Vahest on ka selliseid päevi, ehk hullumajapuhvet

Annu on juba neljandat päeva haige ja Joel ei tee meie elu ka mitte karvavõrdki kergemaks. Viimased 24 tundi on paras katsumus olnud. Kuigi ma tegelikult imestan ise ka, et ma nii-ii rahulikuks olen suutnud jääda (aplodeerin demostratiivselt iseendale).
Eile õhtul mõtlesin ma küll, et ei tea kas lastekodu lapsi pakiautomaadi teel ka vastu võtab, või peab ikka ise kohale minema? :D*

*Ilmselgelt on kõik sellised vihjed-ütlused-mõtlemised läbi sügava musta huumori.

Jõudsin mina juba eile hommikul rõõmustada, sest Annul polnud enam eriti kõrget palavikku, kõige kõrgem näit oli 37,4. Aga õue ma sellise lapsega ju ikkagi veel ei lähe (mis siis, et ta täiega mangus ja toppis neli korda kummikuid jalga). Seega ootasin kuni Annu lõunaunne sain panna ja siis tormsin Joeliga õue, et veidikenegi marju korjata, enne, kui need kõik maha kukuvad.
Joel oli põhimõtteliselt terve päeva üleval olnud ja ma EELDASIN, et küllap ta siis vankris lõpuks unne suikub. Suikus ta jee! Täpselt nii kaua olid silmad kinni, kuni vanker liikus ja lutt suus oli. Nii kui üks või teine kadus, oli kisa lahti. Seega sain ma ämbritäie marju korjatud nii, et ühe käega kõigutasin vankrit ja teisega korjasin marju. Lõpuks viskas mul see nali üle ja kobisin tuppa minema. Pool põõsast tehtud, 10 ja pool veel!

Kuna mehel on parasjagu käsil öine vahetus, olen ma kõik need päevad-ööd nagu üksikema (selle kõige leebemas tähenduses, sest ma ei taha teada, ega mõeldagi, kuidas on päriselt üksikema olla).
Seega oli ka eilne õhtu väga…seiklusterohke.
Lühikokkuvõttes – Kaks paganama kangekaelset jõnglast, kes REAALSELT kordamööda nutta röökisid. Ja siis vahelduse mõttes ‘laulsid’ koos refrääni ikka ka. Isegi süles.

hullumajapuhvet
Pildil – Mina oma täies hiilguses ja kasimatuses, ühel põlvel nuttev Annu, teisel röökiv Joel. Halle-fucking-luuja. Sõbranna (kes üle ukse mulle kirsid viskas) tegi pilti ja irvitas: ”noh – kaks järjest oli ikka hea mõte, jah?” Mina (suurima irooniaga, aga seda ikkagi tõsiselt mõeldes): ”Ideaalne mõte!”

Keetsin kirsikompotti ja üritasin õhtusööki teha nii, et Annu rippus mul nuttes jala otsas ja Joel ei tahtnud mitte kuskil mujal olla, kui süles (isegi kõhukott ei meeldinud!). Aga no tee sa siis niimoodi midagi! Lõpuks lihtsalt lõin käega – panin Annule hommikusöögihelbeid õhtusöögiks, samal ajal kussutasin jalaga lamamistooli, milles karjus Joel.
Kuna vannitamine on üks suur osa õhtusest rutiinist ja päev oli ka palav olnud, ei saanud ma ka seda sammu vahele jätta. Seega ühe käega vannitasin Joelit, teisega hoidsin Annut eemal, et tema pea ees vanni ei hüppaks.
Kui Joelgia ühelepoole sain, hüppas Annu vanni. Mina läksin elutuppa Joelit kuivatama-mähkima-riidesse panema. Annu jäi vanni ulguma, sest tahtis, et ma tema kõrval kükitaks, ja vaataks kuidas ta omale vett pähe valab. No tore küll, aga kahjuks ei mänginud välja.
Terve selle aja, mis ma Joelit riietasin, rääkisin Annuga juttu ja seletasin, et ma kohe tulen, panen enne vaid venna riidesse, sest muidu on tal külm. Aga no ega see sinder siis mind kuulanud. Tuli mulle elutuppa järgi! Ise üleni vahune ja märg. Käsutasin ta kohe vanni tagasi ja panin Joeli hälli, et Annu kiiresti ära loputada. Joel karjus terve selle aja, mis ma vannitoas Annuga võitlesin.
Lõpuks haarasin ühe tite ühte, teise teise kätte ja suundusin magamistuppa. Panin Joeli tissi otsa ja paitasin ta põske, kuni Annu magamistuba laiali tõstis. Poiss uinus umbes 2 minutiga, ning tõstsin ta siis võrekasse, et lõpuks ka Annu magama minekuks valmis sättida. Aga noh…
Kreemitasin ühe käega Annut, teisega hoidsin Joelil lutti suus (oo miks, miks ometi, ei võiks ma talle seda luti suhu teipida-liimida-õmmelda?) :D
Kuidagi sain Annuga valmis ja võisin ‘rahumeeli’ muinasjuttu lugema hakata. Aga tundus, et ainus, keda huvitas kuidas Liisa, Bosse, Lasse, Britta ja Anna kirsiäri tegid, olin mina, sest Annu pidas hoopis paremakd ideeks oma voodis hüpata, mähkmepakke laiali tassida, mu otsas turnida ja igal võimalusel oma venda, kes niigi ääri-veeri magas, tüüdata. Ma lausa lugesin sekundeid, millal ometi saan ma tunnikesegi rahu ja vaikust, ning ehk isegi ära vaadata oma seriaali uue (kolm nädalat tagasi ”uue”) osa.
Magamine oli aga viimane, mis neil kahel mõttes tiksus. Joel ärkas kohe, kui lutt suust kadus, ning Annu suurimaks sooviks oli vaid see, et ma teda ja ainult teda hoiaks-paitaks-musitaks, ning mitte mingil juhul mitte kuhugile ei läheks.
Lõpuks ma lihtsalt kõndisin toast välja, jätsin need kaks kisakõri 3 minutiks üksi, et kiiruga koerale söök ette viia, pesukorv tuppa tõsta, pooleldi hakitud porgandid-seened-lihad külmikusse tõsta ja magamistuppa tagasi ronida.
Annu nuttis magamistoa ukse taga, Joel röökis võrekas oma luti järgi ja mina mõtlesin, et no jumal anna kannatust. :D
Käsutasin Annu voodisse tagasi ja ta tormas venna poole, et talle lutt suhu panna. Kui see ei õnnestunud, vaatas ta üdini kurva ja pettunud näoga minu poole, ning tõdes: ”ei saa!” :D No ole siis selliste peale pahane või midagi.
Tegin mõlemale musi, haarasin ühe ühele ja teise teiselepool kaissu, ning jäin koos nende põrgulistega kell kümme õhtul magama.

