Ühe jalaga hullumaja uksest sees

​Miks on see nii, et iga jumala kord, kui ma üritan koos lastega magama minna, hakkab üks mu ihuviljadest seletamatult, lohutamatult ja koljuluu murdu tekitavalt röökima? Ja kui ta lõpuks otsustab lõpetada, on kell ikkagi juba pool üks öösel. Iga. Jumala. Kord.

Sama kehtib ka lõunauinakute kohta. Iga jumala kord, kui ma olen end koos nendega lõunal magama sättinud, ärkab üks kahest põrnikast umbes 30 minutit hiljem üles ja aidaa mu 2 tunnine lõunauni. Lihtsalt miiiiiiiks? :D

Aga asi, mis mind tõeliselt kettasse ajab, on öine rahmeldamine, lõugamine ja virisemine. Ja seda see Joel-poiss mul juba pikemat aega hoogsalt harrastabki. Õhtul panen nad Annuga 21 paiku voodisse. Poiss kustub tavaliselt nagu unistus, aga Annu sehkendab veel vähemalt tunni. Ja kuna mina ei ole absoluutselt huvitatud sellest, et ma seal kõrval pean kogu selle aja mölutama, ütlen ma tavaliselt Annule, et kui ta kohe rahulikuks ei jää, siis emme läheb teise tuppa. Mõne hetke suuda ta siis rahulikult mul kaisus lamada, aga lõpuks hakkab ta ikkagi pläkutama, laulma, siplema ja tõmblema. Seega lahkun ma toast. Aga ega Annukas siis loll ole. Ta teab, et kui Joel nutma hakkab, jooksen ma tuppa tagasi, sest kui poiss voodis ringi kondab, võib ta üle ääre kukkuda, olenemata takistusradadest, mis ma talle ette olen sättinud (ei, ma ei saa teda võrekasse panna). Seega vahepeal räuskab ja taidleb Annu nagu meelega kohe nii kaua, kuni poiss üles tõuseb ja emme tuppa tagasi tuleb. Mitte, et tal sellest mingit erilist kasu oleks, sest niipea, kui poisile luti tagasi suhu olen lükanud, lahkun ma uuesti toast.
Aga isegi, kui Annu on kohe magama jäänud, jätkab Joel ärkamist. Iga 20-30 minutit tagant pean ma käima lutti tagasi toppimas või niisama kinnitamas, et ma ikka olen olemas. Ja see on nii-ii paganama väsitav! Koguaeg peavad kõrvad kikkis olema, et millal ma nüüd jooksma pean… Rahulikult millegi vaatamisest või mehega koos olemisest pole juttugi.
Ja see jama kestab terve öö. Südaöö paiku mugib Joel end täis ja jääb tavaliselt magama. Aga hiljemalt kell 5 on ta jälle üleval. Aga tissi tõmmata nagu eriti ei viitsi ja no magama ka jääda nagu ei taha. Seega kondab ta mööda voodit, ronib mul seljas, viriseb, tassib mind juustest, topib mulle näppe silma, kriibib mu nägu, ägiseb, nutab, ulub ja kisab, kuni mu viimanegi kannatuse raas on kadunud ja mul silmade eest mustaks läheb.
Kui ta lõpuks seitsme-kaheksa ajal unne suikub, ärkab tavaliselt kohekohe Annu, kes omakorda jaurab ja ulub, ning oma kisaga Joeli jälle üles ajab. Ja siis teevad nad sünkroonkisamist kuni ma end roheliseks olen vihastanud ja magama jäämise unistused maha matnud olen.
Ausõna, ma mõistan nüüd kust need raputatud sündroomiga lapsed tulevad. Need ongi need närvidest ja hingedest toituvad põrnikad, kes oma vanemaid eneka äärele ajavad. :D
Ja no eneka tegemise tunne tuleb küll peale, kui see pull kestab ööst-öösse ja vahel kordub isegi kolm-neli korda öö jooksul (iga tunni tagant tunni-paar üleval jaurata). Hommikuks on tunne, et mu silmad on kokku liimitud, mul on vähemalt 40 kraadine palavik + tuumapohmell ja kui ma kuulen veel kasvõi ühte õudset, kõrvulukustavat, hingest läbi lõikavat viginat, siis keeran ma neil elu õitel kaelad kahekorra ja heidan ennast kaevu. :D

*Et oleks kõigile selge – päriselt ei suudaks ma oma lastele, ega ka endale, iial viga teha*

