Kas see muretsemine ja õudukas kunagi otsa ka lõppeb

Mul on tunne, et ma rohkem lapsi küll ei taha. Enne mõtlesin, et tahaks väikse vanusevahega, sest siis oleks neil mõnus koos kasvada. Ma nii hästi mäletan, kui kurb oli üksi kasvada. Aga nüüd ma juba kahtlen selles teise lapse saamise mõttes.
Ma lohutasin end koguaeg mõttega ‘kohe läheb paremaks, kohe läheb kergemaks, kohe, kohe, kohe’. Ja kui ei läinud, siis mõtlesin ‘kolmandaks kuuks läheb paremaks, kolmandaks kuuks…’. Aga ei. Ainult hullemaks läheb.
Viimane nädal on olnud täielik…nightmare on elm street. Alustades sellest, et tibi öösel kell 12 mõtleb, et jube lahe oleks üles ärgata ja hommikuni sipelda, nutta, jutustada, vahelduva eduga veidike tukkuda, siis jälle sipelda, nutta… Ilma mingi selge põhjuseta. Gaasid need enam ei tundu olevat. Ta ei punnita, ei tõmba pulgaks, ega midagi. Kas tõesti hakkavad hambad JUBA haiget tegema? Gaasidki pole veel täielikult läbi, ja juba saame järgmise nuhtluse kaela? Ta on nagu tatiprits. Koguaeg puristab tatti mulle näkku ja mullitab. Nutab ka vahepeal nii nagu teeks suuga peeru hääli. Puristab nagu huultega, ja siis tatti lendab igas kaares. Aga jumal seda teab miks täpselt see ilavool tal on. Kahekuuselt pidid hakkama süljenäärmed tööle, ja umbes sel ajal see tal ka tekkis. Rusikad on muidugi ammu juba väga suur teema. Need peavad koguaeg suus olema, muidu on selline häda, et anna olla.
Eilse nutmise käigus panin talle sõrme suhu ja ta hakkas seda raevukalt järama, ning rahunes nagu maha. Nii kui sõrme ära võtsin hakkas uuesti nutma. Olen seda ennegi tähendanud, et talle närida meeldib. Britt saatis meile selle kaelkirjak Sophie, ja see on üks lemmikumaid asju, mida ta pidevalt järab. Kui see kurivaim ainult suus püsiks ja koguaeg ära ei kaoks. :D
Viimase aja hitt on muidugi veel pöial. Vot sellepärast ma lutti üritasingi talle peale sundida, et ta jumala eest pöialt imema ei hakkaks. Aga noh, lutti võime me ise imeda, tema teeb selle peale ainult okendamise nägu. Lutiga oleks kergem, võtad ära ja rohkem ei anna lihtalt, aga mida sa pöidlaga teed? Lõikad otsast ära? Igast sinepid ja muud möllud ei pruugi ka töötada ju. Ja imemisvajadus on tal meeletu. Nagu oleks nälgas koguaeg. Aga kui tissi pakkuda, siis pöörab pea ära ja hakkab hüsteeriliselt nutma, kui teda uuesti tissi poole üritan keerata. Üldse see tissitamine hakkab naeruväärseks muutuma juba. Nii kui kuskil mingi heli või valgus on, siis ta laseb lahti ja hakkab keerutama, et näha mis värk on. Ja kui ma ei lase, ning uuesti rinnale üritan panna, kordub eelpool kirjeldatud hüsteeria stsenaarium. Ning jumal selle eest, kui issi veel jutustades tuppa peaks astuma, sest ta ei tea, et ma parasjagu põrsakest sööta üritan. Nii kui nibu suust kaob, on söömine unustatud teema ja tema rinnale tagasi saamine on raskem, kui olümpiakulla võitmine. Ja siis pärast hüsteeritseb, sest kõht on tühi. Aga tissi enam ei taha, sest uni on. Uinuda ei saa, sest kõht on tühi. Ja siis lõpuks on ta üleväsinud ja hüsteeritseb veel kõvemini ja veel kauem.
Vahel on mul tunne, et ma ei oska mitte midagi teha. Et ma ei saa hakkama. Et mis kuradi ema ma selline küll olen.
Nüüd te ütlete, et ‘sa peaksid puhkama, mine kuhugi ja jäta laps isale’? Aga ka see on võimatu. Ta lihtsalt ei jää mitte kellegiga. Ilma nututa muidugi. Lugematu arv kordi on see ‘ära minemine’ lõppenud hüsteerias beebiga. Kuigi see ‘ära minemine’ on tähendanud ainult duši all käiku.
Kord on nii, et ma saan ta õhtul magama, ning lähen pesema. Loomulikult ta ärkab, kohe, kui olen shampooni pähe saanud. Mees läheb tema juurde. Ja laps lihtsalt röögib. Täpsel nii kaua, kuni kuuleb minu häält, saab minu sülle, või näeb mind.
Teinekord (nagu näiteks eile) on jällegi nii, et ma ütlen mehele, et ta üritaks ise last magama saada. Ta siis üritab. Ja läheb temaga näiteks lihtsalt teise tuppa. Isegi mitte ei pane teda voodi peale, isegi mitte pikali ei pane. Hoiab teda lihtsalt enda vastus püsti ja käib toas ringi. Ning kõik lõppeb järjekordselt sellega, et mommy to rescue, ja ma saan enda sülle väriseva lapse. Nagu ta oleks tundide viisi röökinud, või kuskilt sillalt alla visatud. Ja ei, ma ei jookse esimese piuksu peale, aga üle paari minuti ma ei suuda ka kuulata, kuidas laps hüsteeriliselt nutab. Ükskõik mida mees ka ei tee.
Tundub, et ma pean koguaeg samas ruumis viibima, ja ta peab pidevalt mu häält kuulma või mind nägema, siis on rahulikum. Näiteks, kui ma ta mängumatile panen, ja ta sinna mingi ime läbi jääb, siis ta ka hüüab mind pidevalt ja kontrollib, kas ma ikka olen olemas. Ma siis pean koguaeg vastu hüüdma, et ‘jaa, olen-olen siin’, seejärel mängitakse rahus edasi.
Kuidas mu emasüda peaks siis riskima sellega, et ma lähen kuhugi kaugemale ära? Kasvõi juuksurisse. Ma ei saa ju pool värv peas koju tormata.

