Kuidas postimees oma lehte surnud inimestele müüa üritab, kuidas omniva oma kliente kotib ja kuidas kaltsukamutt mind üle lasta tahtis.

Eile potsatas mu postkasti kiri, mille peal oli eelmise omaniku nimi. Kes on juba viimased 2 aastat surnud.
Avasin kirja ja vastu vaatas mulle arve, ‘Postimehe’ ja ‘Helloo! Eesti’ ajakirja kolme kuu tellimus, 18 euri. Mõtlesin, et wtf nagu. Kummitused tellivad meile lugemist? Vihje või? Hetkeks oli päris kriipi. Loomulikult ma rohkem edasi seda asja ei uurinud ja viskasin kirja lauale.
Hommikul kirjutasin korteriomanikule (eelmise omaniku tütar), et ‘kuule, mingi arve tuli, ega te sellest midagi ei tea?’… Ning alles siis võtsin arve uuesti kätte ja lugesin ka üleval olevat teksti. See oli kõigest ettemaksuarve/müügipakkumine. Fail. Kirjutasin siis uuesti omanikule, et oih, see hoopis mingi huinamuina müügipakkumine. Ta naeris ja ütles, et tema sai ka selle. On ikka kavalad. Otsivad lolle, kes õnge läheksid. Aga surnutele oma ajalehte pähe määrida? Hmmm….
Ja huvitav, kas see Helloo Eesti ei löögi siis nii palju laineid, nagu alguses hõisati? Pidid ju juba ammu, enne esimese numbri ilmumistki, suured tellimused ees olemas olema? :D :D :D

Veidi teistel teemadel, siis üleeile üritasin ma omniva kullerit tellida. Maksin ilusti ära ja kõik jutud, aga lõppu tuli mingi kiri, et pean midagi printima hakkama või ma ei tea. Põhimõtteliselt, et kui mul endal kodus printerit pole, siis saadavad nad mulle mingi koodi ja ma pean enda tagumiku postkontorisse vedama, ning seal laskma printida. Valisin siis selle, et saadavad sms’i. Aga kuna pakk ei lähe minu juurest, vaid tuleb minu juurde, siis läks see sms sellele inimesele, kes paki teele peab panema. Well… Kuna enne sellist ajunikanakat pole olnud, ei teinud me sellest põhimõtteliselt välja ja ootasime rõõmsalt kullerit, kes pidi reedel paki peale võtma. Tuli. Aga pakki ei võtnud. Ja sõimas näo ka veel täis… Et…aga…mis siis nüüd? Pean uuesti maksma hakkama? :D
Pidin sellega juba eile tegelema, aga noh. Ei jõudnud. Peaks vist kirjutama neile, et MIS MÕTTES. Nahhujaa selline muudatus nüüd?

Ma ei saa aru. Kõik üritavad mind viimasel ajal kottida. Eile käisime kaltsukas. Tavapärase müüja asemel, oli seal mingi võõras nägu. Leidsin Annule k/s kombe ja paar normaalset hilpu. Märkasin, et kombeka äär oli veidike katki ja näitasin seda ka müüjale. Tema vastas mulle, et suht suva ju, ega laps seda ei tunne. Hmmm… Et mis mõttega ma siis üldse talle ilusaid asju ostan, kui ta aru ei saa? Sama hästi võin ta siis kuskile suvalise märsi sisse keerata. Mul peaks kuskil kapinurgas veel üks koide poolt ära näritud kardin olema ja kuskil on üks vana tekikott ka…
Kui hakkasin kombekat tagasi panema, ütles müüja, et ta võib hinna ümmarguseks ümardada – st 20 senti alla lasta. Vaatasin ta poole sellise näoga, et mis sa teed praegu nalja või.

Siis lisas, et ‘no eks ma annan selle ja tolle kauba peale veel’.
Valisin siis riideid edasi, ning leidsin mõned korralikud body’id ja paar paari pükse. Ühe mütsi sain ka.
Kui maksma tahtsin hakata siis ütles ta mulle, et võlgnen talle 16 eurot. Mul läksid silmad natukene imestust täis, et kuidagi palju, kui kõik asjad olid maksimaalselt 1.20 tükk? Hakkasime siis koos uuesti üle arvestama ja isegi nende asjadega mida ta mulle ‘kauba peale’ lubas, tuli summaks u 12 euri. Khmkhm. Olen ma tõesti nii lolli näoga või? Matemaatika võis mul koolis küll alla igasugust arvestust olla, aga nohjah. Isegi mina sain peast selle arvutuse tehtud.
Lõpuks maksin talle 11 euri ja 10 senti, sest ta ei viitsinud (osanud? :D) mulle 5’sest tagasi anda.

