Ootus VS tegelikkus: Korduvkasutatavad mähkmed

Ootus: Nii, kui laps sünnib, hakkab ta päevasel ajal enamasti kandma riidest mähkmeid. Säästab raha, säästab tervist, säästab loodust!

Tegelikkus: Kuigi mul oli ostetud vastsündinu jaoks spets mähkmed, siis neid ma eriti ei kasutanud. Tundusid väiksed, ebamugavad ja nagu pigistaksid mu värsket beebit. Mõned korrad ikka proovisin ja tõdesin, et mulle ei meeldi ja lasid läbi ka. Ju siis oli ikka sobivus vale, sest muidu KK mähkmed läbi lasta ei tohiks.
Mu kogu ei olnud ka eriti suur, seega sellest lihtsalt ei piisanud, ning kuna väike beebi sirtsutab ja kakab väga tihti, siis said mähkmed ruttu ka otsa. Läksin lihtsama vastupanu teed ja kasutasin mõnda aega vaid ühekordseid mähkmeid…

Otsustasin riidest mähkmed nii kauaks nurka visata, kuni Annu veidi kosunud on, et siis uuesti proovida, aga sel korral juba ühes suuruses mähkmetega. Ühes suuruses mähkmed peaksid sobima lapsele sünnist potitreeninguni. Nii see siiski pigem ei ole. Eks oleneb ka firmast, aga minu arvates hakkavad need ikkagi paremini jalga umbes 3-kuusele lapsele (5+kg).

Otsustasin siis uuesti proovida, kui Annu oligi umbes 3-kuune. Taaskord rauges mu tuhin ruttu. Mul lihtsalt polnud piisavalt suurt varu ja kui pidevalt oli mähkmekorv tühi, siis ei viitsinud ma enam paljas titt kaenlas mähkmeid restilt otsima ka minna ja kasutasin ikkagi pidevalt ühekordseid.

Aga ma ei andnud alla. Ikka pidevalt kasutasin neid päevasel ajal, et mõnigi mähe säästa. Parem see, kui mitte midagi.
Jah, oli pause, kus ma ehk ei kasutanud neid nädalaid, või isegi kuid… Aga alati leidsin oma tee nende juurde tagasi.

Üheks põhjuseks pidin ma ka seda, et eelmises elukohas oli meil vannituba (kus mähkmeid vahetasin) ja wc eraldi (kuhu tuli toimetada kakane mähe). Ma olin liiga laisk, et mingite ämbritega joosta.
Siin majas on aga need ruumid koos ja väga mugavalt on poti kõrval ka pihustiga voolik (inglise keeles diaper sprayer), et saaks mähkmelt kaka kohe potti uhuda. Kindlasti olete haigla vetsudes märganud pottide kõrval neid voolikuid? Vot täpselt samasugune on ka meil.

No ja ma tõstan käed üles, ning tunnistan, et peale oma majja kolimist on Annu küll iga päev korduvkasutatavates mähkmetes. Tundub, et see pihusti muutis minu jaoks palju. Kuigi ma ei osanud sellest nagu enne puudust tunda…

Öösel, lõunaune ajal ja väjas olles, panen talle ikkagi ühekordse mähkme alla, sest see tundub kindlam. Ühekordne on võimaline siiski imema kaks-kolm pissi, mis on lihtsalt..rõve. Aga kuna ma kardan, et mähe laseb öösel ikkagi läbi, siis valisin selleks ajaks ühekordsed. Poleks eriti tore ärgata selle peale, et su küljealune on märjaks läinud…

Üldiselt kasutan ma Annul ühekordsetena loodusperest pärit Moltex Nature ökomähkmeid, mis on 45% taastuvast toorainest, keskkonnasõbralikust tootmisest, 100% kloorivaba. Saab neid SIIT! Võrreldes pampersiga, siis kohati pea poole kallim, aga võrreldes mõne muuga – polegi nii oluliselt kallim. Suure paki puhul 28 senti tükk. Näiteks meie toidupoes on muumid 38 (?) senti tükk ja samas pole nad pooltki nii ökod, kui Moltrex’id.

Tegelikult saaks ka väljas olles/une ajal hakkama ainult KK mähkmetega. Peaks lihtsalt lisaimu panema, aga kuna ma pole meie mähkmevaru suurendanud, siis mul lihtsalt pole üleliigseid lappe. Jah, saaks tellida ja ise teha ja mida kõike, aga ma pole lihtsalt viitsinud, ning kuna ma kasutasin neid mähkmeid ka väga kaootiliselt, siis ei näinud ma mõtet neid juurde tellida.