Öösel aga tõusis Annul jälle palavik (38.8) ja ma veetsin järjekordse öö teda iga natukese aja tagant rahustades (eelnev öö oli samamoodi). Lõpuks, kui Annu varahommikul rampväsinuna sügavasse unne jäi, hakkas Joel nihverdama ja gaasidega võitlema! Jommajoo küll, mõtlesin ma vaid.
Teadsin juba ette, et see nali kestab kuskil kaks tundi, ning siis ärkab juba uuesti Annu (been there, seen that!). Ja nii oligi…
See oli suht deija-vu eelmisest päevast. Hommik oli unevaene ja täis võitlust, aga lõpuks uinusid nad mõlemad ja ka mina sain rahumeeli paar tundi puhata (miinus paar ärkamist, et tissi-lutti suhu panna). Täna tegin silmad lahti lausa pool 12. Viimati nägin ärgates kellal selliseid numbreid vist 2-3 aastat tagasi…
Aga no siis tormasin Joeliga jälle apteeki-poodi, nagu ka eile, sest olin unustanud osta pesugeeli (ja koerale süüa), aga kõik mu voodiriided on mustad (loe: täis kustud-oksendatud-ära-küsi-millega-ära-sitatud).

Ma lihtsalt ei saa aru mis ma selle Joeliga tegema pean. Mingi ajani oli ta täiesti unelmate beebi. Oli rahumeeli nõus vahepeal omaette matil olema, või kiikuma. Nüüd ei tohi härra tagument maad puudutadagi, kui juba on kisa lahti. Ja magada ta ka ei näe. Maksimaalselt 20 minuti kaupa ja see ka nii, et lutt on suus. Nii kui lutt kaob, on silmad lataki lahti.
Kui juhtub (mõnel üksikul korral, õues vankris) et tüüp magab 2-3 tundi jutti, pean lausa kontrollimas käima, et kas ta ikka hingab! :D
See kuramuse lutt on sama palju õnnistus, kui nuhtlus. Ta ei oska enam muudmoodi magadagi. Pean sellest kiiremas korras lahti saama, sest see on ikka täiesti üle mõistuse! Ootan nõuandeid.
Täna on ta maganud umbes tuhat x kolm minutit. Selle postituse kirjutamise aja jooksul olen ma talle lutti suhu torganud oma 2897099 korda. Ma sööks oma jala ära, kui see vaid tagaks mulle kasvõi 15 minutit rahu ja vaikust! :D

Annu ja Joel funktsioneerivad teatud mõttes nagu kaksikud – üks lõpetab, teine KOHE alustab, üks uinub, teine ärkab (Joel on juba koguni 4 minutit vait olnud ja Annu tegi mõnda aega tagasi juba teises toas häält…) Saabuks ühel heal (homsel) päeval selline idüll, et MÕLEMAD oleksid samaaegselt vait ja magaksid, vot see oleks alles tore! :D

Tegelikult pean ütlema, et kogu see ‘kaks alla kahest’ teema on olnud tunduvalt lihtsam, kui ma ootasin. Ma kartsin ikka hullemat. Oleks kõik päevad sellised, nagu eilne ja tänane, vot siis ma ilmselt broneeriks närvirakkude siirdamisse ühe aja, aga seni… ei saa head halvata ja isegi ühe lapsega esineb ju hullumeelseid päevi. Korrutan lihtsalt endale, et alati ei ole nii ja tavaliselt on ju ikka kergem. Või on mulle lihtsalt tundunud, et on kergem, sest keegi on minuga pidevalt kodus olnud ja aidanud, kui asjad päris käest ära kipuvad minema…
Igatahes. Annaks jumal, et see nali oleks pigem harva esinev, kui igapäevane ja ma ikka saaksin muid asju ka nende kahe pärdiku kõrvalt teha. Praegu oleks näiteks hirrrrmsasti vaja sõstraid ja tikreid korjata, sest sain naabrinaiselt mahlaauruti laenuks ja ta tahab seda ilmselt lähipäevil juba tagasi saada… Pean öösel taskulambiga korjama minema! :D

This chart reflects that I’m going to lose my shit today and burn this fucker down



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!