Rasedusnädal: Kolmkümmend kaheksa

Mul on kopp nii-ii ees! Eiei, mitte rasedusest ja vaevustest ja sellest, et ma isegi ei mäleta enam mis tunne oli end inimese kombel liigutada, vaid sellest märkide otsimisest ja lootmisest, et ‘ehk nüüd?’.
Kuigi mul saab alles homme 38 nädalat täis ja normaalse raseduse puhul võiksin ma vabalt veel KUU AEGA ringi tiksuda, siis mida lähemale jõuab 1.juuni, seda närvilisemaks ma muutun. Esimesel on mul nimelt mingi suuuuuur kontroll ja jura, kus nad siis otsustavad, mis minust saab. Ma ausalt öeldes kardan, et nad seal samas mind lahti lõikama hakkavad. :D :D :D

Asjad, mis ühel ilmuvad kaks päeva enne sünnitust, on teisel juba näiteks nädalaid, või lausa kuid enne. Pole mingit kindlat märki, et noh, nüüd varsti-varsti.
Alles üks tšikk tiksus meil grupis haigla ja kodu vahet, endal tihedad valud, 4 cm avatust ja limakorki tuli ka juba maeiteamitu nädalat, aga lapse sai alles mõni päev tagasi kätte. No joppenpuhh ausõna.
Ühesõnaga, tahaks, et poiss tahaks tulla.

Samas eile olin ma siia kirjutamas postitust, et appi, ma ei tahagi sünnitada! Ma ei saa kahe lapsega hakkama. Ma ei saa ühegagi hakkama! Mida kuradit ma ometi mõtlesin?
Nimelt, viimased kolm-neli päeva olen ma end nii surnult tundnud, et ei jaksa isegi mitte lapsega õue minna või aias midagi ära teha.
See muru, mille mees VIKATIGA maha niitis on ENDISELT aia ääres hunnikutes. No ei suuda mina sellega tegeleda. Eile üritasin. Viisin ühe kärutäie ära ja tõstsin järgmisele kaks sületäit peale, ning mõtlsin, et fuck this shit, I’m out! Ja istusin liivakasti servale maha, ning halasin Annule, et ma olen liiga rase selle kõige jaoks. :D
Muru vedamise asemel tekitasin hoopis segadust juurde ja lõikasin astelpajult kuivanud oksi maha. Nüüd on vaja need ka veel ära vedada! :D
Kui mees oma öövahetustest üle saab, siis ehk koos saame tehtud kah. Enne kui terve linn mõtleb, et siin majas elavad mingid logardiinad.

Aga justnimelt logardiinana ma end tunnengi, sest ainus asi mida ma teha tahaks ja suudaks on istumine, lamamin ja söömine. Aga miski (mõistlik asi) ei kõla isuäratavalt. Ja istuda ei saa, sest Annu tahab tähelepanu…
Ainus võimalus veidi lebotada, on laps teleka ette istuma panna ja talle see idiootne Masha mängima panna. Ärge teie jumala eest seda viga tehke, et lapsele seda õudukat näitate! Ma sain ükspäev nukuga näkku, kui keeldusin talle ‘Mashhaaaa tita MULTAAAA’ peale panemisest.

Ei oleks mina elusees arvanud, et hakkan oma titele multikaid näitama, aga kui ma ei saa isegi õhtusööki teha, ilma, et mingi sõda, lõhkumine ja laamendamine pidevalt käiks, siis tõstsin lõpuks käed üles, ning andsin alla. Las vahib siis see pool tundi, et ma saaksin rahulikult kartulid ära koorida. Ilma, et ma peaksin võitlema ühe kahejalgsega, kes hirrrrmsasti soovib kõik kooritud ja koorimata kartulid üle lakkuda, igast ühest ampsu võtta või hakkab kõrvulukustavalt kiljuma, kui ma keeldun talle maja kõige teravama noa andmisest. Ma ei ole hetkel suuteline seda ära händelima. #süümekad

