Mulle hakkas see suvaliste mõtete kirja panemine ikka väga meeldima, seega mõtlesin, et ehk vahel teengi mõne sellise postituse, kus räägin kõigest ja mitte millestki.
Mu koer on tropp. Natukene.
Mehekene ehitas talle igavesti uhke kuudi. Aga tüübile see ei kõlba. Tema eelistab magada külma maa peal. Ja ma ei tea mida ma tegema pean, et ta tahaks seal magada. Ma saan aru, et ta on harjunud koridoris magama, aga seal kuudis on ikka mitu korda soojem ja mõnusam, kui meie koridoris… No ma ei saa aru.
Enne ronisin koos temaga sinna sisse ja andsin talle konti, aga nii kui kondid söödud, sattus tema justkui klaustrufoobiasse ja lihtsalt üritas minust läbi murda, et õue saada. Üritasin teda rahustada ja paitada ja lamama saada ja kallistada ja… Aga tüüp polnud üldse sellega rahul.
Lõpuks olin ma lihtsalt ülepeakaela ilane, karvane ja haisev.
Mu jope haiseb nüüd, aga pessu ka ei saa panna veel.
Mu nahk on nii kuiv ja rõve.
Mul on mingi hull isu granaatõunade järgi. Huvitav kas neid kodus kasvatada ka annab?
Padjaklubi on nii ajuvabaks ära läinud, et tahaks endale kuuli pähe lasta. :D
Keegi võiks mu kodu ära koristada.
Ja siis mulle midagi head süüa teha.
Muide, meile tulevad nädalavahetusel külalised, aga ma ei tea mida süüa teha.
Või kuhu ma nad kõik magama panen.
Peab ikka selle õhkmadratsi ära ostma.
Ma loodan, et see nädalavehtus ei lõppe nii, nagu eelmine. Meie saun on täielikult täis pas.. segamini.
Hehe, see kõlab nagu meil oleks mingi hull pralle olnud…
Kõigest üks grilliõhtu, mis lõppes korraliku saunatamisega. Ja mitte keegi ei viitsinud enda järgi koristada. Mina ka ei kavatse. See rõõm jääb mehekesele.
Annu on mul ikka rämetark. Üksõhtu koorisin kartuleid ja Ann undas juba mul seal muudkui mäm-mäm ja mäm-mäm. Ütlesin siis talle, et mingu toogu oma piim, ning joogu nii kaua seda, kuni söök valmis saab. Ja saate aru, ta läkski! Mul pidi lõug keldrisse kukkuma, kui ta kolaki-kolaki oma pudeliga kööki tuterdas…
Deem, mingi kassiraisk on kööki lukutaha jäänud ja kolistab seal nüüd millegiga.
Teate, mul on tunne, et ma ei peagi rohkem lapsi saama. Need paganama kassid on juba 10ne tite eest! Lõhuvad ja lagastavad rohkem, kui Annu. Ja see on juba uskumatu saavutus.
Kui killud toovad õnne, siis peaksime me ikka vägaväga õnnelikud olema, sest viimase kuuga olen ma ilmselt lõhkunud rohkem nõusid, kui terve oma elu jooksul kokku. Ma imestan, et meil üldse veel midagi, millelt süüa, olemas on.
Mind peeti täna 9-aastaseks. Mingi tüüp tuli meie ukse taha ja küsis ”kas emme ka kodus on?” Otsis eelmisi omanikke. Nii tore. Ma ei teadnud kas nutta või naerda.
Sain vankri kaarvarju ka peaaegu puhtaks. Vedasin selle dušši alla kaasa ja nühkisin nii kuis jõudsin. Ei aidanud. Keemia tuli appi ja päästis päeva.
Saaks see nüüd hommikuks kuivaks ka, sest homme pean ju beebikooli minema…
Suutsin täna arstile ka helistada. Jehhuu, mu proovid olid korras ja ma ei pea seda diabeedi jama selle rasedusega läbi tegema! Vähemalt hetkel tundub nii.
Võeh, ‘suletud uste taga’ on veel jubedam, kui kõik need muud sarnased saated kokku.
Mulle ikka täiega meeldivad mu lühemad juuksed. Näevad palju tervemad välja ka. Aga peaksin vist juuksuri juures ikka ka käima, sest ma lõikasin endale mingi salgumari pähe. Iga salk on erineva pikkusega.
Oih, mulle meenus, et ma pidin täna koos lapsega magama minema…
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!