Rasedusnädal: Kakskümmend seitse ja kakskümend kaheksa

Nädalad lausa vuhisevad mööda ja ma kardan, et enne, kui ma arugi saan, on see laps juba siin. See oleks ikka ülim karma, kui ta otsustaks enne tähtaega tulema hakata…
Ma ütlen ausalt, et mul hakkab süda kiiremini lööma, kui mõtlen, et kuskil kahe kuu pärast oleks juba täiesti okei, kui ta tulla tahaks. KAKS KUUD?! Eeee, see ei saa ju õige olla? :D
Mul pole tema jaoks mitte midagi materiaalselt valmis muretsetud. Ainult need asjad, mis Annust alles jäid, ala lamamistoolid ja kiigud jne. Aga näiteks riided – tühjus. Ja kui olekski riideid, siis poleks mul neid mitte kuhugi panna… Sõbranna tegelt pidi mulle titeriideid saatma, aga ma ei tea mis sealt üldse oodata on, või millal ta paki teele saab panna. Tal oli alles opp jne…

See on ikka suht ulme, sest Annu ajal oli mul selleks ajaks vist isegi apteegis käidud ja hakkasin juba haiglakotile mõtlema, ning sünnitusplaani täitma. :D
Mul on lausa paha tunne, ma ei taha, et beebi mõtleks (mitte, et ta teaks, või aru saaks :D), et ma tema tulekut kuidagi vähem ootan, kui esimese lapse oma. Rasedus lihtsalt möödub nii kiiresti ja raha sulab käte vahelt veel kiiremini. See on see majaomanike suurim rõõm…

Siis vaevab mind veel mõte sellest, et varsti peaks ju fotosessiooni ka paika panema. Pidin Ailile kirjutama, aga ma ei tea ju kus ja kuidas ja mida ma üldse tahan ja mida ma sinna selga panen ja mis ilmad selleks ajaks üldse on jne… Parema meelega ei läheks üldse kugugile, ega teeks midagi. :D Aga pilte samas ikka tahaks ju.
Kaua jokutan, siis jäängi ilma kah. Kaugel see mai enam on…

Ma reedel vaatasin kahe pealt seda ‘nädalalõpp kanal 2ga’ vms. No seal oli see ”padurase” Liina Randpere külaliseks neil… Kalpsas seal sädelevas kleidis ja kontskingadel ringi, ning säras nagu jõulupuu. Ma mõtlesin, et olete te ikka kindlad, et tal seal kleidi all ikka titt on, mitte näiteks…padi? :D
Kõik mis ta rääkis, oli tegelikult ju õige – kui sa oled enne juba diivanisse auku istunud, siis raseduse ajal oled veel hullem ja hädisem. No nii ongi. Ma ei saa ju oodata oma ”vormi” juures, et mul oleks sama kerge olemine, kui temal, kes ta viimaste päevadeni veel treeninguid andis. See naine on minust vast oma 10 aastat vanem ja 110% paremas füüsilises vormis.:D

Mina olengi täpselt selline rase, nagu ta seal näitas – käed ja jalad laiali, suremise nägu ees, keset diivanit selili. Ja süüdistada pole ka selles kedagi, peale iseenda. :D
Igatahes, kadestamisväärselt ilus ja krapsakas rase. Kuigi mul oli sama suur kõht juba kolm kuud tagasi. :D
Ta sai vist nüüd oma beebsu kätte? Huvitav kumb tal sündis ja mis nimeks pandi? Pole nagu kuskil silma veel jäänud, aga olevat ära sünnitanud ju?