Ahjaa, ja sellest, et ta pool tundi varem poodi kinni tahtis panna ja koridoris meid peaaegu pikali jooksnud oleks, ei hakka ma rääkimagi. Nägi, et me tahtsime sisse saada, siis tegi porisedes ukse lahti ja ütles, et ‘kedagi ju ei olnud’. Well… ma oleksin järgmine kord endale asendajat valides hoolikam. :D

Aga kuidas teil viimasel ajal läinud on? Kas, kes ja kuidas on teid viimasel ajal petta üritanud? Või mis on teie kõige põnevam pettuselugu?

Beebimaailm – üks igavene jant ja jama!

Kopeerin teile siia postituse oma beebigrupist, omaniku loal loomulikult. Vot ei tasu ikka selle beebimaailmaga jännata. Üks pidev susserdamine ja pärast mitte ühtegi vabandust sa ka ei kuule! Ei saa mina aru mis inimesed seal töötavad.
Oeh, oleks see siis esimene taoline kiri, mida ma näinud olen, aga ei! Neid rahulolematuid kliente on veel ja veel. Ma pole vist mitte iialgi, mitte ühegi poe kohta nii palju jama kuulnud (maxima ei loe :D)!

”Vajan ka väljaelamist 2 juulil puhastasin meie suurema lapse udupeent Hartan käru (mis oli selleks hetkeks 2 aastat vana ja heaperemehelikult hoitud ning hoooldatud ja rohkem seisnud kui veerenud) ja valmistasin selle beebi sünniks ette ning siis avastasin, et tagumised rattad laperdavad kuidagi kahtlaselt all. Võtsin kerge nupulevajutusega alt ära, et lähemalt vaadata ja raputasin kergelt, et aru saada, mis värk on. Seepeale ratta sisemus kõrises ja seejärel lendas kuullaagreid paremale-vasakule elutuppa laiali.
Selge – helistasin siis Mustamäe teel asuvasse Beebimaailma, kus täru ostetud ja rääkisin mure ära. Näitsik telefoni teel ütles, et see liikuvate osadega võib nii juhtuda ja vaja uued tellida. Selge. Abikaasa läks sama õhtu sealt läbi – tellis uued tagarattad ja maksis 50% ettemaksu – mul meel hea – lubati 4 kuni 6 nädala jooksul.
Läks 6 nädalat mööda – nende poolt vaikus. Helistasin siis ise, et ootan siis ja millal on lootust. Teatati, et puhkuste aeg ja kaup ikka “varsti” tuleb. Selge ootasin edasi. Vahel paari nädala tagant kui olin sealt mööda sõitmas, ikka pidasin kinni ja uurisin, et kus mu rattad on. Iga kord lubati, et kohe ja kohe – paari päeva jooksul selgub.
Nüüd viimased 3 nädalat olen helistanud iga nädala alguses ja lubatud on mulle iga nädala lõpuks. Täna siis jälle nädala lõpp ja helistasin. Tädi teisel pool teatas, et jah, kaup tuli, aga minu rattaid mitte ja ei tea millal tulevad :(((( Ma olen nii vihane, et tahaks nutta kõva häälega. Küsisin, et millal siis tulevad, et andke ometi mingi pädeva töötaja nimi – ma tahan vastuseid! Müüja ei tea numbrit, aga keegi “tark” pidi poest päeva peale läbi minema ja siis nad saavad mulle helistada ja öelda täpsemalt me nõutud küsimustele vastuseid.
2 okt – saab 3 KUUD – mida nad õige endale lubavad? Kas 3 kuud ooteaega ja ettemaks pole piisav kinnitus, et ma neid rattaid tahan. Mida ma ometi pean tegema, et neid rattaid saada? Nüüd kui see keegi helistab, siis nõuan poes seisvalt kärult rattaid. Krt, las siis vaatavad kuude kaupa enda laos käru, millel pole rattaid ja müüa ei saa seetõttu. Ehk tekib siis motivatsioon, need 2 õnnetut ratast ikka poodi saata.
Beebi on kohe sündimas, aga vanker juba 3 kuud kasutuskõlbmatu. Krt – 1000.- eurone udupeen vanker, mis laguneb peale 2 aastast kasutust ja siis selline jura uute detailide saamiseks. Täiesti haige värk. Ma räägin – vererõhk on laes, viha on kontrollimatult suur ja pole ju kindel, et see salapärane “keegi” üldse mulle täna helistaks, sest 3 kuud ei ole keegi vaevunud sealt helistama – ise koguaeg peab aktiivsem pool olema. Ei ühtki vabandust vms poe poolt, et asjad on sellise pöörde võtnud ….”

Kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab?

Sain mina siis ükskord ammu aega tagasi kirja, kus keegi salapärane naisterahvas küsis nõu, et kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab? Minul vajus karp lahti, ausõna. Sa tead, et su sõbranna saab oma mehenärakalt haledalt üle ja sa veel kahtled, kas peaksid ikka ütlema talle? No really nagu…
Kas sa tahaksid teada, kui su mees teisi põrutamas käib? Ma praegu huupi pakun, aga JAH.

Ma ei kujutaks ettegi, et elaks sellise tropiga veel koos. Uhh, petmine ja valetamine on suhtes vist kaks kõige jubedamat asja üldse.
Ükskõik millised on asjaolud, aga mina tahaks teada. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus, ma ütlen. Mina küll ei tahaks olla see naine, kes saab oma mehe sigadustest kõige viimasena teada. Mõelda vaid, kui alandav – terve linn teab, ja sina ei tea, ning mitte keegi ole vaevaks võtnud sulle kasvõi vihjates öelda, et ‘kuule, pane oma mehele GPS külge või midagi’.
Ise peab ka ikka parajalt pime olema vist, et sellist asja ei märkaks. Või on mees tõeliselt hea valetaja.

Keegi kunagi rääkis, kuidas üks tüüp oli ühes väikelinnas kahte naist pidanud. Kumbki naine ei teadnud teise olemasolust, ja mõlemad elasid mõttes oma unistuste elu. K-O-H-U-T-A-V.
Mõelda vaid, saad sellise tondiga lapsed, võib-olla isegi abiellud, ja siis selgub tõsiasi, et sa oled kogu selle ‘suhte’ aja lihtsalt haledalt üle saanud ja su unistuste mees on tegelikult mingi sitakott.

Igatahes, jamh. Kindlasti peaks ütlema sõbrannale mida sa tead. Ma ütleks isegi siis vist, kui mul oleks ainult kahtlus, las naine paneb mehe korraks pihtide vahele ja teeb natuke detektiivi tööd. Kui pole millegi pärast mehel põdeda, siis on ju kõik korras. Usalda, aga kontrolli. Muidugi päris saikoks ei pea ka nüüd põhjuseta minema aga noh… Tavaliselt on see, et kus suitsu seal tuld.
Muidugi on jälle see oht, et sõbranna sind ei usu ja hakkab ehk isegi luulusid nägema ning arvab näiteks, et sa ise tahad hoopis ta kullakallikest endale. Aga vähemalt tõstatab see tema valvsust ja ehk avastab isegi siis tõe. Ja kui ei siis lõppkokkuvõttes, kui tõde ikkagi välja tuleb (ja ALATI tuleb), on ta sulle tänulik.

Tegelikult see petmise ja valetamise teema ajab mind niinii kurjaks. Milleks petta? Kui sa ei ole oma eluga rahul, vaheta partnerit – MUUDA MIDAGI! Mitte ära jookse mööda küla ja topi igasse suvalisse auku mis teepeale ette jääb!
Ugh, petmine tuleks seadusega ära keelata. :D Ma isegi ei saa aru miks see teema mind nii endast välja viib. Mind pole ju kunagi petetud, vähemalt mina sellest ei tea. Aga sellegipoolest tõusevad mul ihukarvad püsti, kui keegi mõne sellise loo räägib, või midagi kuskilt loen. Ma lihtsalt ei mõista seda. Kui jalgevahe nii sügeleb, siis miks üldse püsisuhtes olla? Saab sellest mingi erilise adrenaliini laksu või midagi? Kuidas inimestel südametunnistust üldse ei ole? Lähed aga rahumeeli koju oma armastava naise juurde ja ütled talle, kui väga sa teda armastad-hindad-temast hoolid, ise samal ajal mõtled, kui vägev see teine eit ikka oli?