Ma ausõna hirmuga mõtlen nüüd mis paari nädala pärast saama hakkab. Kuidas ma näiteks väikemeest toidan, kui Annu mööda elamist pättusi teeb? Mehele juba ütlesin, et peab kõigile ustele haagid ette panema, et Annu suvalt minema jalutada ei saaks.
Kuklasse pean ka silmad kasvatama ilmselt, sest neid kahte ei saa ju pooleks sekundiks ka üksi jätta. Ala, et ‘ah ma käin kiirelt köögis ja võtan vett’ vms. Jumal teab mis sajopp sel Annul pähe lööb – hakkab titte sülle krabama, viskab millegiga, jumal teab, ja ma ei taha mõeldagi, kui aus olla. Sülle krabamine on täiesti 110% kindel, sest ta üritab isegi endast suuremaid lapsi ‘opa’ võtta…

Ja üks suur problem, mille pärast ma veel kardan, on see kassnärakas Grinch. Nublu kartis ja kardab siiani kõiki väikseid vääksuvaid tegelasi, aga Grinch ei karda ju vanakuradit ennast ka! Pidevalt ajan teda tite moosese korvist minema (mille peale ta ükspäev Annu voodisse kuses!!!) ja nüüd on ta endale veel õues magamise ajaks ka leidnud ideaalse lebotamise koha – poisi vankri, kuhu tahtsin last päeval magama panna. No kuidas ma jätan lapse õue, kui see pätt ka sinna sisse end parkida tahab?
Enne ma seda ‘kassid on beebile ohtlikud’ jama tõsiselt ei võtnud, sest Nublu polnud meil lihtsalt selline ninnunännutaja, aga see uus kass on ju selline pugejas, et isegi, kui teda kolmkümmend korda sülest maha tõstad, tuleb ta IKKA tagasi, ega saa aru, et teda ei taheta.
Veel kardan ma seda, et kui ma sünnitatud saan, siis ei jagu meile perepalateid ja mees peab Annuga koju jääma. Praegune plaan on selline, et meie mehega tuleme haiglasse, sõbranna võtab Annu oma hoole alla ja kui sünnitatud saan, tuleb mees esimesel võimalusel koju, võtab Annu ja nad sõidavad minu ja tite juurde haiglasse tagasi. Ning siis tiksume siin neljakesi suure, õnneliku perena. :D
Reaalsus ilmselt nii roosiline olema ei saa. Ma ei tea kuidas Annu magama peaks üldse jääma, kui meie samas toas oleme, või kuidas ta venna peale reageerib, või kuidas hakkavad meie ööd välja nägema – kas Annu ärkab poisi määgimise peale iga kord üles ja ma saan kahte nutvat last rahustada, või… Oeh. Tõotab tulla vägagi põnev elu.

Ma olen äärmiselt kergesti ärrituv inimene (eriti, kui ma pole piisavalt und saanud!), ning ma juba tunnen ette süümepiinu, sest ma tean, et ma hakkan Annu peale veel rohkem häält tõstma. Ja see on tema suhtes nii ebaaus. Ma ei taha olla mingi kriiskav ”ema”, kes ei suuda enda emotsioone taltsutada. Ja kui mul puudub see võimalus möllust korraks välja astuda… Ma olen hirmul. :D

