Tag Archives: masekas

Masepost

Posted on by
30

Mul on jälle mingil määral masekas peal. Vaatan õue, mõtlen, et jõulud on juba mõne päeva pärast ja lund ei ole (selle asemel on hoopiski vihm ja SEITSE(!!!) kraadi sooja). Vaatan toas ringi ja mõtlen, et jõulud on juba mõne päeva pärast, aga kuuske meil veel ei ole. Mõtlen, et kui kaua veel kestab see jama, et mees igal jumala aastal jõulude ajal tööl peab olema? Lapsed kasvavad, tahaks nagu traditsioone luua ja jõulud ikka perega veeta. Nagu normaalsed inimesed. Aga ei, selle asemel peab tema minema tööle.
Ja ausõna, kui ta hommepäev seda kuuse probleemi ei lahenda, siis võtan ma oma tite, käru ja ronin ise sinna metsa. Vot see saab alles vaatepilt olema. Suure kõhuga rase naine, titt seljas, 2 meetrine kuusk lapsevankril kodu poole veeremas.
No ma saan ju aru, et ta ei jaksa ka end pooleks rebida, et kõik õnnelikud oleksid, ning peale öövahetust veel meiega metsa ronida… Aga kammoon, jõulud ju… Ma tahan, et Annu lapsepõlv oleks hea ja eriline, et temal oleksid mõnusad pühad ja ta saaks suurena sellele ajale tagasi vaadates meenutada, kui tore kõik alati oli. Kuidas me koos piparkooke küpsetasime, kuuske ehtisime ja jõululaulude saatel nalja tegime…

Aga tegelikult olen ma kõige rohkem pettunud oma ‘unistuse’ mitte täitumise pärast. Mäletate ju, et kilkasin siin ühes postituses, et loodetavasti mul joppab. No ei jopanud. Teisel katsel ka ei jopanud. Vist. Ja nüüd olen ma nii kurb, sest ma nii lootsin, et saan sellega lõpuks tegelema hakata. Millest muust ma siin ikka räägin, kui päris oma peegelkaamerast. Jah, tüüpiline ”võidab see kellel on kõige rohkem asju” hala. Aga ma tõesti lootsin… Ja no see inimene kes ütles, et asjad ja raha ei tee õnnelikuks… Eks sa proovi olla õnnelik, kui sul pole sööki lauale panna ega katust pea kohal. See ütlus ikka ei pea päris paika. Jah, tähtis on, et sul oleks tervis, perekond ja muud mittemateriaalsed asjad, aga ilma rahata ikka ei funka see asi. Vaesuses vireledes ei saa õnnelik olla.

See kõlab nüüd nagu ma räägiksin endast. Ei. Lihtsalt arutlesin siin omaette, et see ütlus on tobe. Meil pole mitte millegi üle kurta. Kõik on meil olemas ja rohkemgi veel. Me oleme vägagi õnnistatud. Lihtsalt vahel (üsna tihti) unustan ma kõik selle ja mõtlen vaid sellele mida meil ei ole. Ja hetkel tundub, et õnnest on veel puudu see neetud kaamera (+ miljon muud asja maja jaoks). Nii materialistlik, et endalgi hakkab paha. Aga see on mul tegelikult juba üsna lapsepõlvest saati unistus olnud. Või selline mõttekene, et tahaks… Kunagi pole ma seda lihtsalt reaalseks võimaluseks pidanud. Alati on olnud targemaid kohti, kuhu raha matta. Mitte, et praegu ei oleks, aga…
Ja no teate küll seda tunnet, kui ootad ja loodad midagi kogu hingest ja siis saad pettumuse osaliseks. Vot nii sitt tunne mul hetkel ongi.
Aga küll ma üle saan. Küllap siis järgmisel aastal, sest praegu tulevad pühad vahele. Küll ma midagi välja mõtlen.