Tegelikult ei meeldi mulle ka see välimus, kui veel üks imu mähkmes on. See teeb lapse nii teletupsuks, et imelik vaadata. Nagu väike Kardashian jookseb siin ringi.

Üks suur pluss korduvkasutatava mähkme juures on minu jaoks säästlikus. Siin maailmas on niigi palju cräppi, kui ma saan selle kogust natukenegi vähendada, siis miks mitte. Ja suur aspekt on ka lapse tervis. Mul lähevad ihukarvad püsti, kui mõtlen, mis keemia sees on need ühekordsed mähkmed tehtud ja, et mu laps istub konkreetselt mürgi otsas, oma kõige õrnema kehaosaga. Ma tahan ikka kunagi lapselapsi ka saada.

Miinusena võin välja tuua, et kk mähe imab vähem, kui ühekordne. Aga siin tasuks mõelda pigem sellele, et kas sa tahad, et su laps uitaks ringi mustas mähkmes? Mitu pissi sa ühekordsesse lased tal teha? Mina igatahes vahetan mähkmeid ikka sama aja tagant, mis ühekordseidki kasutades. Lihtsalt ühekordsega on väljas kindlam tunne, et laps ei pissi läbi, ega riku oma riideid, kui ei ole võimalust koheselt seda mähet vahetama minna.

Kuna ma pole siiani veel mähkmetele sügavpuhastust teinud, siis on ka see nüüd mul lähipäevil ees. Mähkmed on hakanud ka peale pesu haisema ja ei ima enam nii hästi, kui varem. Nimelt ajapikku ladestub mähkmetesse pesuaine jääke jms, mis panevad selle haisema ja muudavad vähem imavaks. Nüüd tuleb siis lihtsalt see jama sealt eemaldada, ning voilaa – mähkmed on kui uued. :) Keda huvitab täpsem protsess, siis guugeldage näiteks ‘How to Strip Your Cloth Diapers’.

Muus osas aga pole ühekordsel ja kk mähkmel erilist vahet. Ühe viskad masinasse, teise prügikasti. Ühe võtad pakist, teise kuivatusrestilt. Inimene, kel on tahtmist – see pole tema jaoks probleem, ega üleliigne samm. KK mähkmed on peaaegu sama kerged kasutada, kui ühekordseid. Asi on kinni enda tahtmises. Minu puhul jäid probleemidele vastuste otsimised kõik laiskuse taha.

Ma nüüd loen ja mõtlen, et ma kõlan veidi imelikult. Ütlen, et see pole raskem, kui ühekordsete kasutamine, aga samas räägin ka laiskusest… Ütleme siis nii, et see on kätte võtmise asi.

Kui tel on veel küsimusi, siis küsige julgelt ja vastan, kui oskan. :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ootus VS tegelikkus: Lapse esimene eluaasta

Ootus:

Ma ausalt ei teagi mida ma ootasin. Loomulikult ma teadsin, et beeid nutavad ja neil võivad olla gaasid. No umbes 2 nädalaselt hakkavad ja kestavad kolmanda kuuni, aga küll rohud aitavad! Tuleb valmis olla ka magamata öödeks ja beebid ju ongi nagu oma vanemate külge liimitud. Oma ajast ja mingitest hobidest võin suu puhtaks pühkida. Aga küll issi ka aitab, koos me ju selle pambu saime. Jääme ellu!

Tegelikkus:

Jah, ellu me tõesti jäime. Aga vaevu-vaevu. :D
See oli ikka kuratlikult raske periood mu elus. Just need esimesed kuus kuud, aasta teine pool oli juba köki-möki. Edaspidi tundub selle kõrval kõik köömes.
Ma pole elusees midagi nii rasket teindu. Ja ma pole elusees millegi üle rõõmsam olnud, kui selle, et see jama ükskord ometi läbi sai.
Mul on nii siiralt kahju, et ma justkui ei saanudki Annut päris väikse beebine nautida. Koguaeg oli üks kisa ja ma suutsin ainult mõelda ”palun ole tasa, palun jää magama, ma ei suuda seda enam kuulata!”.
Ma tõesti ei osanud oodata, et see gaaside möll NII hull võib olla ja, et lisaks gaasidele peame me võitlema ka miljoni muu (tervise)probleemiga, mis beebi und ja elu segavad, ning panevad ta end veelgi nirumalt tundma (sh VEEL ROHKEM nutma). Ma ei osanud oodata, et ma pean käima vetsus laps süles, sest muidu saab laps mängumatil hüsteeriahoo ja nutab nii, et hing kinni. Nagu ma oleksin ta pooleks päevaks külma, nälga ja üksindusesse jätnud, mitte 30 sekundiks vetsu jooksnud (reaalselt, JOOKSNUD). Ma ei osanud oodata, et söök muutub millekski selliseks, mis meenub alles õhtul kell seitse, kui su sisikond juba näljast kokku tõmbub ja pilt ees virvendab. Ma ei osanud oodata, et mul on absoluutselt ja täiesti savi milline ma välja näen, milline on mu kodu või kas ja mida sõi mees õhtusöögiks. Ma ei osanud oodata, et mul on täiesti suva, et mu pluusil on umbes kolm erinevat okselaiku ja ma pole pesema saanud aastast 1985. Ei see särgi vahetamine ei oleks olnud raske ja pesus käik oleks ka võtnud helikiirusel 5 minutit, aga ma lihtsalt… ei suutnud… Ainus asi millele ma suutsin mõelda oli, et ma tahaks viis minutitki rahu ja vaikust, teha korrakski midagi endale, ilma, et ma peaksin kõrv kikkis istuma ja kuulama, ega jumala eest see trall jälle otsast peale ei hakka.
Kui teiste jaoks saabub mingisugunegi lohutus õhtul koju koos mehega, siis meil nii ei olnud. Laps, kelle olime ju koos otsustanud saada, ei tunnistanud absoluutselt oma isa. Vaja oli ainult mind. Ainult minu lõhna, häält ja lähedust. Ükskõik mis pidi me ka ei meelitanud, kõlbasin ainult mina. Seega möödusidki kõik mu vältimatud tegevused suure kisa ja appihüüu saatel. Kui enne mõnulesin ma vannitoas nii kaua, et vesi sai otsa, siis nüüd liigutasin ma end nii kiiresti, et isegi tippsportlastel polnud minu kõrval lootust.
See oli ülimalt kurnav. Sul on toetav mees kõrval, aga sa tunned end ikkagi nagu üksikema.
Igale järgnevale päevale mõtlemine pani mind juba veidikene hirmust värisema. Kas tuleb okei-päev, või appi-ma-tahan-”surra”-päev? Aga noh, vähemalt kui saabus see okei-päev, oskasin ma selle eest tänulik olla.

Ja sellepärast mind hingepõhjani solvaski, kui keegi ütles, et ma polnud lapse saamiseks valmis, või, et mida ma siis ootasin? Beebid nutavadki. Laps sai lapse. Või, et ma polnud selleks kõigeks end vaimselt ette valmistanud. Jah, täpselt nii. Selliseks asjaks ei saagi end kuidagi valmis panna. Isegi, kui sa arvad, et oled valmis, siis see pole tõsi. Sa pole mitte kunagi valmis last saama, sa lihtsalt kohaned sellega ja võtad asjast, mis võtta annab.
Veidikene hiljem ajasid mind need väited lihtsalt marru. Eks tule ja katsu päev minu kingades olla ja vaatame õhtul, kes siit uksest elusalt väljub.
Ja veelgi hiljem ma juba naersin nende targutajate üle. Oi kallikene, sul pole absoluutselt mitte faking õrna aimugi, millest sa räägid…

Enamasti hakkas trall pihta juba hommikul 5-6 ajal, mil tema arvas, et on paras aeg päeva alustada.
Hullematel päevadel hüppasin pallil nii, et tagumik ja jalad tundetud. Hommikul seitsmest õhtul seitsmeni. Nutsin koos lapsega, sest mitte midagi ei osanud enam teha…
Kui lõpuks saabuski see õnnis ”lõunaune aeg” ja ma sain 30 minutit kuni 1,5h vaba aega… Ma ei tahtnud mõeldagi mingitest mustadest nõudest või laua all olevatest karvarullidest. Ma tahtsin lihtsalt istuda, nautida vaikust ja näiteks kirjutada. Kirjutada ja endast välja elada kogu see raskus. Kirjutamine oli nagu teraapia. Pärast oli palju kergem uuele lahingule vastu minna.