Aga kui rääkida minu enesetundest, siis – ilma suuremate muutusteta. Väsimus annab tunda ja seljavalud on ka ikka korralikud, aga no nagu üks kõva Eesti naine ikka – kannatame ära! Kuigi mul on mu lähedastest kahju. Vahel on küll tunne, et neil hakkab kõrvadest sitavett purskama, kui ma veel ühe korra ägisen või ‘I’m too pregnat for this shit’ ütlen. :D

Eile öösel näiteks läksin kööki ja ei teadnud kas hakata nutma, või kedagi mättasse lüüa. Või mõlemat? Keegi kassidest oli keset põrandat rämedalt maha roopinud, külmkapist voolas mingit kahtlast punast vedelikku ja lillepott oli ka aknalaualt maha visatud, nii, et terve lauaalune oli mulda täis, ning lill ise vedeles teisel pool kööki. Ma lihtsalt ütlesin vaikselt ‘aw hell no’ ning astusin selg ees köögist välja…
Aga kuramus – hommikuks ei olnudki lill end ise kokku korjanud, ega külmkapp end ise puhtaks teinud. Rääkimata siis kassioksest, mis ka ikka veel nahhaalselt keset põrandat kükitas. :D

Ma vahepeal jõudsin juba täitsa muretsema hakata. Mulle tundus, et mu keisriarm hakkas valutama… Mitu päeva oli selline ebamugav valu alakõhus. Aga õnneks läks see täpselt siis üle, kui ma juba arstile helistama hakkasin. Ma tõsiselt loodan, et see ei kordu ja sealt mingit suuremat probleemi välja ei kooru.

Viimase kahe nädala jooksul on veel mõni uus asi ilmnenud (või siis mitte nii uus). Näiteks vahepeal kimbutasid mind siin jälle rahutud jalad. Õnneks mitte nii hullult, kui raseduse alguses ja Annu ajal, ning nüüdseks on see juba möödas ka.
Mõni päev tagasi märkasin, et mu labajalad on vist veidikene paistes. See on küll midagi, mida ma Annu ajal kogeda ei saanud.
Ja ma ei tea kas ma olen lihtsalt nii valge, et veresooned paistavad välja, või hakkavad mulle veenilaiendid tekkima. Õnneks mingeid suuri munasid veel üleval ei ole.

Ülejäänud asjad on ikka vanad head – kõrvetised, kuiv nahk, alaseljavalu, vahel ka puusavalu, väsimus, toonused, ”laps kukub kohe välja” tunne jne…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kakskümmend kuus

Emmedeklubi lehe andmetel on beebs 34,5cm pikk ja kaalub umbes 700 grammi.
Praegu vaatan Annu beebinnukku, mis on umbes sama suur ja mõtlen, et ta on ikka päris pirakas! Ta haistmismeel on välja arenenud, ta suudab naeratada, kulmu kortsutada ja valu tunda. Ta oskab peopesasid sulgeda, enda sõrme imeda ja käega jalast haarata. Samuti kuuleb beebi juba meie juttu ning näeb valgust, kui näiteks taskulambiga kõhule näidata.
Ja seda viimast Annu siin natukene praktiseerinud ka on. Talle hullupööra meeldib taskulambiga pimedas toas mängida. Jookseb siis mööda tuba ja naerab, nagu homset poleks. Ja no mis mul selle vastu olla saab – las laps mängib, kui laps tahab. :D
Ühe sellise mängu ajal tuli ta ka kõhutitte valgustama, mille peale beebs siis natukene mürgeldama hakkas.

Mina tunnen end aga endiselt väga väsinult ja tahaks ainult vaikselt olla. Üldse ei taha mõelda, et pean poodi minema ja süüa tegema ja koristama ja Annuga ühte, teist ja kolmandat asja tegama, varsti tuleb eksam ja mu sünnipäev ja ma pean veel lisatunde võtma ja seemnete külvamisele peab mõtlema, ning hakkama planeerima, mida, kuhu, kui palju panna jne… Tähendab, tahaks kõike teha ja jõuda, aga ei ole nagu seda energiat. Aga paprikate potti panemisest ma siiski ei pääse, kui tahan ise taimed kasvatada. No tegelikult ei pääse ma mitte millestki, aga paprikad on praegu kriitilises seisus küll. :D

Tegelikult on kõik kättevõtmise asi… Kui juba midagi tegema hakkan, siis saab ju tehtud kah. Lihtsalt see esimene samm – diivanilt püsti tõusmine ja halamise lõpetamine, on raske. Ja no pärast on kõik kohad jälle veidikene valusamad, kui nad muidu oleks, aga noh jah.