Ausõna, no mu süda tilkus verd, kui sain vastuseks, et ma sellest kaamerast ikkagi ilma jäin! Ole sa neetud paganama Pärnu tuust, kes sa selle minu eest ära napsasid! :D See oli nii-ii hea pakkumine. Kuigi sel mudelil oli ikka üks viga ka. Nimelt puudus sel võimalus pildistada RAW formaadis pilte. Ja teadagi, see on ju rohkem selline proffide teema. Ja ma ei pidanud seda enda jaoks esialgu tähtsaks. Ma ei usu, et ma selleni küündin. Aga ehk oli see märk sellest, et kunagi läheb mul seda ikkagi vaja? Ehk leian ma just pildistamises oma kauaoodatud ande ja suure kire? Loota ju võib. :D
Tegelikult oleks see ülimalt lahe, kui kunagi saaksin teha midagi, mida ma armastan. Päris vinge oleks end kunagi fotograafiks nimetada. :D
Ja nüüd peangi ma siis vähemalt 150 eurot rohkem kulutama. Kulutaks, aga näed, paganad peavad mind kõik liiga rotiks ja ei taha anda! Nimelt soovisin ma järelmaksu, nagu rotil kohane. :D Tahtsin kõige lühemat perioodi, et võimalikult ruttu asi kaelast ära saada ja võimalikult vähe juurde maksta, aga nende arust olen ma selle jaoks liiga rott. Nojah siis. Aga kõige haigem on see, et too teenindaja juba tõi kaamera välja ja pani mulle nina ette. Ja siis viis sama targalt minema. Mõnitamine, kurat võtaks! :D
Tahtsin ma siis oma emale helistada, et ehk on temal võimalik oma vaene rott tütar hädast välja aidata ja ehk ta teeks mulle laenu. Ostaks siis selle õnnetu kaamera kohe välja ja asi ants. Aga siis selgus, et teenindaja kõrval lauast oli selle kaamera juba lubanud Pärnu esindusse saata. Ja nii ma temast ilma jäingi… Teenindaja muidugi proovis kõike ja oli väga abivalmis, ning pärast veel vabandas, nagu tema oleks kuidagi süüdi olnud, aga noh jah, mis teha. Nagu ta ütles, oleksin ma 30 minutit varem jõudnud…

Ma veel tahtsin ühe video filmida (võib-olla isegi mitu, ideid oli), aga läppari kaameraga ma seda küll tegema ei hakka.
Annu sai täna oma garderoobi korralikult uuendust ja mõtlesin, et võiks teilegi jälle näidata. Ja ehk oleks keegi huvitatud ka sellisest videost, kus ma küsimustele vastan? Eeldades siis, et te midagi küsite ka. :D

Hetkel on see fotograafia tuhin lausa nii suur, et tahtsin endale lightroomi selgeks teha. Et noh, hakkan kätt harjutama. Aga kas see tõesti maksab pea 12 euri kuu? Hmmmm, ma rohkem eeldasin, et ostan selle programmi ühe korraga välja ja asi ants.
Aga ega ma ju tegelikult pole veel selle kohta väga põhjalikult uurinudki. See oli lihtsalt üks esimesi mis mulle ette jäi…
Igatahes, tõmbasin mina siis mingi ‘tasuta proovimise kuu’ oma alla. Ja no anna abi. Ma pole end tükk aega nii lollina tundnud. Ma läksin esimese viie minutiga närvi. Ma ei saanud isegi seda pilti ette, mida töödelda tahtsin. :D

Kui lõpuks kuidagi sain pildi ette (valisin lihtsalt teise, sest seda mida tahtsin, ei suutnudki ma leida), siis hakkas alles tõeline kebens pihta. Vaatasin miljon erinevatyoutube õpetust, aga kõikides olid nood nupud teisiti, kui mul. Otsisin ühte kindlat asja…
Õpetustes tundub see kõik nii lihtne, et muudkui võtad ja teed. Aga jamh… Eks sellega pean ka lihtsalt vaeva nägema ja harjutama, õiged nupud ja nipid üles leidma.

Ja siis veel see Annu ja Murphy ja muud loomad. Ausõna, hakka või tõesti uskuma, et Murphy on meile naabriks kolinud. Alles see oli, kui üks lugeja küsis, et kas Annu ka kunagi sellist nalja teinud on, et ärkab keset ööd üles ja röögib mitu tundi? Vastasin, et ei ole – meie ööd on alati üsna rahulikud olnud. Ja no kolm korda võite arvata, mis paar tundi hiljem meie magamistoas toimus? Tol hetkel needsin end küll maa alla…