Aga sellenädalasest enesetundest veel nii palju, et kõrvetised tulid tagasi. See on see, kui ma midagi liiga suure suuga kiidan. No oli vaja? :D
Nüüd on hingata ka vahepeal raske. Näiteks toimetan köögis ja nagu ei teegi midagi nii koormavat, aga tunne on selline, nagu saaks kohe infarkti. Lõõtsutan suu kaudu, nagu koer…
Libakaid pole väga palju olnud. No mis ma ütlesin, et kui 37 nädalat täis saab, siis rahuneb kõik maha? :D
Ainult ühel ööl läksin kerge ärevusega magama, sest umbes kahe tunni jooksul olid käinud regulaarsed valud, päris korraliku toonusega. Kaalusin veel, et kas peaksin hakkama ringi käima ja vaatama kas midagi muutub. Või parem kerin magama, ning puhkan nii kaua kuni veel saab, sest kui asi ongi õige, hakkab ta niikuinii pihta. Nagu isegi ilmselt aru saate, siis valisin viimase variandi ja kobisin voodisse.
Enne uinumist saatsin mõttes juba sõbrannale sõnumit, et nii kui ärkab, tulgu meile – ma pooldun. No ja kui ma hommikul ikka veel ühes tükis ärkasin, võite ise ette kujutada, kui pettunud ma olin. :D

Okkk, ma kõlan juba nagu mingi vaimuhaige, kes tahab ”vaevast lahti” saada, endal pole rasedus päriselt täis kantudki, aga see meditsiinilise sekkumise hirm segab mu elu ja ma ei tea kuidas see tunne maha raputada. Ma tegelikult ei kipuks üldse veel sünnitama, kui poleks seda pidevat keisriga ähvardamist… Tahaks muidugi lapsega juba kohtuda ja nii, aga samas saan ma aru, et ju ta pole siis veel nii tugev, et siia ilma tulla.
Mind lausa ärritab, kui loen, kuidas 34/35+ nädalal olevad naised juba vinguvad, et tahaks ära sünnitada, ei jaksa enam rase olla. Mismõttes ei jaksa? Ega see lõpp polegi mingi meelakkumine, aga tähtaeg on PÕHJUSEGA määratud. See, et sul on 37 nädalat täis (”õigeaegne laps”), ei tähenda, et beebi ka kohe sündimiseks valmis on…

Ühesõnaga. Tiksume aga edasi ja loodame parimat. Läheb nagu läheb, peamine asi on siiski see, et minu ja lapsega on kõik korras, ning sünnitus (ükskõik milliseks see lõpuks ka ei kujuneks siis) läheks ka hästi. Ülejäänu on lihtsalt mu enda peas kinni…
Ma arvan, et kui ma suudaksin millelegi muule, kui sünnitamisele, ka mõelda, lõpetada igal wc külastusel paberi inspekteerimise, kõige üle analüüsimise, mõttes kottide kokku-lahti pakkimise ja niisama paanitsemise, hakkaks asi ehk pihta ka. Aga seda on kergem öelda ja mõelda, kui teha. Agh, ma vajan abi. Ja rahusteid. Ja uut aju. :D

Kui juhtub mingi ime ja ma ikkagi hakkan siin spontaalselt poolduma, teen ilmselt nagu eelmiselgi korral. Blogisse üks lühike ja kiire postitus, kus teavitan, et me nüüd hakkame vist tegutsema, ning edaspidi siis kirjutan Lipsukese facebookis mis ja kuidas ja millal ja miks ja… Pärast on mul endal ka sealt hea näpuga järge ajada, kui sünnilugu kokku hakkan kirjutama. Eelmisel korral poleks ma pooli asju ilma FB’ta mäletanudki.

Nii, et järgmise korrani. Jääb vaid loota, et selle postituse pealkiri on peaaegu ükskõik mida muud, kui ‘Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa’. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend kuus

Ma ei leia õigeid sõnu, et seda postitust alustada… Nädala pärast oleks täiesti okei juba see väikemees siia ilma tuua ja ma väga loodan, et ta üsna pea otsustab ka ise, et on õige aeg. Eriti, kui arvestada, et tema suuruse järgi on mul juba kohekohe 38 nädalat täis. Aga eks ole näha, mis arstid reedel räägivad. Hoidke pöidlaid, et kõik oleks tibens-tobens. ;)

