Mina ja mu nuti haigus

Tänapäeva nutimaailm ajab mul ausalt öeldes südame pahaks. Ükskõik kus, ükskõik millal aga telefon peab pihus olema. Muidu on midagi justkui ‘puudu’. Ja ise olen ma täpselt samasugune!

Varem tekitasin ma selle netis vahtimise aja laste uneajale, aga kuna Joel ja Annu ei maga enam ammu ühel ajal, hakkasin ma seda ‘oma aega’ nende arvelt varastama. Lapsi magama pannes, imetades, süüa tehes jne…
Nii kui lapsed rahulikult millegiga tegelesid, hiilisin arvutisse mölutama. Blogima, blogisid lugema, pilte töötlema, facebooki jutustama jms. Seega selle asemel, et lastega tegeleda või kodutöid teha, passisin netis. Ükskord tuli Annu minu juurde, kui jälle läpakas vahtisin, ning ütles: ”emme, lapakas kinni!” ja lükkas arvutil kaane kinni. Päris ei olnud hiljem rõve tunne… Ja nüüd on mul telefon, mis teeb netis kolamise veel lihtsamaks.

Kunagi lugesin mingit artiklit kus üks ema tegi katse. Ta vaatas oma lapsi mängimas ja märkis üles mitu korda nad selle aja jooksul ema poole vaatasid ja silmsidet otsisid. Kui ma nüüd ei eksi, siis 15 minuti jooksul vaatasid lapsed ema poole vähemalt 7 korda. Seega kui ema oleks olnud telefonis, nagu tavaliselt, oleks lapsed 7 korda tundunud end kõrvalejäetuna – mis seal telefonis ometi olla saab, mis on nendest emmele tähtsam?

Ma otsustasin, et teen oma nutihaigusele lõpu, ning andsin endale lubaduse, et enam ma laste arvelt seda aega ei varasta ja nende nähes ei vahi ma enam klaasistunud pilguga mingit helendavat, plastikust junni! Vähemalt mitte sellisel määral, nagu varem. Ma olen veetnud nii palju aega, et olla hea sõber ja blogija, ning olla kursis kõigi uudistega, et olen unustanud mis tegelikult tähtis on – mu pere. Ma ei taha mitte iial jätta neil muljet, et mingi telefoniplönn on mulle nendega veedetud ajast tähtsam. _dsc3448



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!