Ja no millal ma siin kirjutasin, et Annu on ikka üsna tubli laps ja temaga on viimasel ajal vägavägaväga kerge? Üleeile?
Mitteee iial ma enam teda ei kiida!
Ma mõtlesin eile, et saan infarkti, ataki, rabanduse või kõik muud koledad asjad.
Ta lihtsalt jaurab ja jaurab ja jaurab ja asjal ei tulegi lõppu. Ja siis teeb viissada korda järjest sama pättust, ning siis jaurab ja jaurab ja jaurab natukene veel. Totaalne vasaku jala reede, oli eile. Hommikust saati ta torises ja jorises ja porises.
No ma läksin eile ikka väga närvi, kui ta umbes 93485903. korda kasside sitapotti näppima läks. Küll viskas ta sinna rätiku, küll oma pluusi, küll kaisukaru, küll torkis seal käega, küll mõne mängiasjaga, küll harjaga, küll lusikaga (mille eelnevalt võttis omavoliliselt, minu keelust hoolimata sahtlist, kust ta midagi võtta ei tohi ja ma ei saanud teda koheselt takistada ka, sest keegi meist üritas nõusid pesta), küll jumal teab millega. Tõesti oli selline tunne, et mine või õue malaka järgi, sest jutust see laps küll aru ei saa ega hakkagi saama. :D

Ei, ma ei toeta tegelikult füüsilist karistamist. See ei ole lahendus ja viga on ikka vanemas, kui ta ei suuda lapsele asju sõnadega selgeks teha. Füüsiline karistamine tekitab vaid hirmu, ega lahenda probleemi.

Ja issand kus see laps suudab kõvasti kiljuda. Kui temast ooperilauljat ei saa, siis ma küll ei tea mille arvele oma uued kõrvakiled kirjutada. Ma kardan, et ta ei purusta oma kiljetega mitte ainult veiniklaase, vaid ka meie vitriinkapid. Päris tõsiselt, ta kiljub nii kõvasti, et kapid värisevad ja mu kõrvad tahavad valu pärast minema kolida! Ja ta teeb seda lihtsalt oma lõbuks! Täiesti niisama!

Tagatipuks pühkis see hullumeelne oma porgandipüreesed käed meie imeilusatesse köögikardinatesse. Ja kui ma üritasin kardinaid alla võtta, et need kohe ära pesta, avastasin, et puu on kruvidega kinni ja ainus võimalus seda kardinat sealt kätte saada, on kruvikeerajaga kallale minna. Selle jaoks olen ma muidugi liiga junn ja ei ulatuks sinna isegi siis, kui laoksin kolm taburetti üksteise otsa. Jumal, sa näed, aga ei mürista!

Ahsoo, ja siis on veel see nali, et sel leidlaps kassil on jooksuaeg. Ta karjub tõsiselt koledalt! Aga enne tõesti kuulaks seda, kui Annut. Ja too kassiraibe kuseb ka igale poole. Või ehk kuseb Nublu, sest tahab meile kõige eest kätte maksta. Igatahes astusin ma eile umbes viis korda kuse sisse. Ja kui mees mulle mingipäev oma märja pluusi tõi ja küsis, et ”mis see on?” vastasin ma jumala rahumeeli, et tõenäoliselt kusi. Ja mees siis imestunud näoga küsis, et kumma kassi oma? Mis ma olen nagu väga seda nägu, et suudan lõhna järgi tuvastada kelle kusi see on? :D

Ma kuulen mingit pläkutamist ja kiljeid. See tähendab, et printsess herneteral on järjekordselt unustanud sõna ”magamine” ja teeb seal kõike muud, peale magamise. Ma pean minema ja ta sealt ära tooma, enne kui ta suudab jälle lagedale tulla mõne geniaalse sigadusega… Nii palju siis sellest, et teen enne tema ärkamist veel viimase laari piparkoogitainast ka ära.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kõigest ja mitte millestki

Posted on by
28

Mul on viimasel ajal vist jälle blogikriis peal. Ei taha kuidagi mingitele headele mõtetele tulla, millest kirjutada, et ka teil põnev oleks. Samas ei taha ma end ”kaotada” ja ainult sellepärast kirjutada, et ‘klikke saada’. Kuidagi nii masekas on.
Ehk tuleb see sellest, et ilmad lähevad aina külmemaks ja ma vapseee vihkan külma! Eriti viimasel ajal. Koguaeg võiks toas olla vähemalt 26 kraadi. Kui ei ole, siis ma keriksin end meeleldi pleedi sisse ja ei liigutaks lillegi. Aga see pole kahjuks võimalus, millele ma isegi mõelda saaksin. :D
Või ehk on selles ”masekas” ”süüdi” rasedus. Viimane nädal on natukene ebameeldiv olnud. Koguaeg on nii uimane olla, pea valutab, kõht valutab, selg valutab, süda on nonstop paha (aga mitte piisavalt, et ropsida ja mõnekski ajaks kergendust tunda), jõudu pole ja tahakski lihtsalt kuskil keras magada ja mitte kellegi teise peale mõelda.
Ja siis tuleb Annu. Särab ja kilkab, tahab, et ma temaga mängiksin. Ma lihtsalt ei jaksa talle hetkel nelisada korda järjest ühte ja sama raamatut lugeda, või teda iga kolme sekundi tagant kapi otsast alla tõsta.
Ma saan aru küll, et ta hakkab seda ronimistehnikat siis tegema, kui ma üritan puhata, või tegelen millegi muuga. Ta lihtsalt nõuab tähelepanu ja teab, et see on üks kindel asi mis ALATI toimib. Oehh, süümekad tekivad nii.