Koristamine tuli päevakorda siis, kui juhtus olema kergem päev ja laps oli nõus olema minu kõrval kiiges/lamamistoolis. Enamasti oli seda lõbu maksimaalselt 15 minutiks. Kui ta veidikene suuremaks sai ja enam ergobaby kõhukotti ära ei uppunud, toimetasin väga palju ka sellega ringi. Laps kõhul, hari näpus. See oli juba hea aeg. Temal oli hea, sest sai minu vastus olla ja gaasidki tulid paremini püstiselt välja ja minul oli hea, sest ma sain midagi muud ka teha, kui pallil hüpata või titt õlal toas edasi-tagasi kõndida.

Ma ei ole siiani julgenud minna tagasi 2014 okt-dets postitustesse. Sissekanded alates 2015 jaanuar ja sealt edasi kevadeni tunduvad vapsee välistatud. Ma ei taha häbist maa alla vajuda ja kõike parooli alla panna. Ma ei taha šokki saada. Praegu olen ma end suutnud viia sellesse staadiumisse kus olen parasjagu ka sünnitusega. Ma tean, et see oli kohutav, aga ma täpselt enam ei mäleta kui kohutav…
Tegelikult on need mälestused päris hägused juba ja ma ei suudagi endale ette kujutada kuidas täpselt meie päevad välja nägid. Meenuvad vaid mõningad seigad, näiteks kus hüppasin pallil, jalgu enam ei tundnud ja üritasin üle kisa mingit seebikat kuulda. 85% jutust läks kaotsi. Kui laps uinuski, siis ma ei julgenud enam hüppamist lõpetada, sest siis ärkas ta koheselt.

Ükski gaasirohi ei aidanud, proovisime kõiki ja raiskasime meeeeletuid summasid. Mõni tegi olukorda ainult hullemaks…

Öösel ärkasin vähemalt iga kahe tunni tagant. Toppisin tissi suhu ja magasin edasi, kui lasti. Ma ei mäletagi enam, kui kaua see tihe ärkamine kestis. Pool aastat kindlasti. Aga lõpuks see enam ei häirinud ja tuli nii autopiloodis, et hommikuks ei mäletanudki enam kas ja mitu korda ärgatud sai.
Öine magamine on ainus asi, mis läks üle ootuste hästi. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud täiesti magamata öid, või, et ma oleksin iial läinud keset ööd magamistoast välja, laps süles. Kui on öö, siis on öö ja aeg magada. Ei näinud mina sellist võimalust, et läheme nüüd keset ööd mängima, sest mõni mõngel ei suvatse enam magama jääda. Sellist asja nagu ei tulnud ettegi tegelikult, et ta oleks tahtnud mängima minna. Alati oli ärkamisel mingi põhjus, kas siis gaasid või valu või nälg või misiganes. Ja kui oligi selliseid kordi, siis mina lihtsalt tuimalt ignoreerisin. Nii kaua kuni pole nuttu, mina magan.

Tean, et vahel hakkas ta keset ööd punnitama ja see segas minugi und, seega ärkasin ma vihaselt, et no kaua võib… Enamasti kaasnes selle kõva punnitamisega ka nutujorin. Meenutas sünnitust. See kõlas nagu pingutus-pingutus-pingtus ja siis kisa.
Mingil hetkel oli tal kombeks seda punnitamist igal hommikul kell neli alustada. Ja vahel kestis see tundeeee. Ma siis masseerisin teda ja tegin kõike, mis vähegi pähe tuli, aga miski ei aidanud.
Mäletan kuidas ma last oma rinnal vahel magama panin. Kõht vastu kõhtu ja siis tagumikust kiigutasin teda edasi-tagasi. Nii, kui mul endal silm looja läks ja käsi seisma jäi, olid tal silmad plaks lahti ja anti märku, et ma jätkaksin.

Oi kus ma mõttes sajatasin neid, kes mulle muudkui uusi lootusi andsid. Saab 3-kuuseks, läheb kergemaks! No saab 4-kuuseks, läheb kergemaks! No tuleb see-too-kolmas oskus, läheb kergemaks! Huiatki. Vaat, et ainult hullemaks koguaeg (või jäin mina aina nõrgemaks, ei tea täpselt öelda).