Alaselg on niikuinii koguaeg valus ja raske on liikuda, eriti just püsti saada. Kui Annuga maas istun, siis pärast on ikka päris õudne sealt end püsti veeretada. Teistele pakub see vaatepilt muidugi palju nalja, aga mul on küll vahel tunne, et ma nüüd parem jääksingi siia kapi ette – aitäh. :D

See puusajama on ka ikka veidikene tunda andnud, aga mitte nii hullusti, kui eelmisel nädalal.
Ma siin naeran, et ma olen nagu invaliid. Annu tuleb ja hakkab mind näppupidi kuhugile vedama, aga mina ei saa nii kiiresti püsti ega liikuma, kui tema tahaks. Pidevalt ütlen talle, et rahulikumalt-rahulikumalt, ma ei saa nii kiiresti, siis kohandab oma sammu minuga. :D

Ma liigun tõesti nagu pingviin… Eriti peale seda, kui olen veidikene aega vedelenud. Jalalt-jalale, nagu korvpall oleks põlvede vahel. :D

Kõrvetised on ka veidikene hullemaks läinud. Enne andsid need tunda vaid lamades, nüüd pean vahel ikka juba rennie kasutamisele mõtlema. Siiani pole neid veel vaja olnud ja olen suutnud ära kannatada, aga küllap varsti saan neid krõbistama ka hakata.

Eks see enesetunde järsk halvenemine ole tingitud ka sellest, et kõik nii järsult paisus. Keha pole harjunud lihtsalt veel selle järsu tõusuga.
Kaks-kolm nädalat tagasi olin veel ju täitsa kobe, ning vahel kippusin lausa unustama, et ma üldse rase olen. Kõht, va kurivaim, jäi ainult väga ootamatult ette. Ma ei liialda, kui ütlen, et olen mitu korda ehmunud, kui kõhu millegi vastu ära löönud olen. Ma olen ikka harjunud, et tissid lähevad enne kuskile vastu, kui magu. :D

Aga no mis siin imestada, kui arstki ütles, et ma tunnengi end tõenäoliselt nagu 31.nädalat rase naine, sest mu mõõdud on ju sellele vastavad.
Mina ütleksin pigem, et ma tunnen end nagu lõpurase. Või on see Annu aeg mul tõesti nii hästi juba meelest läinud… Praegu mõtlen küll, et ma tundsin end nii sandilt alles kuskil raseduse lõpus, mitte poole peal. Hirmuga juba mõtlen, et mis siis veel 10-15 nädala pärast saab? :D

Olen juba mitu nädalat unustanud mainida, et ma lapse luksumist nüüd tunnen. Mul hakkab vaesekesest lausa kahju. Ikka mitu korda päevas hüppab seal, nagu pallike. Minu arust on see luksumine üks jube-ee asi! :D

Täna hommikul, kui end mõõtsin-kaalusin-pildistasin, siis olin ikka üpriski rõõmus. Ma paisusin nädalaga kõhust vaid pool sentimeetrit (eelmisel nädalal kolm pool cm!), ja kaal langes paari päevaga midagi 800 grammi kanti (eelmisel nädalal oli kaks kilo juures). Vot mida kõike ei tee lihtne muutus – regulaarne söömine. Ja no kommi ei luba endale ka nii kergesti. Pigem võtan siis õuna-pirni ja kui peale seda ka veel suu-uur magusaisu on, luban endale tükikese-paar tumedat shokolaadi.
Järgmisest kuust saan E. Orgu kava jälgima hakata, siis on selle teemaga ka ehk veidikene kergem. Ei pea koguaeg ajusid ragistama, et mida süüa teha – kõik on ilusti ette kirjutatud. See on minu jaoks üks suurimaid plusse üldse – ma lähen vahel päris ahastusse, kui mõtlen, et mida paganat ma täna süüa teen… Iga perenaise õudusunenägu. :D

