Nagu ma siin mõnda aega tagasi rääkisin, siis hiljuti lasin ma ilmutada peaaegu 2200 pilti, viimasest neljast ja poolest aastast. Alguses mõtlesin ma lausa hirmuga, et kuhu ma need pildid küll panen – 2200 FOTOT! Mul läheks vaja jumalteabmitutkümmend albumit, et neid ära mahutada ja mis see kõik lõpuks veel maksma läheb… Kaalusin lausa varianti, et hoiustangi neid pilte kingakarbis. Aga lahtiselt, kuskilt suvalisest kingakarbist, ma neid eluski vaatama ei hakkaks, seega oleks see ilmutamine mul täiesti mõttetu olnud.
Seega otsisin välja võimalikult soodsad albumid ja tellisin neid kuus tükki! Aga ma pettusin nii metsikult, kui need lõpuks kätte sain. Need polnudki kiletaskutega, nagu mina eeldasin (vastavat infot lehel polnud), vaid nendesse oleksin ma pidanud pildid kleepima. Seda ma aga teha ei soovinud, seega tagastasin neile kuuest albumist viis, mis endiselt veel kiles olid ja sain enamuse rahast tagasi…
Hakkasin siis uut laari fotoalbumeid otsima ja leidsin photopoindi lehelt sellised 10×15 fotodele mõeldud albumid, mis mahutavad lausa 600 pilti! Ideaalne! Neli sellist ja mu probleem saigi lahendatud!
Kui ma juba fotoalbumeid Photopointist tellima hakkasin, mõtlesin, et vaatan üle ka selle lehe piltide ilmutamise variandi, sest edaspidi pean ma niikuinii veel selle teemaga ju tegelema. Ega lapsed siis kasvamist lõpeta ja mälestused tahavad talletamist! Pealegi sain ma selle 2200 pildiga ilmutatud vaid 2014 jaanuar, kuni 2018 juuli. Vahepeal on aga pilte jälle juurde tekkinud!
Tuleb välja, et Photopointistki on piltide tellimine imelihtne. Photopoint.ee lehel olles vali ülemise riba pealt PHOTOEXPRESS ja hakka aga pilte üles laadima. Kui pildid on ära laadinud, saad valida piltidele sätted, suurused jne (vajadusel ka igale pildile eraldi). Kui poole tegutsemise pealt avastad, et tahaksid tellimusele veel pilte lisada või midagi muuta, saad seda vabalt teha, enne lihtsalt tuleb salvestada. Ma polnud varem sealt lehelt tellinud, seega kartsin alguses, et ehk on see keeruline, aga ei. Kõik oli isegi minusugusele blondiinile selge, ning töö oli kiire ja korralik. Ei mingit jama, et pean 15x uuesti tellima, sest kellelgi oli pea pooleks, või jalad alt lõigatud.
Albumite lappamine on ikka midagi hoopis muud, kui vaadata oma erilisi mälestusi läbi arvutiekraani. Kui tihti üldse juhtub seda, et sa teed arvuti lahti ja lähed lihtsalt niisama pilte vaatama? Minul igatahes ei ole seda vist mitte kunagi juhtunud. Alati, kui ma olengi arvutis pilte vaadanud, olen ma midagi konkreetset otsinud. Aga siis ei võta ma iial seda hetke, et neid pilte tõeliselt vaadata. Meenutada seda hetke, seda tunnet, seda mälestust…
Mulle nii meeldib aeg-ajalt maha istuda, teetass kõrvale võtta ja mälestuste radu käia. See tekitab kuidagi nii sooja tunde ja mul on alati naeratus kõrvuni. Ma lähen justkui ajas tagasi. Vaadates näiteks pilte kaheksa aasta tagusest ajast, kui me mehega alles koos elama hakkasime… Me olime nii noored, nii armunud, nii totrad, aga nii paganama õnnelikud…
Nüüd oleme me vanemad, vahel enam mitte nii armunud ja õnnelikud, aga endiselt totakad.
Kas tõesti on mu lapsed kunagi nii väiksed ja armsad olnud? Djeeeeeem, mis nendega juhtus? :D
See on näiteks pilt hetkest, mil mõistsin, et see ongi nüüd mu elu – üks jonnib ühe ja teine teise käe otsas, ning maja on nagu pommiauk. Sõbranna lihtsalt istus kõrval ja naeris, et ”noooh, oli ikka hea mõte kaks jutti saada, jahh?” Ju siis oli, sest nüüd on mul neid juba kolm… käsi enam ei jagu, aga ega see neil minu küljes rippumist ei takista. :D also, see neoonroheline köök oli meil ikka niii kena!
Pildid ühest ööst, mil Annu oli haige. Me istusime kolmekesi kell kaks öösel üleva ja lollitasime telefoni pildifiltritega. Ma ei saa, ma siiamaani naeran südamest, kui neid Annu nägusi näen!
Või see, kuidas Joel vanasti oma õhtusööke sõi… See on tema esimene bolognese kaste, mida sai ilmselt näkku rohkem, kui kõhtu. :D
Keegi soovitas mulle facebookis, et ‘ah, mis sa neist 2200 pildist ikka ilmutad ja albumitesse lappad – kes ja millal sul neid vahib? Vali sellest hunnikust parem 200-300 tk välja ja lase fotoraamatuks!”, aga mina ei saaks oma otsusega rohkem rahul ollagi. Selle 300 pildiga poleks mul midagi teha olnud! Kui mul juba näiteks Annu esimese elukuu peale oli mingi 150 ilmutamist väärt pilti, ning meie selle aastasest suvepuhkusest teine samapalju, siis… Mul oleks ikka väga palju olulisi mälestusi ilmutamata jäänud. Jah, ei pea ju kõike ilmutama, saaks teha karmid valikud, aga milleks? Mulle meeldib albumeid vaadata, ma tahangi, et kõik olulised sündmused oleksid ilmutatult albumikaante vahel ja ma ei taha mingeid karme valikuid teha. Jah, mul ongi mõnest sessioonist 6 peaaegu samasugust pilti, aga kõigil neil on erinevad emotsioonid ja näoilmed. Ma ei taha valida vaid ühte! :D
Kuigi see oli meeletult aeganõudev töö – 2200le pildile taha kirjutada aeg, koht ja pildil olevad inimesed, ning need veel kronoloogilises järjestuses ka albumitesse lapata, ei saaks ma rohkem rahul ollagi! Need mälestused on minu jaoks hindamatu väärtusega ja ma ei taha mõeldagi, et võiksin need kaotada. Tänapäeva tehnoloogia võib ju olla küll mugav, aga mitte alati usaldusväärne. Mul on näiteks mitu mälukaarti ja välist kõvaketast lihtsalt niisama otsad andnud ja koos nendega on surnud ka sadu pilte, mida ma enam iial tagasi ei saa!
Kui teilgi on ilmutamata jäänud fotosi, siis kõigi selle postituse kommenteerijate vahel loosin ma välja 4×100 tasuta tavamõõdus (10×10, 10×13 või 10x15cm) pildi tellimise sooduskoodi! Lisaks on photopoint.ee lehel 11-14 oktoober sünnipäevakampaania, seega uurige kindlasti järgi! ;)
*Postitus on sündinud koostöös pohotpoint.ee‘ga.