Tõesti selline tunne, et pane laps lamamistooliga teleka ette, siis on rahu majas. See telekas on täielik nuhtlus meil siin. Ükskõik mis pidi ta on, suudab ta end ikkagi nii nihverdada, et kuidagi telekat näeb. Vahib kasvõi üle pea. Seega, kui me kahekesi oleme, on telekas välja lülitatud. Eile unustas ta isegi luksumise ära, kui telekat nägi. Sama efekt on ka telefonidel ja muudel huiamuiadel, millel on värviliselt vilkuv ekraan. Ärge nüüd mõelge, et ma lasen tal ekraane vahtida, ei lase. Meil käib pidev võitlus siin selle pärast.

Ja siis muidugi on veel igast terviseprobleemid ka veel. Näiteks, ta ei hoia kõhuli olles käsi ilusti ees, vaid teeb lennukit. Kui käed ette sätin, seisavad need seal täpselt nii kaua, kuni minu käed neid kinni hoiavad. Ta juba ammu keeraks, kui need käed seal külgede peal ees ei tölbendaks. Pidevalt pusib, ja siis saab väga kurjaks, kui hakkama ei saa.
Üritan pidevalt võimelda temaga, aga kuna tal on koguaeg paha tuju, siis ega ta ju ei lase ka. Ning röökiva lapsega juba ei võimle. Eeldan, et tal on õlavöötme lihaspinge.
Ning nagu sellest veel vähe oleks, siis kahtlustan ma ka seda, et tal on ‘puusad kinni’. See tähendab siis seda, et jalad ei lähe piisavalt palju laiali (konna asendis). Seda sellepärast, et kui ma üritan temaga võimelda, siis üks jalg on kuidagi kangem, või ta hoiab seda rohkem vastu. Ja mähkmete vahetamise ajal on ka vahepeal nagu raske jalgu laiali saada. Aga kust ma tean palju minema peab? Ja ega ma ei julge ju väänata ka teda niimoodi… Sõbranna ütles, et talle olevat arst öelnud, et plikadel peaksid jalad minema laiali tasapinnani. Mis see siis tähendab, et põlved peaksid ka maad puudutama? No nii kaugele Annu jalad kohe kindlasti ei ulatu.
Oskab keegi midagi selle kohta öelda? Ja oskab keegi ehk soovitada ka mingeid võimlemisharjutusi, mida ma saaksin juba praegu kodus tegema hakata? Sest ortopeedi ja neuroloogi juurde sain ma aja alles 11.MÄRTS! See on kahe kuu pärast! Annu on siis juba 5-kuune!!! See on üle mõistuse ju.
Pärast peab veel hakkama mingeid pavliku rihmasid kasutama, või vapsee kuskil haiglas venitusvoodis olema. Kui ma alguses neid rihmasid nägin, siis mõtlesin küll, et see on ikka kõige õudsam asi üldse. Aga peale seda, kui nägin mismoodi väike beebi seal venitusvoodis pommide otsas oli, ei tundunud rihmad enam üldse nii hirmsad.