Üks mu lemmik youtube perekond sai perelisa. See naine valmistus täiega loomulikuks sünnituseks ja ta nii lootis, et saab sel korral ise sünnitada. Aga läks teisiti. Peale 37 tunnist valutamist, tehti talle jälle keiser. Neil oli umbes sama teema, nagu mul Annuga – lapsel oli nina püsti ja ta ei surunud piisavalt emakakaelale.
Ma nii pettusin. Ma nii hoidsin talle pöidlaid, et tal läheks kõik plaanitult. Ilmselt sellepärast, et ise olen ma ju samas olukorras. Mul on üks keiser olnud ja ma tahan NII VÄGA vbac’i (vaginaalne sünnitus peale keisrit). Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma end sellest mõttest lahti rebin ja endale selle mõtte pähe istutan, et ehk pean ka mina jälle keisriga sünnitama. Ma pean end sellele tasemele saama, et ma oleksin sellega oma mõtetes rahu teinud.
Kõige kurvem on see, et kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei anta mulle isegi võimalust enam kunagi ise proovida. Ilmselt?
Ja nüüd peangi ma mõtlema, et kus ma üldse siis sünnitama plaanin hakata. Tean, et sellele mõtlemiseks on veel liiga vara, aga aeg läheb ju tegelikult päris kiiresti…
Valikus on a)väike haigla, kus ma saan rahus ja vaikuses sünnitada, ning ka 99% tõenäosusega kasutada kõiki abivahendeid, mis saadaval on (näiteks vann jms – kas seda üldse lastaksegi mul teha, ei tea?), aga kui tuleb keiser, siis pean ilmselt olema jälle täisnarkoosis, mis on vägaväga kohutav ja taastumine on ka palju raskem, last ei näe jälle pool päeva jne. Või b) suur haigla, kus on väiksemad võimalused vanni jms saamiseks, on ilmselt rohkem möllu ja pole nii rahulik, aga keisri puhul saaksin sünnitada seljasüstiga ja ehk saaksin lapse ka enda juurde kohe/kiiremini kui 8h! Ja ehk saab ka mees sellise keisri juures viibida? Vähemalt see on see mida mina hetkel ette kujutan, mitte, et ma oleksin uurinud täpselt kuidas seal suuremas haiglas on…
Võehh, see kõik on nii hirmus. Ma juba tahaks nii kaugel olla, et sünnitada, aga samas tekitab see minus niinii palju õudu. Ma nii karda, et kui ma selle keisriga ‘sina peale’ ei saa, siis just nii lähebki ja siis ma lihtsalt…ma ei tea. Vajan psühholoogi pärast. :D
Ja palun, kui teil on olnud mingid unistuste sünnitused, ärge tulge mulle õiendama kuidas peamine on, et laps terve oleks jne, sest see on LOOGILINE, et kõige tähtsam on laps ja see mis temale parim on, aga tähtsuselt teisele kohale panen ma ikkagi enda tahmised ja hirmud. :D
Võite mulle oma kogemustest ka rääkida, kui esimene oli keiser, siis kuidas teine-kolmas-neljas sünnitus läksid?