Ja ega ka päeval mulle eriti armu anta. Joel on hetkel täpselt samasugune, nagu Annu kunagi oli – ripub mul jala küljes, ajab mind röökides mööda elamist taga, nutab kui ma teda süles ei tassi ja kui ma kuskile maha istun (ala, et Annuga puslet kokku panna), tuleb ja pressib end mulle sülle. Kui mina olen silmapiiril, ei kõlba talle mitte ükski teine inimene. Ja see kriiskamine, oi taevas, see lõikab lihast ja luust läbi. Kõigest muust on suva, peaasi, et saaks emme juurde. Ja kui emme on käes, on kõik hästi. :D
Panin mõni nädal tagasi vist instasse ka ühe video, kus Joel mind mööda kööki taga ajas. Seisin kraanikausi juures, ta roomas mu jalgade peale ja üritas mööda püksisäärt üles ronima hakata. Põgenesin pliidi juurde, tema tuli järgi ja üritas uuesti. Ja kõik käis loomulikult röökimise saatel. Aga no pühajumal, ma ei saa teda iga sekund päevast süles tassida või kotiga kõhul hoida. Ma ei saa kartuleid koorida, kui ta kõhul on – kõik, millele vähegi näpud taha ulatuvad, lenda. Püüab koguaeg nuga ja tassib asju maha ja…ühesõnaga, see on hullumeelne praegu ja ma olen surmani tüdinenud. :D

Ma tõesõna mõtlesin, et kui ta ise liikuma saab, on ehk veidi kergem, sest ta saab ise nö maailma avastama minna. Aga selle asemel, et Annu mänguasjades tuulata ja maeitea, mingi väikse figuriini kätte lämbuda, nagu ma kartsin, on tema oma hingeasjaks võtnud hoopis paanilise röökimise, kui ma julgen ta maha panna. Ja no omaette tasa on ta vaid siis, kui ta saab kätte midagi keelatut. Näiteks meeldib talle tuhka süüa ja küttepuid närida. Kellel neid piiksuvaid, looduslikust kummist ja helendavaid lelusid ikka vaja on, kui on olemas tuhk ja puutükid?

Aaa, täna hommikul just oli meil väga imeline seik. Pühkisin kiiruga köögipõrandat, sest ma juba kuulsin kuidas Joel, suure kisa saatel elutoast tuli. Samal ajal otsustas Annu, et tema tahab suitsuvorsti. Ja kui ma ütlesin, et ta kaks sekundit ootaks, sest mul on parasjagu sodi kühvlile pühkimine pooleli, lõi Annu minu järgi ootamisele käega ja haaras ise kraanikausist 15 cm pikkuse teraga pussnoa, et omale viiluke vorsti lõigata. Hüppasin muidugi ruttu Annu juurde ja võtsin noa ära, aga selle kahe sekundiga oli Joel juba otsapidi köögis, ning valas omale kühvlitäie tuhkaja kassikrõbinaid näkku. Suu oli krõbinaid täis ja nägu oli must nagu korstnapühkijal.
Ma ausõna lihtsalt vajusin keset kööki pikali ja naersin südamest, sest kogu see elu siin on hetkel täiesti pöörane. Selle peale tuli muidugi otse vorstikangist tükke hammustav Annu minu juurde, asetas oma väikse rasvase käe mu põsele, ning ütles äärmiselt mureliku näoga:”Emme? Kõik hästi? Toimub?” Ehk siis otsetõlkes, emme kas kõik on hästi? Mis toimub? :D

Nagu sellest ‘tassi mind süles, muidu ma lõugan ja saan infarkti’ pullist veel vähe oleks, streigib Joel juba tükk aega ka rinna vastu. Endal on näljast silmad tagurpidi, aga kui tissi pakun, keerab end röökides teisele poole ja üritab minema roomata. No sorri, et ma sind oma tissidega tüütan, düüd! :D
Ja no jumal selle eest, kui tissi pakkumise ajal peaks keegi kuskil midagi rääkima või tegema, või üldse hingama – tüüp on kohe läinud ja söö oma tissi ise, kui tahad. :D

Annu on natukene kõrvale jäänud kogu selle Joeli möllu pärast, ning selle tulemusena teeb ta 3x rohkem pahandust, et tähelepanu saada. Ta on nii kadedaks ka läinud. Kõik asjad on koguaeg ‘tema omad’ ja pidevalt rabab poisil asju käest ära.

Ühesõnaga, elu nende kahe metslasega on keeruline, naljakas, väsitav, mõrv-enesetapu äärele viiv, nii suurt armastust täis, täiesti pööraselt segane ja vahepeal tahaksin, et neil oleks ‘off’ nupp.

Kogu selle määdnessi kõrvalt peaksin ma veel tegelikult jaksama teha trenni ning mittte-sööma-hommikusöögiks-kohvi-kõrvale-pool-pannitäit-piparkooke. Summer bod, here I won’t come. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!