Eile oli mul tõsti selline tunne, et ma viin selle lapse kiriku ukse taha, kui mees kohe koju ei tule. Poolteist tundi lihtsalt karjus mulle näkku, ükskõik mida ma ka ära ei teinud. Selline tunne, et ma vist kõndisin kõrvade peal ka.

Igatahes, soovitage mulle mingeid harjutusi, mida arst teile näidanud on? Sest isegi kui kõik korras on, ei tee võimlemine ju midagi halba.

Mul pole enam elu väljaspool kodu

Ma vajan sõbrannasid. Päriselt ka. Ma tunnen kuidas ma siin nelja seina vahel lolliks lähen. Ma vajan muud juttu ka, kui ”kas sa kakasid JÄLLE?”, või ”uinu-uinu, mu väike väsinud lind”…
Enne sisustasin ma enda aega enamasti interneti ja filmidega. Aga praegu seda enam eriti teha ei saa. Ma lihtsalt ei kuule filmi üle selle titekisa. Kas rõõmuhõisked ja hääleharjutused, või siis jonn. No mis filmidest ma siin räägin, pesen ma ju hambaidki titt puusal…
Sõbrannade-tuttavatega suhtlesin näiteks FB’s, või vahel käis mõni sõbranna mul ka külas. Kuigi, ega ka siis mingit hullu sõbrannatsemist ei olnud. Ma pole siin elatud aja jooksul vist kordagi tüdrukuteõhtul käinud, või niisama kellelgi külas. Ikka ja alati olen mina võõrustaja, ning sedagi üliüliüli harva. Ja nüüd on asi juba eriti masendav. Kursaõed läksid siit koolist ära, parim sõbranna kolis Tallinnasse ja see üks ainuke, kes mul siin hetkel veel on, on ka kooli või oma sõpradega hõivatud. Nädalavahetused mööduvad peo tähe all enamasti. Ja see maailm pole ammu enam minu teema.
No ja ega kedagi eriti ei huvitagi mu titejutud. Ei, ei, ma ei räägi ainult oma lapsest. Aga paratamatult on Annu koguaeg minu juures ja nõuab mu tähelepanu. Siis ongi täpselt nii nagu selles ETV näidendis ”võidab see kellel on kõige jubedam mees” vms. Et ‘ei, Oskar, ei puutu seda!’, ainult, et minu puhul on see nii ‘Sorri, ma pean Annule süüa andma. Aga sina mine tee endale kohvi, ja teleka pult on siis, sa ikka oskad seda kasutada?’…. Nagu omg. Päästke mind!
Niiiiiiiiiiii paganama mõnus oleks omada ühte sõbrannat, soovitatavalt lapsega, mida väiksemaga seda ideaalsem. Ühised mured, ühised jutud – noh, teate ju küll. Vastastikune arusaam sellest titendusest, mitte ei pööritata sulle vastuseks silmi, kui ütled, et pead mähet vahetama minema (mitte, et mu sõbrannad sedasi teinud oleks).
Ja minu kehakaalule mõjuks see ka vägagi hästi. Oleks kellega vankerdamas käia ja sama ajal mõnusalt juttu ajada. Ning suur pluss on ka see, et võõrale inimesele ei julge ju ära öelda, et ”ah, ma täna ei viitsi”. Ikka vead oma tagumendi toast välja, sest lubatud ju on.
Aga siin tuleb nüüd küsimus, et ‘aga miks mul siis juba kedagi sellist ei ole?!’ Sest ma EI KÄI MITTE KUSKIL. Kus ma peaksin neid titemammasid siis kohtama huvitav. Ala, et näen poes vankriga ema ja lendan laivi ”kas sa oleksid mu sõber? Paluuuuuuuuun?!” Ise teen samal ajal kutsikasilmi?