Seda muidugi ütlen juba praegu, et ma ei hakka end hullult piitsutama. Kui tahan ikka hommikul pudru asemel võikusid süüa, siis söön, tahan, siis võtan selle tükikese shokolaadi ja ei tunne end isegi süüdi. Ma nii palju juba end tunnen, et kui hakkan meeletult piirama ja mõtlema, et ma ei tohi, siis murdun 99,9% tõenäosusega ikkagi. Pigem luban endale midagi ja lähen edasi. Pealegi, praegu ei olegi eesmärk kaalu langetada, lihtsalt normaalsemalt süüa, normaalsematel aegadel.
Suurt kaalulangust tahaksin ma hetkel tegelikult isegi vältida, sest see ei mõju kõhutitele just eriti hästi (rasvade lagunemisel tekib mürki, mis pole lootele hea).

Mõned päevad tagasi sain ühe postituse alla üpriski äratava kommentaari. Ma siin vahepeal kipun jälle unustama, et ma olen ikka pigem õnnega koos, et neid ”kannatusi” üldse läbida saan… See kommentaar tõi mind aga natukene jälle musta pilve pealt alla, mõnele helgemale – parem olen tänulik, et mul üldse on võimalus rase olla ja, et kogu see tittede saamine võrdlemisi kergelt meil käib… 50/50’st on ikka parem, kui mitte midagi.

Aga jamh, sellised lood siis hetkel meie majas. Aga kuidas teil läheb? Paljud mu lugejate seast ”kaaskannatajad” on? Palju teil veel ”kannatada” jäänud on? Kuidas end tunnete, kas kopp on juba ees? Mul veel ei ole, aga lihtsalt veidikene kurnavaks hakkab kiskuma see värk. :D

Pilti jällegi panna ei ole – ma ei suvatsegi hetkel endale karku alla ajada, et mehe telefoni otsima minna. Äkki pärast panen blogi FB lehele selle pildi. Pead ei anna. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ämmaemanda juures – aeg pilvedelt alla hüpata

Käisin täna ämmaemanda juures. Teadsin juba ette, et ega ta ilmselt rõõmust just lakke ei hüppa, kui mu mõõtusid näeb, aga noh jah, mis teha, kui enesekontroll puudub. Mitte, et ma oleksin üldse üritanud end väga kontrollida…
Ja nüüd on tulemused käes, ning kerge reality check tehtud.
Kuu ajaga on mul 5 kilo juures ja emakapõhja kõrgus (mis peaks nädalatega enam-vähem vastavuses olema, ehk 25-26 cm) on kasvanud 22’lt 29’le.
Sellest, kui ma ennast paksuks õgin, poleks midagi, aga koos minuga paisub ka beebs. Ja mul ei lubata ise sünnitamist isegi mitte proovida, kui ma ta on suureks söödan…
Pealegi võivad minu halvad harjumused talle hilisemas elus probleeme tekitada. Väidetavalt on suhkruhaiguse risk palju kõrgem, kui sinu ema võttis sind oodates 20+ kg juurde… Mina olen juba poolel teel sinna.