Vähese unega harjumine oli ilmselt üks raskemaid asju. Olen mina nimelt inimene, kes vajab normaalseks funktsioneerimiseks vähemalt 10-tunnist ööund. Kaksteist veel parem. Ja siis järsku pidin ma hakkama saama 4-6 tunniga. Nüüd maksimaalselt 8 tunniga. Mind oli enne lõunat võimatu voodist välja saada. Ja nüüd pidin ma ärkama kell seitse. See kestis kuni selle ajani, mil Annu öösel rinda sai. Nüüd venitab juba vahetankimisega 8-9ni välja.

Ta ärkab siiani öösel korra. Eriti viimasel ajal. Ta pole siiani nõus oma voodis magama. Vähemalt mitte terve öö. Isegi, kui ta sinna magama jääb, siis keset ööd nõuab ta ikkagi kaissu. Ärkab ta vist selle peale, et mingil hetkel hakkab ta voodis ringi aelema ja kui ta end siis vastu voodi peatsit või külge taob ja ärkab, avastab ta, et mind polegi ja kukub hädaldama. Ja enne enam rahulikuks ei jää, kui ma ta enda voodisse lasen.
Viimasel ajal on ta nüüd jälle koguaeg mul kaisus. Ja nüüd ta mõtleb, et võiks siis juba tissi ka nõuda. Igal ööl kell viis. Ja kui ma ei anna, on suur kisa. Täna nuttis vahelduva eduga tunni. Seda kuulata on jube, tahaks alla anda, aga ei saa. Siis ta mõtleb, et ‘ah, nutan veits ja küll ma siis saan mis ma tahan’… Lõpuks ajab juba ennastki kurjaks, sest no kaua võib jaurata… Mõistusega saad aru, et ta on väike, see on normaalne ja muud jutud, aga füüsiliselt lihtsalt ei jaksa ja tahaks oma kõrvakiled läbi torgata, et natukenegi kauem magada saaks.

Tegelikult on meil elu nüüd vägavägaväga kerge. Peale seda, kui ta roomama hakkas, on nii palju kergem! Siis hakkas ta endale ise tegevusi otsima ja asju uurima, polnud mind iga sekund (ilma naljata, iga sekund!) kõrvale vaja. Siis sain juba selle kaks minutit vetsus käia, või korraks kiire võiku teha. Nii, et kõik kel sama teekond hetkel jalgade all, ausõna – see möödub ja läheb kergemaks. Seda küll lubada ei oska, et millal, aga lõpuks ikka läheb.
Praegu on tal need piiride katsetamised ja niiöelda jonnihood (pettumuse nutt), see kõik on ju normaalne. Mitte, et see gaaside jms möll poleks normaalne olnud (no ega ta päris norm ei olnudki tegelikult), aga seda ei anna võrreldagi varasemate katsumustega. Nüüd vähemalt saan ma aru mida ta tahab ja miks ta õnnetu on. Enamasti. Nüüd on põhilised mured need, et ta tahab kõikjale ronida, kõike laiali tassida, kõike lõhkuda, kõike avastada, kõike emme-issi järgi teha ja mõtleb välja seletamatuid pättusi. No vahel ma tõesti vaatan tema kätetööd ja mõtlen, et kust ta selle peale oskas tulla? Kust tuleb üks aasta kahekuune selle peale, et lükata pesukorv akna alla kummuli, ronida sinna otsa ja varastada kausist kommi? Ma peaks kohe kõik need asjad endale üles kirjutama, sest alati kui keegi küsib pättuste kohta, ei oska ma midagi öelda.
Praegu on tema pättused enamasti seda laadi kus ta tahab mind jäljendada. Ükspäev näiteks koorisin kartuleid, järsku jäi kõik jube vaikseks. Vaikus on hea, aga mitte siis, kui sul on väike laps. :D Ja siis oli kuulda sah-sah-sah. Hiilisin siis elutuppa ja vaatasin, et mida ta ometi teeb. Tema oli sahvrist võtnud kasside poti puhastamise kühvli, ning kühveldas sellega siis potist liiva välja. No palju kordi on ta näinud mind seda potti puhastamas? Üks-kaks.
Kust tuleb üks aasta kahekuune selle peale, et võiks köögist saadud saia ära tükeldada ja selle diivani vahele toppida?