funny-owl-eyes-love-beg

Kui Annu kolmekuuseks saab, siis võin temaga ujumas käima hakata. Siin väikses ukuarus on isegi selline lasteaed, kus on BASSEIN. Ma küll ei kujuta ette mida see endast kujutada võib. Ehk on see bassein umbes nii suur, et ma lähen sinna poolenisti sisse ja see ajab juba üle kallaste. I’m probably right, btw.
Ja see on siiski ujumine, sh ma pean end trikoo (mida mul loomulikult veel ei ole) väele võtma. Ma ei ole sellest mõttest üldse vaimustuses. Ei tea kas ma sinna põlvpükstega võin minna? :D
Ja kes see ikka tahab Mrs. Elefanto ja tema hüsteerikust lapsega sõbrannaks saada. Seega ma erilisi lootusi ei pane ka sellele ujumistunnile.

Ühesõnaga. Fuck my social life.

Tehnoloogia ja pornograafia üledoos – ehk kuidas päästa oma lapsi ”uues maailmas”?

Tahtsin sel teemal juba ammu niikuinii kirjutada, aga kui keegi mulle täna SELLE video aski linkis siis… mul läks lihtsalt süda pahaks ja silme eest kiskus mustaks. Need tüdrukud on ÜHETEISTKÜMMNE AASTASED!!! Lapsed, kes peaksid maja taga matsu mängima, mitte arvuti kaamerasse perset hõõrutama ja siis selle video netti üles panema. Tule jumal appi. Kui ma olin üksteist, siis ma mängisin kodu, ja sõbrannadega sellist tagaajamise mängu nagu ‘karu’. Ise mõtlesime selle mängu välja. Vähemalt nime. Põhimõte oli sama nagu matsus. Ja meil oli sitta kanti lõbus. Mängisime seda tundide viisi ja iga ilmaga. Tõsi, olid ka mul omad ‘suured armastused’ ja enda arvates olin mega beib ja suur naine, aga hinges olin ma siiski laps ja käitusin ka nagu laps.

Kuidas ma kasvatan oma last sel planeedil, kui siin elavad sellised inimesed nagu Miley Cyrus, Nicki Minaj ja muud õudukad? Kõik sellised idiootsused mõjutavadki ju lapsi. Laps vaatab muusikavideot, näeb kuidas seal tšikid sõna otseses mõttes paljalt ringi silkavad ja aelevad mingite martidega, või siis mingi asja otsas/peal/all, ning mõtleb et see ongi normaalne, et see ongi lahe? Et nii ongi okei käituda?
Kuidas ma teen oma lapsele selgeks, et see ei ole normaalne ja mõistusega inimesed nii ei käitu? Kuidas ma teen talle selgeks, et see, et paljud teised midagi sellist teevad, ei tähenda, et ka tema peaks seda tegema (see kehtib siis ükskõik mille muu kohta ka). Kuidas ma selgitan talle, et ta ei pea midagi sellist tegema, et popp olla? Ma võin end ju surnuks rääkida, aga laps arvab ikkagi, et tema teab paremini ja emme on rumal. Alles hiljem, aastate pärast, mõistab, et emal oli tegelikult õigus.

Minu ema tegi minu kasvatamisel võrdlemisi head tööd, ja minust ei kasvanud lapsprostituuti. Ma ei aelenud iga nädalavahetus uue tüübi kaisus, ega joonud end mällerisse, ma isegi ei suitsetanud. No ma praegu ka ei suitseta… Ega aele võõraste martidega… Ega joo end mällerisse… Enivei. See mida ma öelda tahtsin on see, et minu ema ei pidanud mulle selliseid asju seletamagi, ma tead juba ise, et see ei ole normaalne ja mitte ükski endast lugupidav ”naine” nii ei käitu.
Võib olla oli asi selles, et kasvasin maal, väikses külas ja üksinda. Mul ei ole õdesid-vendi, kes oleksid minuga sarnases vanusegrupis. Ainult 9 aastat vanem vend. Aga tema oli juba suur mees, kui mina alles asjadest midagi jagama hakkasin. Ja samas külas ei elanud ka mitte ühtegi teist last. Mul oli nii kurb ja üksik kasvada, tundsin koguaeg ühest mängukaaslasest puudust.
Ma käisin väikses maakoolis, kus kõik teadsid kõiki ja iga pisiasi su elust oligi kõigile kaks sekundit hiljem teada. Kõik teadsid kes kellega käib, või kes su vanemad on. Või oli asi selles, et ma lihtsalt olingi võrdlemisi arukas ja ‘kiiremini arenenud’? Kui ma põhikoolis enda ümber vaatasin, siis tundsin end küll nii, nagu ma oleksin lasteaia lõpupeole sattnud. Eriti poisse vaadates. Ise on 16-aastane, aga loobib keset vene keele tundi paberlennukeid. No ei ole normaalne ju. Mitte, et ma ise oleksin mingi number üks eeskujulik olnud, aga… Ühesõnaga, nüüd tagasi vaadates, siis mina olin küll päris mõistlik, mitte mingi wild child
Okei, ma kaldun väga teemast kõrvale siin.

