Paar päeva tagasi jagas õhtuleht oma facebooki seinal minu postitust Annemaia kohutava kaheste hoogudst, mille ma algselt olin lubanud avaldada pere ja kodu lehel. Pean ütlema, et ma teadsin küll, et pere ja kodu ning õhtuleht mingit pidi sama asja alla kuuluvad, aga ma tõsiselt ei eeldanud, et ÕL vaevuks minu mingit suvalist plära jagama. Aga noh, see selleks.
Igatahes, kuna ma ilmselgelt olin natukene jahmunud asjade sellisest käigust, siis lugesin ka kommentaare. Ja oi neid oli ikka igasuguseid, alates süüdistavatest, lõpetades psühholoogi poole pöördumise soovitutega.
Oli ka neid, kes mõistsid mu olukorda ja seda, et too postitus polnud mõeldud kurtva, etteheitva või ‘appi ta on nii kohutav, ma ei oska midagi teha’ appikarjena. Okei, ta on jah vahel… pöörane, aga mis teha. Periood on selline, küllap läheb mööda.
See ongi see viga, miks ma hakkasin kahtlema, kas ma edaspidi annan teistele lehtedele õiguse oma kirjutisi avaldada. Inimesed väljaspool mu blogilehte ei tunne ju mind nii, nagu teie, kes te siin igapäevaselt käite ja mu kiiksuga ‘huumorit’ mõistate. Kui mina midagi sellist loeksin, peaksin ka mina seda inimest täitsa soodaks. :D
Enamus kommenteerijad loomulikult leidsid, et mina olen lapsevanemana läbikukkunud ja Annu on mulle lihtsalt pähe istunud, sest meil väidetavalt puuduvad piirid ja karistused. Jah, mingil määral tõsi – ma ei ole mingi aasta ema 2017, aga see on küll puhas väljamõeldis, et meil piire ei eksisteeri. See, et ma ei taibanud neist kirjutada ja selgitada, ei tähenda, et neid ei oleks. Kui Annu ikka ülekäte läheb ja eelnevad hoiatused ei mõju, läheb ta nurka ‘järele mõtlema’. Kui jonn on läbi, tuleb ta vabandama, ning räägime mis valesti tehtud sai, seejärel lepime ära (leppimine on tähtis, sest laps peab teadma, et ükskõik mis ka ei juhtuks, emme-issi armastavad teda ikkagi). Ma ei tea kui õige see ‘karistus’ on, aga miski muu siin majas igatahes ei toimi (mitte, et seegi väga hästi toimiks – istub seal nurgas ära ja saab nagu aru, aga mõne aja pärast tuleb ja teeb uuesti, piiride kontrollimine much?). Ta on lihtsalt nii kangekaelne püjään, et mu pea tahab plahvatada. :D
Nii mõnigi mainis, et antud poe-olukorras oli jäätise ostmine viga. Jah, see oli tõesti viga. Aga ma ei ostnud seda jäätist ‘talle järele andes’. Ta ei pidanud seda jäätisenärakat enne kodu nägemagi… Üldiselt on ikka nii, et järgi me ei anna ja mis on lubatud-öeldud-keelatud, nii ka jääb.
Üks kommentaar jäi mulle aga eriti hästi meelde. Ta on ilmselt lugeja, sest teadis, et Annu on allergik. ”…siis tuleb allergia põhjusega lastekodusse anda” ütles ta. Ma tahtsin sinna alla kirjutada, et huvitav kas pakiautomaadiga ka saata võib, sest ise kohale minna oleks ju veits awkward, või nii. :D
Ja no mis need reeglid, või nende puudumine, üldse siia puutuvad, kui Annu ühel hetkel ütleb, et ta tahab hello kitty taldrikut ja kui ma olen selle talle andnud, hakkab nutma ning nõuab hoopis rohelist taldrikut? Sest no mis mõttes ma andsin talle seda, mida ta palunud oli! :D
Igatahes jah, Annu on miniterrorist ja kange, kui vanakurat ise, aga me üritame ellu jääda ja sellest segasest normaalse inimese ikkagi voolida. Jääb üle vaid loota, et kui ta praegu oma kangused ära jonnib, on ta vähemalt normaalne pubekas. Kui selline asi, nagu ‘normaalne pubekas’ üldse eksisteeribki. :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!