Käisin täna Annuga nina-kurgu-kõrvaarstil, sest kunagi mainisin perearstile, et Annu nohiseb ja vahel ka norskab magades, ning ta suunas meid igaks juhuks edasi.
Ma ei kartnud midagi ja ausalt öeldes ei mõelnudki sellele eriti, sest see tundus selline väike probleem (võrreldes tema dermatiidi olukorraga vähemalt). Ma juba eeldasin, et küllap need adenoidid seal mingit jama korraldavad, aga edasi nagu vapsee ei mõelnud…
Igatahes. Hoidsin Annut seal vägisi kinni, et arst saaks ninna ja suhu vaadata. Laps karjus nagu ratta peal… Kisa äratas ka diivanil (kookoni sees) magava Joeli üles.
”Adenoidid on suured, kas paneme opi aja kirja?” Ma oleks nagu puuga pähe saanud. Minu väike beebi peab opile minema? Kuidas ometi? Ta on ju nii väike, kuidas see kõik välja näeks… Appi. Ei. Ma ei taha.
”Veebruaris-märtsis oleks võimalik ära teha, kas panen kirja?” kordas arst oma küsimust. ”Või tahate veel mõelda?” jätkas ta, kui nägi mu hirmu ja segadust täis nägu.
”Eeeee, ja kui me ootaksime, mis siis? Kas see teeb talle midagi?” küsisin mina.
”Ei tee, aga hambumusele võib mõjuma hakata. Hiljemalt 3-4 astaselt soovitaksin ära teha.”
”No siis ma vist praegu pigem ootaksin. Ma pean sellele mõtlema ja mehega ka arutama ja…”
***
Aga praegu jäin mõtlema, kas see ootamine oleks ikka kõige parem variant? Praegu on ta piisavalt väike, et see opp unustada. Aga neljaselt ta ehk juba kardaks rohkem ja jääks ka seda kogemust mäletama?
Lisaks hirmutab mind opile eelnev ja järgnev. Kas ma saan lapsega koos olla ajani, mil ta narkoosi ära vajub, või rebitakse mu käte vahelt röökiv laps ära? Kuidas ja milline on nii väiksel lapsel taastumine?
Ma enam ei mäleta kuidas siis oli, kui mina mingi 10-aastasena mandli- ja adenoidi opil käisin. Tean vaid, et rõve ja valus oli, ning hingata ei saanud ja süüa ei saanud ja pidin ööseks üksi haiglasse jääma ja ma kartsin ja järgmisel päeval ootasin pool päeva oma vanemaid ja siis jäime veel autoga teele ka… Aga no õnneks Annul on vaid adenoididega jama, seega söömist vist see ei mõjuta väga? Ning koju pidi ka samal päeval juba saama.
Igatahes, ma ei tea mida teha. Ehk keegi oskab mulle omast kogemusest rääkida, kas oleksite pigem varem lasknud ära teha, või soovite, et oleksite oodanud? Annu oleks veebruaris-märtsis 2a4-5k.
***
See kõik, mida mu väike tütreke peab läbi elama, paneb mind paratamatult mõtlema, et kas mina olen ehk kuidagi süüdi, et Annuga sellised asjad toimuvad. Äkki on süüdi see, et ma raseduse ajal stressis olin, või ehk on süüdi see, et ma olin ülekaaluline ja mitte just kõige eeskujulikumate eluviisidega. Või hoopiski on süüdi keiser, või vaktsiinid, või elukeskkond, kus elame. Või ehk on see kõik lihtsalt tõesti nii määratud? Aga miks? Miks peab üks väike hing nii palju kannatama…
Rõõmus ja rõõsa Annemaia oma tite ja esimeste patsikestega, mis tal üle 2 sekundi peas püsisid :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