Tulin ju siia rääkima, kui häirivad need haanamontaanad ja nikinäkipersekäkid on. Endalgi on piinlik vaadata neid videoid, mis siis veel laps seda nähes arvata võib? Ja ma ei saa last ju puuri aheldada, või vati sisse toppida, et ta enne 18. sünnipäeva millegi sellisega kokku ei puutuks. Igal pool meie ümber on niiiii palju erootikat, et mul hakkab lihtsalt paha. Ei, ma ei ole Ema Theresa isiklikult, kes on maa peale laskunud, et inimkonda päästa, aga see ei ole ju väga okei, et keset JÕULULAUPÄEVA lastakse telekast pmt porri? Piisab ainult mõni muusika kanal tööle panna ja seksi ABC on poole tunniga selge.

Teine õudukas, mille eest ma tahan oma lapsi kaitsta, nii palju kui võimalik, on tehnoloogia. Mul jooksevad õuduse värinad üle selja, kui ma näen kuidas AASTASED ja nooremadki lapsed aipäädide ja telefonidega ringi vuravad, või kuidas päevad läbi telekat vahivad. Ja siis emad-isad veel kaagutavad kaasa, ‘aga talle nii meeldib ju!”
Ei, ma ei ole tehnoloogia vastane, aga kuskilt läheb siiski piir! Viieaastasel ei pea olema oma ipadi, ega telefoni!!! Püha jeesus. Ausõna.
Ja mind hirmutab mõte sellest, et kui minu tütar saab kooliealiseks, siis peab tal ka ilmselt olema telefon, muidu ta ei ole lahe ja teda äkki ei võeta kampa. Ning mitte lihtsalt telefon, vaid mingi uhke nutitelefon, või äppel, või jumalteab mis imevidin veel selleks ajaks välja mõeldud on.

Mul ongi selline tunne, et ma pean endale viis titte taha laskma teha, et lapsel oleks kellega õues mängida, sest kõik ülejäänud Präänikud mängivad toas xboxiga, või vahivad teleka ees nagu viis kopikat. Ma kardan, et minu laps ei saagi seda kogemust, mis tähendab hiliste õhtutundideni õues mängida ja kuri olla ema peale, et ta käsib kell üheksa tuppa tulla. Ja kõik muu selline, mis veel 10 aastat tagasigi oli täiesti normaalne igapäev.

Just üks päev jalutasime mehega õues, kui ta ühel hetkel ütles, ”kuula”. Ja ma kuulasin, ega kuulnud midagi. Ütlesin, et ma ei kuule midagi, ja tema ütles ”täpselt, kus on mänguhoos lapsed ja nende kisa? Õues on imeilus ilm, aga näha pole MITTE ÜHTEGI last!”
Õues oli tõesti imeilus laupäev. Päike paistis, tuult ei olnud ja miinuskraade oli ka maksimaalselt kolm. Ideaalne ilm õues mängimiseks. Ja ma ei näinudki mitte ühtegi last. Mul hakkas lihtsalt kurb. Kurb ja masendav.

Mis teie arvate, kas on normaalne, et nii väiksed LAPSED jooksevad ringi ja mängivad kulli asemel libusid? Või, et 13-aastased poisiklutid käivad askis keppi küsimas? Mis oleks normaalne vanus lapsele telefoni muretsemiseks? Kui kaua võiks laps päevas veeta teleri-, või arvutiekraani taga istudes? Mida üldse sellest ”uuest maailmast” arvate? Minul igatahes on tuleviku suhtes suured hirmud.

Mul läheb süda pahaks.