Teinekord jälle avastan, et ta on pliidi tahmaluugi pilgeni pilpaid täis ladunud. Tegi vist tuld alla. Seda, kuidas ma tuld teen, näeb ta ju iga päev.
Seda, et ta põrandaid pühib ja peseb, näen ma ka iga päev. Teeks ta seda kümne aasta pärast ka nii rõõmsalt…
Kui ma end meigin, siis tema peab ka kindlasti saama midagi hoida. Vahel pätsab näiteks mu pintsli ära ja siis nühib sellega oma nägu. Või võtab mu huulepulga ja mukib oma suud… Kammiga kammitakse ära nii emme, kassi kui ka enda pea.
Telefoniga räägib ta ka nagu firma boss. Pikad jutud peetakse maha nii telefoni, puldi, väikse raamatu kui ka suvalise klotsi abiga. Kõnnib mööda tuba ja seletab… Ükskord pani õuna kõrva äärde. Fantaasiat tal vähemalt on.

Tegelikult on ta suur abimees ka. Palun tal midagi tuua, siis toob. Pidevalt teeme koos ahju või pliidi alla tuld ja tema ulatab pilpaid või paberit. Ja siis seletan talle iga kord kui paha on tuli ja mida kurja see kõik teha võib – tikkudega ei tohi mängida jne. Ega ta täielikult aru ei saa, aga kunagi pole liiga vara alustada.

Vahel vaatan kuidas ta vaikselt omaette midagi pusib ja lihtsalt muigan. Neid vaikseid hetki on vähe ja sellepärast need nii erilised ja kallid ongi. Üldiselt ta tähelepanu ei püsi ühel asjal üle 30 sekundi…

Ja üpriski naljakas on ka see, kuidas ta mulle juba praegu vastu vaidleb. Mina ütlen, et ta oleks tasa ja magama jääks, tema ütleb ei. Mina ütlen ta annaks selle (telefon, pult, muu keelatud asi) emme kätte, tema jookseb eest ära ja ütleb ei. Mina küsin, et kas tal on kõht tühi, tema ütleb ei tea. Mina ütlen, et ta tuleks minu juurde, tema ütleb ei. Ma palun mingi asja tuua, tema ütleb, et ei viitsi jne. Pubekas. :D

Alustasin seda juttu küll mõeldes, et räägin ainult esimesest eluaastast, aga mis see kaks kuud ikka nii väga muudab. Või noh, ikka muudab. Ta on selle paari kuuga nii asjalikuks ja targaks saanud, et päris lahe on tema toimetamist vaadata. Vahel (no ikka üsna tihti) on teda lihtsalt nii naljakas vaadata, et naerad pisarad silmis. Ma pole elusees vist nii palju naernud, kui koos temaga. Päevad on nalja täis. Seda kirjutades tõmbas Annu aknalaualt väikse kuuse kolinaga alla, mingil imelikul kombel ei olnud see enam pooltki nii naljakas, kui esimesel kolmesajal korral. Ja ega iga asja peale ei saa naerma ka hakata, sest siis ta vaatab, et ‘näe, emme naerab – teen veel ja veel ja veel, siis ta naerab ehk veel ja veel ja veel!’. Ja siis sa üritadki mega tõsise näoga lapsele seletada, et ei tohi harjaga ahjust tahma välja tõmmata, või kassi vaiba alla peita, kui ta magada üritab…

Ma loen nüüd seda esimest poolt tekstist, vaatan oma kasvavat kõhukest ja mõtlen – mida ma ometi mõtlen? Ma teen seda jälle? Ju siis see esimene kord ikka ei olnud nii hirmus, kui ma kõigest kuus kuud peale selle möllu lõppu, uue pätsi ahju otsustasin panna. :D
Kellele ma kolm tilka verd ja ühe oma üleliigse neeru annetama pean, et Beebi#2’l ei tuleks nii rasked need esimesed elukuud? :D

Igatahes, ma lähen nüüd ja annan sellele väiksele marakratile süüa, sest muidu ta tuleb mind jälle varsti varbast hammustama…

Mis on teie laste/lapse viimane/suurim pättus? :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ootus VS tegelikkus: imetamine

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö, kuigi need juhtumid on harvad.

Ootus:

Paned lihtsalt lapse rinna otsa ja toidad teda. Alguses iga paari-kolme tunni tagant. Mis siin rasket olla saab? Kõige loomulikum asi ju maailmas.