Kuigi ma ei saa eriti aru, miks see kaal mul praegu nii rämedalt tõuseb. Ma ei ütleks, et ma nüüd nii meeletult hästi Annut oodates söönud oleksin. Ikka käisin ja krõbistasin midagi head, kui tuju tuli ja see reegel ununes ka väga kergelt, et paar tundi enne magama minekut ei tohiks süüa. Nõnda on ka praegu.
Tol korral võtsin ma alguses 6 kilo alla, pärast 10 juurde. Annu sündis 3430g. Kui tahan ise sünnitada, siis ei tohiks ka beebi#2 palju suurem olla.
Peaks kohe üles hakkama kirjutama mida, kui palju ja millal ma endale sisse tangin…

Muidugi hakkas kohe mu enda loogika ka tööle ja hakkasin endale mingeid valemeid genereerima.
Nimelt, ma ei tunne väga palju lapse liigutusi. Pean ikka kõvasti vaeva nägema, et ta mõne korralikuma hoobi annaks. Tema vaid vahel harva vaikselt paitab mind. Kui ma hakkaks lugema, kas ta tunni jooksul 10 korda liigutab, nagu peaks, siis seda ma küll täis ei saaks.
Seega tekkis mulle kahtlus, et ehk on lootevett palju ja just sellepärast on ka emakapõhjakõrgus sellise hüppe teinud. See ei ole ju ka loogiline, et kogu 5 kilo ainult kõhule ladestunud on. Riiete järgi küll ei ütleks, et ma nii palju juurde võtnud olen…
Ma ei julge uurima hakatagi, mida võib see tähendada, kui lootevett liiga palju on…

Variant B on muidugi see, et laps on lihtsalt koguaeg nii pilgeni täis söödetud, et ei jaksagi end liigutada. :D

Igatahes. Aeg pilvelt alla lennata, popkorn prügikasti visata ja keldrist porgandeid juurde tuua. :D

EDIT: Unustasin rääkida, et oleksin kabinetis peaaegu kokku kukkunud. Järsku hakkas nii-ii halb, pilt käis silmade ees ringi ja süda läks pahaks. See on see, kui hommikul läheb kiireks ja ei jõua süüa (kell oli selleks ajaks juba üks pärastlõunal)…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: kakskümmend kolm ja kakskümmend neli

Tõsiselt. Ma pean pidevalt kalendrisse vaatama ja mõtlema, et kas see on ikka õige? Kakskümmend neli nädalat? Päriselt? Oi jummel joo…

Iiigatahes. Väsimus tahab ära tappa ja seda on igast otsast näha. Mu silmad on vist juba auku vajunud ja sinised, tujud kõiguvad, nagu ameerika mägedel sõidaks. Iga väike asi ajab mind endast väga kergesti välja.
Ma tegelikult ei tea kui palju on sel pistmist just rasedusega, kui sellega, et ma olen viimase kahe nädala jooksul lihtsalt harjumuspärasest veelgi vähem maganud (+ iga hetkega aina rasedam olnud).
Ma olen terve elu olnud inimene, kes vajab palju und ja kui ma ei saa oma normi täis, olen terve järgneva päeva tusane ja tige… Aga nüüd on see periood õnneks jälle läbi, kus pean poole ööni üleval passima, et vaikselt midagi nokitseda, ilma, et Annu mul seljas elaks. Kui ta üleval on ja mul siin kõrval kilkab, mu otsas ronib, mulle raamatuid sülle tassib ja näpust kinni võtab, ning joonistama üritab vedada, ei suuda ma küll keskenduda. Seega pidin näpistama neid tunde endale oma uneajast. Aga oeh, sellega on nüüd õnneks valma ja rohkem ei pea end sellega vaevama. Mitte, et see tähendaks, et ma nüüd nii kergesti jälle magama suudaks end ajada… Nii tore on ju tikud laugude vahel, fotograafia teemalisi videoid vaadata, lightroomis piltidega möllata, blogida, lugeda, heegeldada või lihtsalt niisama vahtida. Ja järgmisel hommikul seda kõike siis kahetseda. :D

Aga rasedusega on kindlasti seotud siiski mu kõrvetised, mis aina hullemaks lähevad. Õnneks pole ma veel seda levelit saavutanud, kus ma Annuga sel ajal vist juba olin. Loodetavasti draakonit minust veel ei saa…
Seljavalu on hetkel jälle veidikene taandunud, aga selle asemele ilmus kohale alakõhuvalu. Ega loodus tühja kohta ei salli ja mis nali see siis olgu, et mul midagi ei valutaks? Psõhh, elu oleks siis ju liiga kerge.
Eeldan, et laps on end risti pööranud ja surub jälle munasarjadele vms. Viimati igatahes just nii oli, kui päevade valu pihta hakkas.