Ma hakkasin kirjutama oma iganädalast beebiblogi, ja sõnad lihtsalt voolasid… Aga mitte õigel teemal. Minu mõtetes keerleb midagi hoopis muud kui raseduse sümptomid, sünnitus ja halamine teemel ‘mul on nii raske’. Kuidas ma saangi seda teha, kui samal ajal piinleb, ja võitleb oma elu eest, haiglavoodis üks väike imeline hing, tema kõrval on üks isa. Murtud südamega isa. Isa kes soovib kogu südamest veel korra näha oma tütrekese naeratust ja teda veel korra vanillijäätist sööma viia, sest see on tema lemmik…
Ma olen juba päevi mõelnud sellele juhtumile, lugenud selle kohta kommentaare ja mõtetes palvetanud, et tüdruk paraneks. Et juhtuks veel üks ime siin maailmas ja ta paraneks…
Kuna ma ei taha eriti sellise jubeda teemaga alustada millegi minu jaoks nii ilusa ja erilise nagu rasedus kirjeldamist, siis teen eraldi sissekande. Ja jah, ma tean, et sellest on kirjutanud juba pea kõik blogijad ja ka kõik lehed ning muud sotsiaalmeedia kanalid on seda lugu täis, aga… Need sõnad tahavad minust välja pääseda, ma pean neid jagama…

Nagu ka terve ülejäänud Eesti, ei saa ka mina peast seda jubedat lugu väikesest Emily’st. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, KUIDAS EMAARMASTUST EI TEKIGI? Kuidas saab nii, et sa teed oma lapsele nõnda haiget ja jätad ta terveks ööks surema. Kuidas suudab üks ‘ema’ rahuliku südamega minna välja pidutsema ja mingite martidega ringi tõmbamas käia, teades, et tema imetilluke lapsuke on ÜKSI kodus?! Ja veel enam, KUS ON OLNUD LÄHEDASTE SILMAD!? Selline asi ei saa ju jääda märkamata. Miks pole midagi juba varem tehtud? Kui kasvõi keegigi neist oleks midagi ette võtnud, poleks ehk tüdruk hetkel sellises seisus, nagu ta on. Ma kõlan praegu väga kalgilt, aga ütlen, et ka nemad on selles süüdi. See ‘emme’ on vaimuhaige, aga teised, kus oli teiste mõistus, silmad ja süda?
See lihtsalt näitab inimeste hoolimatust. ‘See ei puuduta mind’ mõtlemine on ikka TÄIEGA üle piiri läinud. Tõmmake oma pead persetest välja ja hakake märkama inimesi ja nende tegusid enda ümber!
Siinkohal ma ei peatu enam selle monstrumemme teemal. Mul pole mitte midagi uut lisada, mida juba öeldud ei oleks. See ’inimene’ on värdjas ja vääriks seina äärde paigutamist. Inimene jutumärkides, sest sellise eluka nimetamine inimeseks oleks teiste jaoks solvav. Sellise eluka nimetamiseks ei olegi vist sobivat sõna veel välja mõeldud.
Ma loodan, et need jõhkardid saavad karistada 4730194710948127721 x hullemini, kui see mida tunnevad hetkel too väike piiga ja tema isa. Kuigi arvestades kui perses on Eesti karistusüsteem, ei imestaks ma kui jõhkardid pääseks tingimiste või paari aastase vanglakaristusega. Hehh, kuigi ma ei taha mõeldagi mis saab neist siis, kui nad vanglast vabanevad… Midagi ilusat sealt tulla ei saa.

Ma tahaks lihtsalt nutta ja oma tütre sülle haarata, kui ta poleks veel mu kaitsva kõhunaha all peidus. Selliseid asju kuuldes ja lugedes ei tahagi ma sünnitama minna. Ma ei taha, et mu tütar elaks sellises jubedas maailmas. Ma ei taha, et mu tütar puutuks kokku sellise õeluse, südametuse ja kurjusega.
Minus tekitab kabuhirmu mõte, et kunagi, kui minu lapsel on abi vaja, kõnnitakse samamoodi lihtsalt kinnisilmi mööda ja teeseldakse, et ‘mina ei näinud midagi’. Ma ei saa ju oma last igavesti kaitsta, tal kannul käia ja iga kurja olukorra või inimese eest päästa. Muidugi, ma teen oma parima, ma annan endast kõik, aga tihtilugu ei ole see piisav.
Ma armastan juba praegu seda väikest inimest enda sees rohkem, kui oma elu ja see tunne ainult kasvab. Mulle ei mahu mitte iialgi pähe mõte, kuidas saab nii, et ka kõige kalgimas südames ei teki piiskagi emaarmastust, kui tunned oma last liigutamas, kuuled ta südant esmakordselt löömas või näed ta esimest naeratust? See lihtsalt…müstika.