See nädal on möödunud suhteliselt kiiresti. Ikka aiatöö tähe all. Uskumatu, aga ma IKKA VEEL pole selle peenraga lõpuni jõudnud. Iga päev küürutan seal mitu tundi, aga edasi jõuan raskelt. Eks see on jälle üks selline asi, mida mõistavad vaid rohenäpud, teised ilmselt mõtlevad, et mis see siis ära ei ole. Aga no päris kohutav on see murulapist puhta peenra saamine. Kõik juurikad tuleb ju ükshaaval välja koukida, et hiljem poleks nii palju seda jamamist umbrohuga. No ja neid juurikaid ikka jagub… Ma ei taha mõeldagi mitu kärutäit me juba sealt välja vedanud oleme…
Nüüd, nende kuumade ilmadega, kuivasid need mullakamakad nii ära, et mine või kirvega lõhkuma neid. Oeh, ja see peenar pole mingi kaks korda kaks ka, seega jamh… Loodan, et saan enne beebi sündi selle vähemalt valmis. Kuigi mõtlesin, et hakkaks juba otsast näiteks herneid maha panema, sest muidu jääb see asi mul väga hilja peale…?

Teine vägagi segav faktor on Annu, kes loomulikult arvab, et kõikjal mujal on põnevam, kui minu silma all. Ja nii ma siis iga natukese aja tagant peangi end jälle püsti vinnama ja minema vaatama kuhu see naaskel jooksnud on. Õnneks pole tal siin väga palju võimalusi midagi eluohtlikku korraldada, aga no seda kratti ei või kunagi teada. Minut-kaks vaikust on juba VÄGA kahtlane.
A ja millegipärast arvavad kõik linna kassid, et ma olen neile hiiglasliku liivakasti kaevanud ja käivad mulle peenrasse sittumas. Nii tore neist… Mees naeris, et tahtsid ju öko väetist – mis nüüd nutad. :D Aga no ei ole tore haarata ”mullakamaka” järgi ja siis avastada, et oihh…

See mulla mudimine on mu vasaku käe randmega ka üks-null teinud. Valutab teine nüüd nii mis kole.
Aga see peenra rajamine on mulle ikka hästi ka mõjunud. Enam ei ole selg ja muud asjad 24/7 valusad. Piinad saabuvad alles siis, kui olen vedelema jäänud. Vot siis on küll tunne, et kraanat oleks vaja.
Alles eile õhtul see oli, kui ma nuuksudes diivanil vedelesin. Tahtsin magama minna, aga püsti ei saa, sest alaselga ja puusa lõid sellised valud, et hakka või nutma. Mingi pool tundi üritasin, enne kui õnnestus ja sain voodisse loivata. Seda, kui mõnus oli tund hiljem uuesti tõusta, et vetsu kooberdada, võite ise ette kujutada… :D

Aga suur boonus on see, et kõrvetised kadusid ära! Ma eeldasin, et see on kõhu alla vajumisest (laps lasi lõpuks mao pealt jeed), aga täna vaatasin, et no ei ole see kõht mul kuhugile ju vajunud. Või tuli ta üles tagasi. :D
Samas kõrvetised pole tagasi tulnud ja tutiluu valutab ka sama tempoga edasi. Saa siis aru, mis mul toimub…

13148301_1077950815610522_1387287942_o

Poiss oli terve nädala suhteliselt vaikne ka. Mõnel päeval jõudsin juba muretsema hakata, et kas ma üldse olen teda täna tundnud, aga siis sain kohe müksu kirja – nagu kinnituseks, et ma ei muretseks. :D
Eile otsustas ta aga niimoodi möllata, et terve kõht lainetas. Minu silmad polnudki sellist mürglit veel näinud. Lõpuks oli isegi valus, sest ta surus oma rusikaid täpselt keisriarmi koha pealt üles…

Mul on tunne, et kohati on mu käed ja jalad paiste läinud. On kuidagi kahtlaselt ümarad. Aga ega ma väga aru ka ei saa – ma olen ju niisama ka ümar. :D