Aga samas ei võtnud see tema positsiooni muutmine midagi ette selle tundega, et ”appi, laps kukub kohe välja”, kui pikemalt seisan või liigun. Ülimalt ebameeldiv. Täpselt selline tunne, et lapse pea on jalgade vahel ja kohe kukub ta mulle püksisäärde. :D

Kui vahepeal juba rääkisin siin, et laps möllab päris korralikult ja kõht käib kahte lehte, siis nüüd on ta ikka tuurid korralikult maha tõmmanud. Vahel hakkab korraks lausa hirmus, kui meelde tuleb, et ma pole beebit ju täna tundnudki… Pean teda ikka üsna tihi kiusama ja togima, et midagigi tunda. Aga ta on suht pohhuist ka. Kui tema ei taha, siis tema ei liiguta ja seisa kasvõi pea peal.
Panen nüüd enda ennustaja ande mängu ja ütlen, et tulemas on järjekordne eesel, kes teeb täpselt seda mida tahab, täpselt siis kui tema tahab ja täpselt nii nagu tema tahab. Oh jumal, anna mulle jõudu, ütlen ma selle peale! :D
Aga mida paremat mul loota olekski? Me mõlemad mehega oleme ju parajad eeslid, ning kangust pilgeni täis. Lapsed saavad veel seda meilt topelt, ma vaatan. Siiani naeran, et Annu sündis juba nina püsti ju (kes naljast aru ei saa, pole ilmselgelt mu blogi suurim fänn :D).

Kõht on ka sellised mõõtmed võtnud, et isegi naba andis alla ja hüppas väja. Peaks uurima minema, millal mul see Annu ajal juhtus…

Kui eelmise raseduse ajal ei pidanud ma just ülemäära palju reise endale vetsu organiseerima, siis nüüd on see marsuut kohati küll päris selge. Eriti tore on veel see, et kui öösel kasvõi korraks silmad lahti teen, pean vetsu minema. Enne magama ei saa jääda. Muidu on kindel laks see, et ma näen jälle unes kuidas ma kuskil hullumajas ringi rändan ja meeleheitlikult vetsu otsin. Või näen seda, et ma lõpuks leidsin ühe ja peaks nagu kergem hakkama, aga ei hakka ju! :D
Ma imestan, et ma pole end niimoodi keset ööd veel täis lasknud…

Hah, praegu meenus see kord eelmise raseduse lõpust, kui ka midagi taolist vist unes nägin, voodi täis sortsutasin, ärkvele ehmusin ja kohe mehele jalaga panin, ning kriiskasin, et mul tulid veed ära. :D

Aga noh, vähemalt ei ole ma viimased kaks nädalat nokaga kassipoegi sünnitanud…

Annu on väike ahvipärdik. Kammib juuksed ära ja siis määrib kreemi näkku. :D

DSC_0411



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kaheksateist ja üheksateist

Kõige suurem muutus neil nädalatel oli see, et lõpuks hakkasin kindlaid liigutusi tundma. 17+4 sain esimesed tugevad müksud.
Ma millegipärast arvasin, et sel ajal möllas Annu juba nagu segane, aga läksin praegu otsima tema ajal kirjutatud vihikuid, ning temaga sain ma esimesed kõvad laksud ka alles 17+5. Kõigest päev hiljem, kui beebi#2’ga. Ja siis olin ma veel mitukümmend kilo raskem… Nii palju siis sellest, et teise rasedusega tunned liigutused varem ära.
Ja selles olin ma ka kindel, et Annuga tundsin ma 19+ nädalal juba pidevaid liigutusi, aga endalegi üllatuseks olin ma tema beebiblogis täpselt sama kirjutanud, mis mul praegugi mõtteis on. Saan päeva peale paar üksikut müksu ja regulaarsetest liigutustest pole veel haisugi. Üks ühele!