Vaadates selle monstrumemme facebooki profiili, näib nagu tegu oleks ülimalt armsa ja hooliva emaga. No vaadake vaid neid pilte ja videoid mida ta postitanud on. Eriti armas on veel SEE viimane video, mille ta on postitanud aasta alguses. Kuigi SELLE pildi kommentaarid olid juba kahtlust äratavad. Tundub, et neiu teadis millest ta räägib, aga teised tembeldasid olukorra ‘näed tonti seal, kus seda pole’ alla. No tuleb välja, et ikka oli tont. Ja veel oioi, kui suur…
Ma poleks mitte kunagi osanud arvata, et nende suurte ja süütute silmade taga peitub koletis.

EDIT:
Ma ei märganud kohe esimese hooga, et kommentaarid on EILSED. Ja selgituseks ütlen veel, et ka mina ei näinud tol pildil sinikaid vms. Lihtsalt tõin välja selle kuidas inimesed reageerisid. Ma ei ürita siin kellelegi liiga teha. Rahu.

EDIT2:
Ja pean oma sõnu sööma. Nüüd näen ka mina sinikaid. No vaadake vaid neid roosa mütsiga pilte lapsest SIIN, tibina instagramis. SELLEL pildil on selgelt näha näos tumedad laigud. Esialgu võiks ju heal juhul arvata, et lapsel on nägu lihtsalt must, aga samamoodi ja samast kohast on lapse nägu ‘must’ ka SELLEL ja mõnel järgneval pildil. Muidugi ei saa kindlalt väita kelle või mille pärast need sinikad tekkinud on, aga noh…

Arstivisiidid, ultraheli ja mured – 33.nädala seiklused.

Alustan sellest, et käisime 18’ndal ämmaemanda ja diabeediõe juures kontrollis. Diabeediõe juures oli kõik korras, nagu alati. Ainus asi mis nii väga ei meeldinud, oli see, et olin jälle 3 kg juurde võtnud. Viie nädalaga, aga siiski. Ta ütles, et ma ei annaks isudele nii kergesti alla ja hoiduksin magusast veidike kaugemale.
Alguses võtsin ju 6 kg alla ja nüüd on 9-10 kg tagasi. Ämmaemand ei öelnud kaalu kohta midagi.

EPK on 32 (mul oli nädalaid sel hetkel 33+2), KÜ ikka 109 (ei kasvanud sentimeetritki!). Turseid veidikene on, aga mitte midagi hullu. Vererõhk oli 115/79 ja lapse südametöö 138 x minutis. Proovid on ka korras, kuigi uue retsepti rauapreparaatidele sain ikka. Pean neid nüüd 2 korda päevas edasi võtma.

Rääkisin siis sellest lootevete asjast ka talle. Ja mulle jääb selgusetuks, kuidas saab nii hoolimatult suhtuda, või olen mina liiga…hull/nõudlik kanaemme? Kõike tehakse kuidagi nii üle jala. Nimelt, kui ma peale seda 31. nädala ultraheli, kabinetti helistasin ja rääkisin mis ma teada olin saanud, öeldi mulle suvalt, et ‘ah tuled 18’ndal niikuinii, siis räägid oma ämmakaga’ ja pandi ära (minu eelmine ämmaemand kusjuures!). Nojah, nii siis nii, sest uuesti pidi olukorda kontrollima umbes 2 nädala pärast. Et kas on vett vähemaks jäänud, või on ikka seal miinimumi peal kõikumas. Ja 2.augustist – 18.augustini ongi enam-vähem 2 nädalat (+paar päeva).
Mu ämmakal vajus suu lahti, kui talle ütlesin mida mulle öeldi. Nagu oleks väga võimalik KOHE ultrahelisse aega saada, kui vaja on. Järjekorrast ei ole vist see daam midagi kuulnud. Selle aja oleks pidanud panema kohe siis, kui ma helistasin, mitte nii, et ‘tuled ja siis vaatab’… Siin on siiski pisikese beebi elu mängus, sorri, et ma nii emotsionaalne olen, eks ole.
Igatahes, mu ämmaemand siis ütles, et ma järgmisel hommikul helistaksin, et ta üritab mind kuskile vahele lihtsalt toppida, sest ega see asi ju naljaasi ole. Ja kuna me kiirustasime bussi peale, et Tartusse tugiisiku loengusse jõuda, siis ei olnud aega tal kohe seal otsima ja sebima hakata kah.
Kui ma järgmisel hommikul helistasin võttis vastu jälle seesamune duuba, kes mulle ütles, et ‘tuled siis räägid ise’. Aga vähemalt oli mulle aeg kirja pandud. No jumal tänatud, et ma ämmakat vahetasin.