Kui ma seda Annemaia 1.eluaasta videot kokku panin, pidin end seaks vihastama. Kõik pildid ja videod on nii kohutavad, et häbi kohe. Nii kahju, et ma ei suutnud selleks ajaks normaalset kaamerat soetada! Kõik tema beebipildid on nagu udukogud.
Mul tekkis nii kohutav tahtmine panka röövima minna ja endale korralik peegelkaamera soetada. Mitte, et ma arvaks, et kui mul on nüüd tonnine kaamera, siis tulevad imeväel ilusad pildid, aga kvaliteedilt kindlast ju paremad, kui need säbrulised telefoniklõpsud, mis siiani on saanud teha. See pildistamine on tõesti kunst, mille õppimiseks kulub aastaid. Aga ma tahaksin sellega nüüd algust teha. Fotograafia on mulle terve elu meeldinud, aga ma olen alati arvanu, et mina ei suuda ilusaid pilte teha, et mina olen selleks liiga saamatu. Tegelikult on ju kõik kinni enda tahtmises ja selles, kui palju sa õppida viitsid. Muidugi ka selles, et kas sul on selle asja peale silma, või ei ole. Kuidas seda öeldaksegi – tõeline fotograaf suudab seebikarbiga ka meistriteoseid teha, aga loru ei saa kõige kallima kaameraga ka mitte midagi pildile. Või midagi sellist. Ühesõnaga, mina tahan nüüd kaamerat! :D
Võite jätta soovitusi, millisest isendist ma alustada võiksin.

Ma peaksin tegelikult ikka end kokku võtma ja need paganama load ära tegema. Kuidas ma kahe lapsega ringi liikuma hakkan? Ühega olen veel säästlik ja surun end bussi, aga kahe kisakõriga – tänan ei.
Aga ma kardan neid eksameid nagu tuld. Ja ma pean nii palju sõitutunde juurde võtma. Ja see maksab nii palju raha, et mul hakkab pea valutama.

Tegelikult tahaksin mingit kergemat tööd, mida kodust teha annaks. Tahaks enda poolt ka midagi ikka perekonna rahapauna panustada. Hetkel on küll selline tunne, nagu ma oleksin mingi kaan, kes ainult ‘ma tahan-ma tahan-ma tahan’ laulab.
Kuigi ma ju tegelikult ei ole mingi muiduleivasööja, aga ikkagi. Ma tahaksin oma mehega võrdsem olla.

Ma ei saa aru mis sel Annukal viimasel ajal jälle viga on. Kas ta tõesti tunneb juba, et midagi on muutumas, ning varsti pole ta meie ainukene silmarõõm (okkk, ma kirjutasin praegu oma lapse kohta ‘silmarääm’)?
Ma üritan teda harjutada, et öösel enam tissi ei saa ja selle asemel pakun vett. Aga mis te siis arvate, et see tibi taolise jamaga lepib? Ta lihtsalt RÖÖGIB nii kaua, kuni talle tissi suhu lükkan. Ja ma ei suuda lihtsalt oodata, et ta lõpetaks nutmise ja magama jääks. Enne purskab mu kõrvadest verd, kui tema tissita tagasi magama jääb. Ta vist tõesõna arvab, et tiss on tema inimõigus.
Okei, nüüd sain ma nagu ise ka aru, mis tal viga on. Blond moment.
Aga ma ei jaksa enam kaks-kolm korda öösel temaga sahmerdada. Viimasel ajal magab ta nii halvasti, et see segab ka minu und. Ja tänu sellele olen ma hommikul veel rohkem laip.
Aga jube armas on jällegi see, kuidas ta hommikuti end minu kaissu siruli viskama on hakanud. Kõigepealt läheb voodist maha ja katsub kõik uksed üle, et ega talle pole ometi jäetud võimalust kondama minna. Kui see tehtud, asub ta ajalehte tükkideks rebima (vahel tuleb näitab mulle ka neid kõige ”värskemaid” uudiseid), kuivatusrestilt asju maha kiskuma, mu meigilauda lammutama või kasse piinama. Kui tal igav hakkab, siis ronib voodisse tagasi ja viskab end mulle kaissu. Ja siis a)plädiseb b)jääb magama c)on natukene aega kaisus ja siis läheb jälle maha tagasi.
Vahel näpistan ma oma unele nii lisaks 15-30 minutit. Mitte, et see uni nüüd väga korralik ja sügav oleks, aga parem kui mitte midagi. Mõnel korral on jopanud ja ongi nii juhtunud, et ta mängib veidikene omaette maas, minu olemasolu vahepeal igaks juhuks kontrollides, ning siis tuleb viskab end kaissu magama tagasi. Ükskord magasime niimoodi 12’ni! Aga üles tõustes olin ma ikka sama väsinud, kui paar tundi tagasi…
Ühesõnaga, võite kogemusi jagada, kuidas teie öistest tissitamistest lahti saite ja kui kaua see aega võttis?

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas blogijad on peale blogiauhindade jagamist ülbemaks läinud? /// Blogimise masekas

Posted on by
22

Mulle tundub, et mõned blogijad on peale #EBA2015 ülbemaks läinud. Just need väiksemad, kes muidu igapäevaselt silma ehk ei hakkagi. Peaasi, et mahtusid kasvõi 1 häälega kuskile kategooriasse, ja nüüd on nad justkui midagi… Ülejäänud inimestest paremat.

