Pussitan kedagi pähe kohe

Te ei kujuta ette ka kui tige ma praegu olen! Juba teist korda juhtub selline tore asi, et kirjutan pika postituse valmis ja hakkan seda avaldama, ning siis lööb ette ”oled sa kindel, et tahad seda teha?” ning ükskõik mida ma vajutan, kustub KOGU tekst ära! Oleks siis veel nii, et ma teen selle postituse mingi 20 minutiga valmis. Oh ei, kaugel sellest. Enamasti kirjutan ma ühte postitust tunde!

Just lõpetasin ‘mida kinkida aastaseks saavale tüdrukule’  postituse ja olin endaga jumala rahul. Nii hea tuli välja. Ja siis selline kebens. Ma reaalselt ka kirjutasin, otsisin, lisasin pilte ja linke sinna TERVE õhtu. Aaaaaaagh! Nagu mul poleks öösel kell 11 midagi faking paremat teha! Vot sellistel hetkedel viskab blogimine kopa ette ja tahaks tule otsa lükata sellele!

Lisaks veel ka see, et mees sai lõpuks puhkuse ja loomulikult on ilmad nüüd nii sitad, et ei taha ninagi õue pista.

Tahtsime Eismale telkima minna ja mu ema juures ka paar päeva veeta. Traktoritega ringi põristada ja heina teha, tudu järves ujumas käia ja hobust patsutada, lehmadega võidu joosta ja meenutada kuidas me kohtusime ja salaja deitimas käisime. Aga loomulikult pole ma endiselt koerale hoidjat leidnud (8 euri päev ja toit ka veel kaasa, ei kvalifikatseeru eriti meie võimaluste alla). Ilmad on no nii sitad, kui üldse olla saab (hea, et lund veel ei saja!) ning mind ei vaimusta üldse mõte, et pean meie 101 kompsu ja väikse vinguviiuliga 200 kilti reisima.

Also, uut külmkappi on vaja, aga ma ei kavatsegi 20 euri selle eest otsa maksta, et nad paarkümmend kilti sõidaks! Nöörimine ju.

 


 


 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!