et mu astma lööb talvel veidike välja ja ma ei suuda normaalselt käia, ilma, et kops koos ei oleks. Ja teiseks – kõik see mis ma juba eelpol öelnud olen.
Aga nüüd pean ma ikkagi enda suure tagumiku uksest välja vedama ja ähkides-puhkides vankrit üle jääväljade ja lumemägede vedama, sest laps vajab värsket õhku.

Ja oleks see siis lumi, mis praegu maas on! See on mingi õhkõrn bullshit! Teed on kõik jääs, nii, et liikumine – mis liikumine, PÜSTI SEISMINE – on täielik ****.
Iga päev, kui kell hakkab 12 saama ja tuleb aeg lapsega õue minna, nutan ma sisimas, sest ma ei taha. Mu kurk hakkab valutama, põsed lähevad jäässe ja nina tahab küljest kukkuda…

See oli TEINE päev, kui see imeloom, nimega LUMI maha tuli:

DSC_0049 (2)

Aga noh, vähemalt oli Annu rõõmus ja roosa

Kuidas on teie suhted talve, lume ja külmaga – meldib, või pigem mitte?