Täna oli siis see UH hommikul. Ma olin veidike närvis, sest tahaks ikka üks kuu aega veel ühes tükis püsida, ja kakukest kasvatada, aga kui vett on vähe, siis kutsutakse ilmselt esile.
Järjekordselt pean tõdema, et ma ei saanud südant päris rahule. Arst ei mõõtnud vett täpselt üle, nagu seda oli teinud too teine arst Elites, vaid lihtsalt hindas silma järgi. Tema sõnul on vett normaalselt, pigem vähe, kui palju aga siiski normaalselt. No tee mis sa tahad, aga see ei rahulda mind eriti. Ma oleksin tahtnud täpsemalt, numbreid või midagi. Midagi millega võrrelda. Praegu räägib see kontrollifriik minus, aga deeeem noh, see on siiski minu lapse elu millest me siin praegu räägime, mitte mingi tühine asi.
Ja kõige murelikumaks tegi mind see, et laps on kasvult endiselt maas, ja veel rohkem kui enne. Ma olen homme juba 34+0, aga uh’i järgi on laps umbes 32+2/3 alles. See on peaaegu kaks nädalat ju!

*Biparietaal 84,3 mm vastab 32+2
*Reieluu 63,3 mm vastab 32+3
*Kaal 1886-2185 grammi
*Eesseina- põhja platsenta
*Peaseis (ja sama asend nagu viimaseski uh’is. Selg jookseb mööda mu vasakut külge ja nägu on mu parema puusa poole)
*Südametöö 147 x minutis

Kui arst üritas lapse näost pilti teha, siis pani ta käed rusikasse ja need omakorda samamoodi näo ette nagu viimanegi kord. Umbes, et ‘ei tee minust pilti!’ :D
Nägin kuidas ta suud avas, keelt välja ajas ja sõrme lutsutas. Oeh, ma ei jõua ära oodata millal ma saan teda juba hoida. Ta on kindlasti maailma kõige armsam beebi ja mu süda sulab iga jumala kord, kui teda vaatan… Juba praegu on ta nii armas ja kallis, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et temaga on midagi valesti, või, et tal on seal kõhus halb. Ja ma ei saa mitte midagi teha! Mu süda murdub lihtsalt. Miks ta nii pisi on? Miks ta kasvult nii palju maas on? Miks mu kõht ei kasva? Äkki tal ongi seal halb, äkki ta ei saa enam piisavalt vajalikku kraami kätte, äkki oleks tal juba praegu väljaspool parem ja turvalisem? Oeh, ma kardan.
Kuigi mu sisetunne ei käsi mul veel paanitsda, siis mures olen ma küll. See ei ole ju päris okei, et enne oli tähtaeg liikumatult samal kuupäeval ja nüüd järsult jääb laps aina rohkem ja rohkem kasvult maha. Või on see okei, et peaaegu kaks nädalat nii järsult kõigub? Võib-olla on meie plika lihtsalt emmesse ja väga pisikest kasvu. :(
Ma tunnen ta liigutusi regulaarselt, ja kui ei ole mõnda aega midagi tundnud, siis lihtsalt viskan külili ja ootan veidike, ning peagi on plika ametis mu lömmi plõksimisega. See on maailma kõige armsam ja lahedam tunne. Aga see ei tähenda, et kõik ju korras on…

Rääkige mulle kallid emmed, kas ja kui palju on teil need näidud ja asjad kõikunud? Mida arstid ütlesid? Mis lõpuks sai? Ja ärge kartke ka halba välja öelda, sest siis ma tean mida oodata ja võib-olla ka mida nõuda ja rohkem arstidele pinda käia, et nad hoolikamalt jälgiksid, või ma ei tea… Ma olen lihtsalt natukene hirmul.