Oh well, oleks see ainult nii…

Breastfeeding expectation reality

Tahtsin tegelikult ‘reaalsus’ pildiks leida midagi sellist: laps ühe, pump teise rinna otsas, emal surmani väsinud nägu ees, silmad kottis, telefon näpus. Copi-paste minust tol ajal, ühesõnaga. :D

Reaalsus:

Sünnitad ära. Sulle pannakse laps rinna otsa. Ta tõenäoliselt imeb su üsna ruttu katki-veriseks-valusaks. Puhkepausist, kui sellisest võid und näha. Aga ka selleks ei anta sulle võimalust, sest üks väike suu, tahab koguaeg sinuga ühenduses olla ja sa proovi magada, kui kõik on valus.

Paari-kolme päevaga tuleb piim rinda, seni on laps pidevalt sul küljes ja teeb tööd, et see piimakene juba rutem jõuaks. Mida rohkem imeb, seda parem, kuigi see võib olla piin. See kõik möödub, üsna pea.

Kui piimapais tuleb, käid ringi nagu Pamela Anderson peale rinnaoppi. Sul on täpselt sama valus ja sa näed täpselt samasugune välja. Ära muretse, ka see möödus, üsna pea.

Anna titele tiss suhu, nii palju kui ta vähegi küsib. Siis ei teki kohe muret, et ehk lõppeb piim otsa, või laps ei saa kõhtu täis. Nii kaua, kuni tema imeb, annab see su kehale mõista, et piima on veel ja veel ja veel vaja juurde toota. Kui piim juba rinnas olemas on, siis ta ongi ja niisama naljalt ta ära ei kao.

Umbes kolmandal elukuul on lapsel kasvuspurt ja ta tahab äkitselt rohkem ja rohkem ja rohkem rinnal olla. Sulle võib tunduda, et beebi on näljas, sul pole piisavalt piima, rinnad tunduvad töntsid ja tühjad – appi, mis ema ma olen? Mida ma nüüd teen? Annan rinnapiimaasendajat? Ei. Ole mureta, see möödub, üsna pea. Ta peab lihtsalt rohkem imema, et su keha hakkaks rohkem piima tootma. Pane laps rinnale nii tihti, kui ta seda tahab. Ta teab mida ta teeb. Su keha teab mida ta teeb. Usalda neid kahte, kui sa iseenast  tol hetkel ei usalda. Taoline spurt võibki esineda iga paari kuu, või isegi nädala tagant, ning möödub umbes paari päevaga. Rinnad harjuvadki ühel hetkel piima tootmisega ära, ning siis kaobki see Pamela efekt ära. Saad oma tavalised, või peaaegu tavalised, tissid tagasi. Need ei peagi koguaeg valusalt pakitsema.

Üldiselt on ikkagi nii, et nii kaua kuni laps imeb, tekib ka piima ja mida kauem ta tühja tissi lutsutada viitsib, seda parem. Kui sul on aga laiskvorstist laps, nagu mul oli, kes tühja tööd teha ei viitsi, siis võid rinnapumbaga kaasa aidata. Ületootlust ei maksa karta, see ei teki nii kergesti. Ja see, palju sa pumbaga piima kätte saad, ei näita kindlasti seda, kui palju sul tegelikult piima on. Ükski pump ei tee sellist tööd nagu laps. Mina näiteks pole mitte kunagi saanud kätte rohkem, kui 50-100 ml mõlema rinna peale kokku. Aga näed, laps on siiani elus. :D

Võib esineda ka sellist asja, nagu tissistreik. See tähendab, et laps keeldub rinnast. Ilma mingi selge põhjuseta. Võib ka teha nii, et võtab korraks ja siis laseb lahti. Jällegi võib emal tekkida tunne, et tal pole piima või on midagi muud jubedat lahti. Küllap see põngerjas varsti jälle sööma hakkab, ega ta end nälga ei jäta. Kui väga muretsed, võta ühendust mõne kogenud nõustajaga ja võimalusel mine tema juurde. Saad südamele rahu. Närvis ema võrdub närvis laps.

Meil Annuga oli see streik kolm-neli kuud järjest, ühel nädalal kuus. Umbes täpselt siis, kui mul hakkasid-olid-lõppesid päevad. Seostasin seda sellega, et talle ei meeldinud piima maitse muutumine, mis kaasneb päevadega. Kartsingi juba, et sinna see meie tissitamine läheb, aga lõpuks ta harjus. Sõi sel ajal vähe, aga piisavalt, et mitte täielikult näljas olla. Kisa oli palju, nuttu oli meie mõlema poolt palju ja mina emana tundsin end jällegi täieliku läbikukkujana.