Muide, ma olen viimasel ajal kõhust jube imelikke hääli kuulnud ja naernud, et ma sünnitan küll väikse vanainimese. Pidevalt kuulen mingeid plakse, rakse ja mulinat. Vahel on selline ragin, nagu keegi väänaks seal oma konte, vahel käib lihtsalt valju plaks, nagu keegi oleks kummipaelaga vastu seina lasknud ja üsna tihti kuulen ka mulinat. Eriti siis, kui olen pikalt ühel küljel lebanud ja keeran teisele küljele.
Plaksud pidid olema sellest, et kui laps liigutab, lükkab ta lootekoti emaka (?) vastu ja kui see sealt jälle ära tuleb, teebki sellise plaksuva hääle. No teoreetiliselt midagi sellist, ega ma väga selle raseduse anatoomilise poolega sina peal ole. Mingiaeg arvasin ma näiteks, et platsenta on lapse ümber (ala nagu lootekottki – ärge küsige). :D

Aga jamh, kõht võtab juba haiglaseid mõõtmeid, liikumine on raske, ilmad on kuumad, tegemist on palju, energiat vähe. Same old, same old.

Kõige naljakam on minu jaoks see, kuidas kõht igale poole ”ootamatult” ette jääb. Näiteks üritan külmkapist midagi võtta ja löön kõhuga riiuli maha… Ükspäev lükkasin klaasi pikali. Annu vaatas mind sellise näoga, et kuidas ma ometi julgen – tema piim on nüüd maas! :D
Nõude pesemine on täiesti… absurdne. Käed ei ulatu enam eriti kraanini ja pean end vastu kappi suruma, mis muidugi on üpris ebamugav ja valus, ning kui tahan kuiva pluusiga sealt pääseda, pean selle rinna alla kerima. Siin majas ei ole need kapid enam nii madalad ka, et saaks kõhu lihtsalt kraanikaussi tõsta. :D
Rindadest rääkides, siis on juhtunud ime. Need on (vähemalt minu arvates) tunduvalt suuremaks läinud ja on piima täis. Jube valusad on nad ka muidugi.

Toonused käivad ka endiselt, mõnikord valusad, mõnikord lihtsalt ebamugavad. Aga sellist nalja, nagu eelmisel nädalal, enam olnud ei ole.

Aga mis siis ikka. Ma pean enne Annu ärkamist need paganama kaneelisaiakesed valmis tegema, muidu ei saa jälle enne pimedat õue. Tainas on juba mingi kolm tundi vist ”kerkinud”…



 Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Murphy ja muud loomad, ehk natukene juttu mu beebidest

See on nagu kivisse raiutud, et kui meil on vaja hommikul vara kuskile minna, siis plika magab nagu nott. Nii ka täna. Pidin arsti juurde minema, et rasedusega arvele võtta. No ma oleksin lapse niikuinii koju mehele jätnud, aga asi on põhimõttes!
Muidu ärkab Annu kõige hiljem 7.30 ja siis vajub lõunaunne 12 paiku, aga täna ärkasin ma 8.16 ja okasroosike põõnas ikka veel. ”Muidugi, tüüpiline” mõtlesin ma ja ajasin end ohkega püsti. Kui on võimalus magada, siis ei saa. :D