Ja mind paneb imestama, kui pimesi mõni naine oma sitarotti usaldab. Näiteks kunagi oli mul üks tuttav naine, kes oli oma mehega juba aastaid koos olnud ja temaga isegi 2 last saanud. Abiellunud nad loomulikult pole siiani, ja parem ongi.
Mees tõmbas ringi nii, et vähe ei olnud ja jutud muidugi jõudsid ka naisukese kõrvu. Tema aga ei uskunud neid, või ei tahtnud uskuda. Igatahes, iga jumala kord, kui mees naise ees lömitades ja nuttes andeks palus, või neid jutte ümber lükkas, andis too tšikk talle lihtsalt andeks. Ja iga jumala kord karjusin ma mõttes ”MIKS! KAS SUL ENESEAUSTUST ÜLDSE EI OLE?!”
Miks lasta mingil tripperil end niimoodi alandada? Kas see on hirm üksioleku ees, või hirm olla üksikema, hirm, et ei saa rahaliselt hakkama, või mis asi? Enne elaks kuuse all, näriks käbisid ja oleks üksi, kui elaks mingi valeliku sitarattaga. Muidugi, kui on juba lapsed mängus, on asi tunduvalt keerulisem…
Ja kui ma temalt küsisin selle kohta, ütles ta mulle kord ”ta vandus mulle oma ema mälestuse nimel, et pole mind kunagi petnud”. Are you effing kidding me right now? Kes seda jama nüüd uskuma peaks? Ja veel hullem, kes üldse vannuks oma surnud ema mälestuse nimel ja valetaks? Kuskilt läheb ikka piir…
Ugh, see paarikene on tegelt üldse nii ülihaige, et väärivad lausa üksteist. :D
Kui nad tülitsevad, siis lõhuvad teineteise asju, näiteks ükskord ostis mees naisele uued päikeseprillid ja samal õhtul, kui nad tülitsesid, murdis mees need lihtsalt pooleks. Selle peale muidugi lükkas naine laualt muusikakeskuse suure kaarega maha, nii, et see juppideks lendas… Nagu… what? Mis mõttega? Mida see annab? Oleks nad siis rikkurid vms, et saaksid endale lubada iga nädal uue teleka, muusikakeskuse ja söögiriistade ostu. :D
Nüüdseks lähevad nad muidugi iga kuu vähemalt kaks korda lahku, ja saavad iga jumala kord samatargalt kokku tagasi, sest naine lihtsalt ei suuda meest üle parda visata. Ja ega see ka ei aita, kui mees nende korteri akna all autos kükitab, ja tuppa passib. Lapsed muudkui jooksevad nutuste nägudega akna ja ema vahet ”emme, miks sa issit tuppa ei lase?” ”emme lase issi koju!”… Faking uskumatu ikka.

Aga ega ei saa ainult mehi süüdistada. Naised petavad samamoodi.
Näiteks oli kunagi üks selline lugu, et naine oli imikuga haiglas. Ja sel ajal, kui ta mees kohvikus oli, põrutas naine südamerahuga mingit teist jorssi seal haiglavoodis… Ülinormaalne, või mis? :D

Mida teie petmisest arvate? On teid kunagi petetud, või olete ehk ise kunagi petnud? Mida teie teeksite, kui tuleb välja, et teie sõbranna mees/sõbra naine teda petab – kas ütleksite?

Lyonessi skeem, what the hell? edited.

Käisin täna ”tööintervjuul”. Töökuulutuses oli kirjas, et tegemist on firmaga, kes pakub videoteenuseid jms, laenutavad tehnikat jne, teevad tv saateid jne-jne-jne.
Tööülessanneteks on ”Juhi abistamine jooksvates üleannetes kokkuleppeliselt. Kliendikaartide väljastamine, püsiklientide andmebaasi haldus ja konsultatsioonid. Meeskonna töö organiseerimine, tarbijate ostukäibe haldamine ja tõstmine jne.”
Kanditeeritavale olid minimaalsed tingimused. Piisab põhiharidusest, varasemad töökogemused pole olulised ja mingeid erilisi andeid pole vaja. Ühesõnaga igaüks kvalitsifeerub.

