Hoiatus! Mina ei vastuta, kui teil seda postitust lugedes imelik/paha/piinlik hakkab. Edasi lugeda omal vastutusel!

Ma olen juba mingi 3 nädalat nagu närvihaige jänes, kellel on rohud võtmata. Iga pisiasi ajab niii närvi, et tahaks kõigile luuki sõita.
Ja ma olen nii kurnatud. Mitte nagu otseselt väsinud, vaid… Ma ei jaksaaaaaa mitte midagi teha. Tahaks lihtsalt diivanile kerra tõmmata ja igavesti sarju vaadata. Tahaks koos Annuga lõunaund magada. Tegelikult tahaks üldse lõunani magada. Ja siis veel lõunaund ka. Aga tihtipeale ma lihtsalt ei suuda uinuda.
Kõht valutab juba mingi sada aastat, nagu kohekohe hakkaksid päevad. Aga neid muidugi ei hakka. Ma isegi ei mäleta enam kuna viimati neid imeloomi nägin (üks väike sõber hävitas mu kalendri ära). Mingi kuu oli ainult vähekene määrimist ja kogu moos. Eeldasin, et ju siis rinnaga toitmise pärast. Kuigi kahtlane lugu veidike.
Vahel lööb aevastades, naerdes või järsult liigutades külge valu. Ning siis meenus, et tuttav olukord ju. Annut oodates oli ka üheks esimeseks märgiks kõhuvalu. Ja täpselt samamoodi, paremal küljel (või vasakul?).
Emotsionaalsem olen ka. Pidevalt on klomp kurgus või silm märg.
See kõik võib vabalt olla ka PMS.
Aga viimane tilk karikasse oli minu isu sidruni järele. Mul vedeles külmikus üks suuuur sidrun. Ja ühel hommikul, kui Annule putru tegin ja seda seal kapis, nii kurvalt ja üksildaselt, istumas nägin, tekkis isu see nahka panna. Täiesti paljalt. See on nagu…suht sürr, sest ma sööks seda paljalt ainult relvaähvardusel. (Annut oodates isutas mul ka alguses hullult sidrunimahla järgi).

Igatahes, eile (Annu 9-kuu sünnipäeval, hehe) tegin testi. Ise olin jumala kindel, et sealt vahib mulle kaks rasvast triipu vastu, aga kui mees testi vaatas (mina vingusin ukse peal, et miks ma ometiiii ei või tema reaktsiooni filmida – Annuga ju filmisin!), polnud seal teisest triibust haisugi. Õigemini, oli küll hais – vastu valgust vaadates. Aga see teine triip oli kuidagi väga vale koha peal. Mehele ütlesin küll alguses, et ”raudselt on positiivne test, usu mind!” Hiljem aga muutsin meelt ja sain aru, et see on kõigest liimitriip/kuivamistriip. Ja siis tuli mul geniaalne mõte võrrelda seda testi 1,5 aastat vana testiga, mis on sama firma oma. No vaadake vaid – jumala erinevad ju. Ülemine on Annuga, alumine eilne. Rõhutan, et niisama pole seda triipu näha, ainult vastu valgust vaadates.

Suures segaduses mainisin seda veidrat testi paarile sõbrannale ja jutu sees ka beebigrupis. Nemad muidugi kinnitasid, et triip on triip ja vahet pole, ning soovisid õnne. No kuidas ei ole, on ikka küll ju! Saatsin nad kõik sõbralikult metsa seenele ja läksin uut testi ostma. Muidugi samasse aapteeki ja sama müüja oli ka tööl, kellelt üleeilegi testi ostsin. Palusin naerdes veel kaks testi (üks kohe tegemiseks, teine järgmiseks hommikuks) ja tegin sealt nii kiiresti, kui võimalik minekut.

Mainisin seda kahtlust isegi oma emale, kui ta Annule õnne soovimiseks helistas. Ma olin kindel, et ta saab kolm miniatakki. Seda juba sellepärast, et Annu on alles 9-kuune ja ma ei tohiks peale keisrit nii kiiresti rasedaks jääda (haav võib rebeneda ja muud jutud). Aga tema hakkas hoopsiki naerma ja lausus nii: ”no tore oleks ju, ise sa oled ju terve elu mulle soigunud, kuidas tahad kahte last, väikese vahega”.
Jah, tahtsin (tahaks?), aga kui mõistusega asja võtta, siis poleks see praegusel hetkel just kõige arukam. Eriti veel nüüd, kui üritame uuele tasandile oma eluga jõuda. Mitte, et see laps seda tegelikult takistaks, aga… oh jah. Keeruline asi. Ja ma tahaks ikka kindel olla, et suudame need lapsed üles ka kasvatada, ning pakkuda neile head elu. Lapsi vaesusesse vaevlema sünnitada, pole väga minu teema.

Naera veel, et ‘ei tea kas on perelisa oodata’, kui kurge näed. Kohe maksab kätte, sindrinahk!

Ämm oleks ka vägagi õnnelik selle uudise üle. Ta ütles mulle juba siis, kui Annu oli vaevu 2-nädalane, et ärgu ma järgmisega väga kaua oodaku. Ma vist vaatasin teda sellise näoga, et ”sa teed nalja jah? ma ei seisa veel õieti püstiga ja sa räägid mulle järgmisest pabulast?”
Mees oleks muidugi eriti sillas olnud. Tema ja tema jalgpallimeeskonna unistus… Sõitku ta ka seenele.
Ühesõnaga, kõik olid selle mõttega jumala rahul. Aga ometigi olen ju mina see, kes peab neid pätte karjatama ja gaasivaludes piinlevat vääksu ööläbi kussutama. Oh jumal, gaasivalud… Ei taha meenutadagi.

No vähemalt ei oleks ma pidanud väga palju uusi asju ostma. Ainult riided (just eelmine kuu andsin 95% Annuka beebiriietest ära), voodi ja turvahälli. No ja rinnapumba ka, sest see praegune on ikka väga pekkis omadega.

Eeenivei. Kodus ootasin siis veel sada aastat, et seda hcg taset võimalikult kõrgele ajada ja tegin uue testi.

Ning nagu arvata oli, on see negatiivne. No nii negatiivne, et isegi vastu valgust ei kuma mingit triipu. Seega ma arvan, et see esimene test oli lihtsalt mingi vigane. Ja see on ju ka kahtlane, et ühest kohast on test sinine (seal, kuhu tilgutad uriini). Igatahes, väga haiged naljad toimuvad meil siin majas.

Arstile pean ma siiski minema, sest müsteerium ‘kuhu on kadunud mu päevad’ närib veidi hinge. Ise ma arvan, et A)mul on rauapuudus (mitte, et rauapuudusest päevad ära saaks jääda aga jamh) või B) ma hakkan ära surema, sest rase ma kohe kindlasti pole.

Kas teile on rasedustest “valetanud” või ehk olete vigaste testidega kokku puutunud? Olete te kunagi samamoodi ‘paanitsenud’? Mis lõpuks sai?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!