Mulle tegelikult ei meeldi kohe üldseeeee oma vanu postitusi lugeda. Ma vajun häbi pärast maa alla, ning tahaks neid kohe ümber kirjutama hakata. No mida lauseehitust ja sõnakasutust, miks ometi? Miks? Kuidas te üldse sel ajal suutsite mu iba lugeda? Oehh, õudne…

Igatahes. Pole mul suurt häda midagi. Kuigi seljavalud on jälle tunduvalt hullemaks läinud ja magusaisu võtab ka silmanägemise ära (seda teeb ka ülihelikiirusel kasvav kaalunumber tegelikult).
Alaselg on ikka päris kibe. Seal on mingid kaks punkti, mis teevad meeletult haiget…
Kõrvetised läksid ka järsult hullemaks. Ilmselt oli süüdi selles mu toitumine, mis kippus liiga vürtsikaks, sest praegu on asi jälle parem. Muidu ma vihkan vürtse, aga praegu uhasin neid toidu peale ja toidu alla. Ime siis, et Annu söögist keeldus.
Toitumise osas on tegelikult toimunud pööre paremuse poole. Niivõrd, kuivõrd. Magusa ahmimisest me siinkohal ei räägi. :D
Ma pole kunagi kala söönud. Mulle ei meeldinud need väiksed rõvedad luud, mis kurku kinni jäävad. Aga tuleb välja, et mitte kõik kalad ei ole sellised, nagu mina siiani saanud olin… Ühesõnaga, ma sain oma lapsepõlvetraumast üle ja vitsutan nüüd nii palju lõhet ja forelli näost sisse, et teistel on siin juba sellest kopp ees.
Lisaks olen meie menüüsse lisanud palju juurikaid. Õpin siin vaikselt kuidas need toidu sisse niimoodi ära peita, et teised aru ei saa. :D
Aga, et kõik ikka nii roosiline ei oleks, siis on mind tabanud järjekordne magusa ahmimise needus ja nüüd teen ma vist need nädalad ühe päevaga tasa, mis vahepeal sellest kraamist eemal olin. See on ko-hu-tav. Poes pean ka nendest lettidest kaarega mööda käima ja kui on valida kas minna kassade juurde läbi haisva pesupulbrileti, või läbi kommiparadiisi, siis hoian nina kinni ja suundun gaasimaski paludes pesuvahenditesse… Jube kaval trikk ju panna magusalett täpselt kassade ette, et inimene peaks ikka sealt läbi kõndima ja saaks oma korvi saasta täis laduda. :D

Energiat mul ka justkui on, kui olen enam-vähemgi magada saanud. Aga võhmast pole seevastu enam haisugi. No ei jaksa mina selle Annuga õues möllata ja talle kelguga kiireid sõitusid teha. Rääkimata siis sellest, et jaksan ilma ähkimata ta liumäe otsa tõmmata. Ise mehega ehitasime keset hoovi väikse mäe.
Vahel on niisamagi õhust justkui puudu ja tekib kerge lämbumise tunne.

No mis siis veel… Peale selle, et külm on ja meil on kuuris viimased puud? :D Siin on nii suured ahjud, et neid on täiesti ulmeee soojaks saada. No samas, toad on ka väga suured…
Aga ma nüüd lippan oma konnapoega päästma, ärkas teine mega õnnetult ja ulub mul siin nüüd nagu viimne päev oleks käes.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!