Aga pean teda ikka kiitma ka. Olen nüüd üritanud tal neid öiseid söömisi välja juurida. Ei taha seda muutuste aega väga palju hilisemaks jätta, muidu hakkab ta uue lapse tulekut sellega seostama ja pärast mõtleb veel, et võtan temalt tissid ära, et need uuele titele üle anda. Ma ei taha, et ta mõtleks, et ma koristan ta omal jalust ära, sest uus beebi tuleb majja.
Igatahes, täna oli siiani parim öö. Ärkas vaid korra, kui õigesti mäletan, aga uinus väga kergesti ja palju nuttu nagu ei olnudki. Eile öösel ärkas ikka hommikupoole suhteliselt palju, peale 4’ja oli pidevalt üks kaebamine, aga mitte rohkem kui minutikene korraga. Ja öö enne seda… iga natukese aja tagant minut-paar nuttu, siis pöial suhu ja tuttu tagasi.
Kui esimest korda talle öösel tissi mitte anda proovisin, siis pakkusin piima asemel vett. Aga tundus, et see ajas teda veel rohkem tigedaks, kui fakt, et piima ei saa. Ta läks ikka väga endast välja ja röökis 26 minutit enne, kui ma viimsegi kannatuse kaotasin ja ikkagi tissi andsin. Koguaeg mõtlesin, et 5 minutit veel, kui siis ei ole rahulikumaks muutunud, annan tissi… Venitasin niimoodi aega 15 minutit edasi, kuni enam ei suutnud. See ikka ei ole õige asi. Seda peab kuidagi valutumalt ka saama teha. Ja hetkel tundub, et asi edeneb. Ei taha küll ära sõnuda, aga iga ööga on ju paremaks läinud. Ehk homme ei ärkagi enam. Oeh, see oleks nii mõnus. Panen ta õhtul üheksa voodisse ja ärkame koos alles hommikul…
Üks asi mida veel tähele panin – ma ei saa enam öösel tema kõrval magada nii, nagu mina tahan. Pean end riidesse panema, sest muidu ta tunneb vist piima lõhna. Kui rinnahoidja ja pluusiga magan, on rahu majas, aga kui niisama, siis… Otsib ja nutab, et miks ma ometi ei anna. :D

Järgmine samm on siis oma voodi tagasi vallutamine. Aga ma ei tea, kui hea mõte on seda kohe järjest teha. Vist mitte eriti? Öeldakse ju, et üks suur samm korraga. Kui jätan ta tissist ilma ja kolin veel oma voodisse ka, võib see talle natukene shokk olla. Ehk peaks veidikene vahet pidama, aga kui palju? Väga kaua ei taha venitada, sest ma ei tea ju kui kerge või raske see kolimine tal on, ja vähemalt 2 kuud enne uue beebi tulekut peaks sellega korras olema… Vist oligi nii, et iga suure muutuse vahe võiks olla vähemalt kaks kuud?

Aga teistel teemadel veel nii palju, et ma pean homme ikkagi minema glükoositesti tegema. Jeeeee…not. See on ülirõve protseduur. Aga vähamalt saan paar tundi omaette olla, sest last ma sinna küll kaasa vedama ei hakka. Ma mäletan veel liigagi hästi, kui paha mul olla oli, peale selle siirupi joomist.

Ma natukene muretsen küll sellepärast kuidas Annu sellesse suhtub, et ma pooleks päevaks ära kaon. Täna oli ta issiga kõigest kaks tundi, või isegi vähem, ja nii armsalt tegi mulle veel ‘tadaa’, kui kiirustades uksest välja tormasin (lehvitas ja ütles ‘tadaaa’, ise naeratas). Ma ajasin ta kogemata enne minekut üles, kui magamistoas sokke otsisin. Oligi vast parem, siis ta nägi ka, et ma ära lähen. Muidu oleks võib-olla ehmatanud, kui ärkab ja vaatab, et mind ei olegi. Vast saavad homme ka hakkama, aga noh jah, ta pole lihtsalt enne nii kaua ilma minuta olnud ja loomulik, et ma veidi muretsen.