Kohale ilmudes ootasin ma siis ilmselgelt ka mingit konkreetset tööd. Aga ma sain ainult mingit häma.
Polnud seal juttugi mingist video teemast. Puhas püramiid skeem.
Ta seletas mulle tund aega sellest ”raha teenimis võimalusest”.
Esialgu küsis mis on minu palgasoov ja mis aegadel mulle meeldiks töötada. Ja siis üldine info. Ja siis hakkas seletama. Lühikokkuvõtet mis värk sellega on saab lugeda siit.
Põhimõtteliselt pean ma ostma 100 eurise kinkekaardi ja tegema 102 nimest koosneva nimekirja, kellele veel seda jama pähe määrida ja siis räägime edasi. Järgmine neljapäev peaks kõik see olemas olema ja siis saame uuesti kokku. Neid ”kohtumisi” pidi olema max 25(!!) ja siis nende käigus õpetab mulle seda tööd ning lõpuks peaksin olema ma valmis iseseisvat tööd tegema.
Tüüp tegi mulle mingi konto ka veel sinna keskkonda ja pani selle kinkekaardi mulle ostukorvi ära! Ta isegi ei uurinud, et kas ma tahan seda kontot, lihtsalt tegi.
Sain smsi parooliga, mille pidin kohe siis seal tema arvutis ära muutma ja oma kontole sisse logima. Soovitas mitu korda, et pane selline parool mida mujal ka kasutad, näiteks emailis või kuskil. Huvitav millist nuhkimisvara ta kasutab, et kõik need paroolid ja kasutajatunnused meelde jätta arvutisse?

Seda kinkekaarti saab kasutada siis erinevates poodides maksmisel ja siis saad ostult tagasi mingi protsendi nagu kliendikaardiga pmt. Ja kui kutsud uusi inimesi liikmeks siis teenid nende pealt ka veel mingit %. Kuidas kogu skeem töötab ja kuidas sa peaksid raha teenima, saab lugeda siit.
Meie linnas on ainult maxima sellega nn liitunud. AGA mida ütleb guugel? Loe siit. Soovitan ka kommentaare lugeda.
Kas see on vananenud info või mida?
Hale koti pähe tõmbamine.
Pmt lõppkokkuvõttes pean ma ise 103 euri maksma, et ”tööd saada” (100 kinkekaart ja 3 kaardi kohaletoimetamine) ja oma tuttavaid ja SÕPRU sinna skeemi vedama.

Ühesõnaga täielik jama ja poole tunni möödudes oli mul juba kopp nii ees, et ma ei viitsinud enam kuulatagi. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Ma ei tea kas ma olen loll ja ei kuulanud ega saanud õigesti asjast aru aga mina ei kavatse küll mingit pappi sellesse süsteemi kanda! :D Juba guugeldades tuli niipalju asju välja ja negatiivset jama.

Kõige veidram oli aga see, et kogu see ”tööintervjuu” oli peidetud hoopis teistsuguse töökuulutuse taha. Reaalselt selle firmaga mis töölist otsib pole nagu erilist seost ju.

No minge põrgu, kas inimesed on tõesti nii lollid või? o.O

Arutelu selle firma(!) üle.
Püramiidskeemi tutvustus.

Seletage nüüd lollile, kas ma olen liiga umbusklik või on see lihtne pettus mis on peidetud mingite kinkekaartide ja muu jama taha, nagu ütleb guugel.

Edit:
See tüüp ise oli ka maru creapy. KOGUAEG naeratas ja vahtis silma. Ja vahepeal tegi peaga imelikke nõkse nagu mingi…ma ei tea, kahtlane oli.
Kuna kokku oli lepitud tunniajane kohtumine oli järgmine ohver kohe järjekorras. Ja ma nägin seda inimest ka kes sinna kohale oli tulnud. Ja ma tõesti loodan, et sel inimesel on mõistus peas ja tal ei õnnestu RATASTOOLIS noort poissi skeemida!!!
Muide, kas normaalne ”ülemus” helistab õhtul pool 9 ja ütleb, et homme hommikul on vestlus? :D