Eks neid ‘ülbikuid’ leidub igalpool, aga hetkel on mulle päris mitu sellist blogijat silma hakanud, kes on oma ütlemistega ikka väga julgeks läinud (loe: ülbeks). Kommenteeritakse julgelt kõiki ja kõike. Ja mitte just kõige viisakamalt.

No ma ei tea. Pole minagi mingi õige ütleja siinkohal, sest ütlen minagi asju mida ehk ei peaks ütlema, aga ma üritan alati jääda viisakaks ja mitte kedagi ma meelega ei solva. Kui sulle inimene ja tema blogi ei meeldi, siis miks sa seda loed? Veits masohhistlik, või mis?

Ma vihkan inimesi, kes peavad end teistest paremaks (vihkamine on võimas sõna, ja ma ei kasuta seda just eriti tihti). See, et sul on parem töökoht, uhkem maja, kõrgem haridus, suurem blogi, kallim kaamera, targem/ilusam/rikkam mees/laps/vaarvanaisa, garderoobi täis guutsisid ja muutsisid, ei tee sinust tegelikult ka paremat inimest. Tule oma pilvelt alla!

Seda kirjutades jäin ka endale ja oma blogile mõtlema. Mul ikka käivad vahel mingid imelikud ‘blogi masekad’ peal. Tihtilugu jään mõtlema, et kellele ja miks ma üldse kirjutan, sest ammu on selge, et ainult iseendale ma seda enam ju ei tee.
Jah, ma naudin blogimist, aga kas see on ka kõike seda negatiivset väärt? Kas ma ikka peaksin jagama oma/meie elu tuhandete inimestega? Kas ma ikka peaksin jagama absoluutselt kõike? Ja keda see üldse tegelikult kotib? Kes ja miks siin meie tegemistest lugemas käib? Mida nad sellest saavad? Ma ei paku ju eriti midagi. Mul pole ilusaid pilte, ega tarku nõuandeid, mu blogikujundus on jama, postituste sisu liperdab-lapserdab teemast teemasse ja esineb selliseid kirjavigu, et pool lugejaskonda on ilmselt mu blogi lugedes pimedaks jäänud. Ja endiselt leidub inimesi, kes käivad, loevad, kommenteerivad ja elavad kaasa. See on minu jaoks veits müstika.

Vahel ma mõtlen, et ma ei tahagi enam kirjutada. Kui kellegile ei meeldi ja ainult mölisetakse, kui loll, paks ja harimatu ma olen (muud pole ju ette heita), siis nahhui ma siplen. Ma ei saa blogimise eest mitte midagi ja ma ei ole mingi õuenarr, et mulle turja hüpata, kui ma julgen paar päeva inimkonda mitte lõbustada oma rumalusega. Jah, big fucking deal, et mul pole ette näidata kõrgharidust, tipptasemel tööd ja ma olen 20-aastane kodune ema. Ma olengi sellisena hetkel õnnelik, ja muu ei tohikski ju lugeda? Miks jääb teistele ette see, et ma pole nagu tänapäeva normid ette näevad? Kui mul nii hullult sügeleks millegi muu järgi, siis uskuge mind, mul oleks see olemas. Või ma vähemalt püüdleksin selle poole kogu oma olemasoleva jõuga.

Ma ei taha teadagi milline sõim ja hala lahti läheb, kui ühest meie otsusest teada saadakse. Hehh, raudselt öeldakse, et see on ühe teise blogija järgi, sest ega me ise ometi pole võimelised taoliseid otsuseid tegema.

Ja see on veel üks põhjus miks ma vahel kaalun blogimisega lõpparve tegemist – ma ei taha lugeda halvustavaid kommentaare oma pere ja meie otsuste suhtes. Minu perekond ei pea ometigi sellepärast kannatama, et mina kirjutada tahan.

Taolised ulguvad sissekanded ajavad mind teistes blogides kergelt närvi, sest tunduvad sellised ”kiitke mind, muidu ma lõpetan blogimise” jauramisena. Ja siin ma nüüd olen, teen ise põhimõtteliselt sama, ainult selle vahega, et mina tõesti ei oota mingeid kiitusi. Ma tean ise ka, et ma olen tegelikult awesome. Mis siis, et noor ja rumal, küll ma kasvan ja targemaks saan. :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!