Aga kõige lahedam ‘uudis’ on see, et ma sain täna doppleriga lapse südamelöögid kätte! Heheee, ma ei olnudki veel selle lapse südant kuulnud, muide.
Ma ise ka ei uskunud, et juba praegu südametööd kuulsin, sest eile hakkas mul alles 9.nädal ja doppleri kasutusjuhendis on kirjas, et kuulda võib minimaalselt alles 12-16.nädalast. Aga samas, Annuga sain need ka mingi 9-10.nädalal juba kätte. Ju ma siis oskan hästi otsida.
Kuigi sel korral ma nagu ei pidanudki ÜLDSE vaeva nägema, sest nii, kui doppleri kõhule panin, oli kiirelt taguv süda kuulda. Ausalt, ise ka imestasin ja mitu korda veel kontrollisin, kas on ikka õige asi.
Mäletan, et Annuga pidin alguses ikka väga palju vaeva nägema. Alustuseks kaanisin palju vett, et põis täis oleks ja siis käisin kogu puusakontide vahe millimeetri haaval läbi, samas igas suunas surudes, sest alguses on beebi ju veel häbemeluu taga peidus. Beebi#2 oli aga juba selle luu tagant väljas ja ma ei pidanudki muud tegema, kui vett kaanima. Võib-olla see tähendab siis seda, et nüüd hakkab mu kõht ka kiiremini kasvama. Loota ju võib. Tunnen end juba praegu tegelikult sama rasedana, kui Annuga 20.nädalal.
Tundub, et mu beebidele meeldib mu vasak pool rohkem, kui parem, sest mõlemad on nad just pigem seal pool pesitsenud. Ma loodan, et nad teistes asjades nii sarnased ei ole.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kahetriibumees

Meil on nüüd asjalood nii, et mai lõpp-juuni algus on meie majja ikkagi perelisa oodata!

Ei oska mina siin kuidagi ilusti seda serveerida ja ninnunännutada, seega jagan lihtsalt uudist. Kõik ju teavad, et varem või hiljem see niikuinii juhtuma pidi, sest see, et Annemaia esimesel võimalusel endale õe või venna saab, oli kohe algusest saadik selge (kuigi vahel lõin kahtlema kah).

Natukene vähem, kui nädal tagasi tegin testi, mis oli negatiivne. Ma ei olnud üldse üllatunud, sest sel kuul ei panustanud ma küll positiivsele uudisele. Paar tundi hiljem testi vaadates oli sinna ka teine triip kuivanud. Ei pidanud seda millekski, sest testi loetakse ju ikkagi 5 minuti jooksul, mitte pool päeva hiljem. Aga kuna päevad ikkagi ei hakanud, tegin 21’sel keset päeva uue testi. Ja mulle vaatas sealt vastu kaks triibukest. Ma polnud enam üldse üllatunud, pigem vastupidi. Kui ka see test oleks negatiivne olnud, oleksin ma ilmselt endale hauaplatsi valmis lasknud panna. :D
Nimelt, kõigepealt (umbes pesastumise ajal ma eeldan) olid mul sellised seljavalud, et liikudagi oli raske. Selline tunne nagu keegi oleks mind läbi peksnud ja kui testi tegemise päeval aevastasin, ning sellise vandumisega kõhust haarasin, et magav mees ka üles tõusis, oli asi selge. Täpselt samasugused järsud-teravad-megaaaaa valusad valud olid mul ka Annu ootusaja alguses. Nii kui end järsult liigutan, lööb kõhtu selline valu, nagu keegi oleks mulle nuga andnud. Ja muidugi on neid valusid ikka täiesti suvalistel hetkedel ka, aga õnneks mitte nii hullult, kui Annu ajal.

Aga, et mitte kohe esimesed postituses halama hakata, siis ma parem ei hakka rääkima, kuidas ma siin natukene suren. Mis iseenesest on hea, sest see tähendab, et laps on terve ja tugev, ning kasvab jõudsalt. Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas mul JUBA praegu nii tugevad sümptomid on. Hakka või tõsiselt kartma, et mu unenägu läheb jälle täide, ning minus peidavad end kaksikud. Kerge guugeldamine andis vastuseks, et kaksikud = kõik korda kaks. Seega sümptomid on ka kaks korda tugevamad. :D :D :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!