Ma ütlen ausalt, imetamine on tõenäoliselt kogu selle titenduse protsessi üks raskemaid asju. Nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. See mängib korralikult su emotsioonidega. Isegi mul, kes ma pean end sel teemal üsna targaks, oli neid paanikaid aasta jooksul rohkem, kui ma kokku suudaksin lugeda. Kuigi ma teadsin, et see on normaalne, see möödub, see kõik on okei, tekkisid mul tunded, et ma ei saa hakkama, mu laps on näljas, mul pole piima, ehk peaksin alla andma ja RPA välja otsima. Õnneks ma seda ei teinud. Isegi siis mitte, kui seda soovitasid juba teised mu ümber, sest nägid kui raske see kõik on. Aga kõik läks hästi. Annu on 1a2k ja saab siiani kolm korda päevas rinda. Kuigi ta ei saa sealt enam ma-ei-tea-mis koguseid (pakun, et klaasikese kokku heal juhul), siis on see siiski piisav ja veel lõpetada ma ei plaani. See on eriline aeg, see on eriline side, seda mõistavad vaid emad ja igaüks teab ise millal on õige aeg otsad kokku tõmmata.

Kuigi mõned ütlevad, et üle aastase lapse rinnaga toitmine on jäle, perversne, rõve, kole ja ebavajalik, siis mina seda ei arva. Rinnapiim on alati kasulik. Pole olemas sellist asja, et piim muutub järsku lurriks, nagu mõned inimesed väidavad. Teatud vanuses pole seda lihtsalt enam lapsele vaja, sest ta saab oma vitamiinid ja toitained mujalt.

Mina ei plaani Annut täielikult võõrutada enne, kui ta pole vähemalt kahene. Kui ta ise enne loobub, okei, las loobub, aga sundima ma teda ei hakka. Kuigi olen ka mõelnud sellele, et selleks ajaks, kui tema saab kaks, on beebi#2 umbes 2-kuune ja siis ma ei saa teda ka veel ju võõrutada, sest võib tekkida oht armukadedusele. Et mis mõttes võtan temalt ära, aga beebi saab edasi… Seega ma ei tea, kui kaua tema veel rinda saab. Mõtlesin ka enne beebi sündi võõrutamisele, aga see tundus kuidagi liig. Nagu ma võtaksin temalt kõik õigused ära, sest tuleb teine beebi. Niigi peab ta lähiajal paljude uute asjade ja olukordadega harjuma. Mind tema toitmine ei häiri ja ühiskonna survest on mul suva, seega läheb kaua läheb. Küll me ise teame, millal on õige aeg loobuda. :)

P.S ootavatel emadel soovitan külastada imetamisega seonduvaid loenguid ja lugeda raamatuid. Erinevates kohtades on ka erinevad loengud (kuigi nimi võib täpselt sama olla), kus võid õppida täiesti erinevaid asju. Imetamine ei pruugi olla nii lihtne, loogiline ja loomulik, kui alguses tunduda võib.

Soovitan probleemide korral ka abi otsida ja imetamisnõustajaid külastada. Pole midagi tähtsamat, kui tugivõrgustik su ümber. Väga hea on, kui sul on oma beebigrupp või mõned head sõbrannad, kellelt nõu küsida ja lohutust saada. Alati on kuskil keegi, kes on sama läbi elanud ja oskab sulle midagi öelda. Abi ja nõu küsida ei ole patt. Kogu see valu, pingutus ja mure on ju hea eesmärgi nimel. :)

See postitus nüüd venis vist üsna pikaks, aga imetamine on mulle südamelähedane teema ja mul on nii raske vaadata, kuidas mõned emad puhtalt sellepärast, et neil pole piisavalt infot käepärast olnud, sellest loobuvad.



 

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö. Kuigi need juhtumid on pigem harvad, siis neid esineb.

 

Ma plaanin sellest ”ootus vs tegelikkus” väikse sarja teha, kuhu ilmuks postitusi ka teemadel nagu rasedus, sünnitus, lapse esimene eluaasta jne. Kõike siis muidugi omast kogemusest ja ”tarkusest”. Kas oleks huvi?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!